Tallinna MV lühirada Kõverjärvel
Paslikum tiitel, mida o-persoonid Viitna pool küljes Tallinna lühiraja meistrite nime all pühapäeval välja joosta said, oleks vist olnud - meister raiesmikujooksus.
Kuidagi läks nii, et kuigi olin seekord teinud täispanuse korraldustoimkonnas veetmisele, viis Maari katkikukutud jalg mind tema asemel oosidele turnima.
Vaim ei olnud võsitlemiseks valmis seatud, kuigi minu puhul ei saa kõnelda tõsisportlikust mõõduvõtmisest ka juhul kui ma metsaserva seda teadlikult tegema sõidan.
Olukord maastikul tekitas mitmetisi tundeid. Nii lagedaks katkutud metsa vahel, ei teagi, kas on saanud silgatud.
Esimesse punkti minnes läks reljeef, lagendikud, suund ja teerajad suts sõlme omavahel ning sai karistatud täiendava oosi ületusega. Kui need ei olnud parasjagu paljaks raiutud, siis langirisu asemel tuli leida läbipääs kohati üpris läbipääsmatult risti-rästi maha langenud puude vahel.
Edasi muutus aga reljeefi lugemine ja enda asukoha tajumine häbitult lihtsaks - puudetühjade ruutude ja ristkülikute vahel kulgemine ei nõudnud enam eriti tihkeid o-oskusi. Rohkem kulus energiat füüsise koos hoidmisele. Vinnanud end mõne kõrgema nuki peale, oli võimalik üle kännustiku kiirelt paika panna kaardil kujutatud negatiivsed ja positiivsed vormid ja nende vahelt leida õige suund järgmisse punkti. Mitmel korral oli punktitähis mõnekümne meetri peale näha, aga ligi andis trügida.
Seepärast oli finišijärgselt leida enda sisemusest küsimusi - kas orienteerumise pärisosa ei ole siiski peamiselt aktsioonid püsti elavate puude ja põõsaste vahel, kui see just linnasprindiks pole kuulutatud. Emotsioon, mida varasemalt Viitna metsade vahelt leitud, on olnud tõsipuine. Sellist lagedatel väljadel tuigerdamist ei oleks sealt kandist lihtsalt oodanud.
Kindlasti ei kerki mälusoppidest üles kolme aasta taguselt Suvejooksult sealkandis nii puidutöötlemishõngulisi mälestusi. Mul ei meenutanud sel korral mitte ükski koht metsas mõnda paika, kus ma oleks varem juba olnud. Üldiselt jääb mulle meelde just konkreetse ala taimestiku tüüp ja kooslus, eri metsatüüpide vaheldus, mis hakkab uuel korral samal platsil mõningal määral teevalikuid mõjutama.
Samas ei saanud kuidagi kurta reljeefi puuduse üle. Pealinlastel ei ole käepärast just liiga palju maapinna kurrutusi oma meistrite tuvastamiseks. Lameda maa elanikuna võis õhtul tajuda meeldetuletusi oma eksistentsist mõnede lihaste poolt, mida tarvis kaldnõlvade üles-alla läbimiseks.
Lõpuks, kas miski üldse ütleb, et üht o-tempu ei võiks põldudel läbi viia.
Ometi, liialt alasti jäänud maastik kippus ära võtma teatud fiilingut. Võib-olla see kaotab ära turvatunde, mida läbipaistev laas enam ei paku. Võib-olla see kaotab tunnetuse eksmisvõimalusest, mis hoiabki elus.
Pretentsioon rajameistri suunal ja platsi valiku osas puudub siin täielikult. Küsimärke tekitab, kui olematuks kannatab seda rohelist kulda ammutada. See tükk Kõverjärvel ei ole enam mets tema algses tähenduses. O-tehnilisi harjutusi võib ju neil majandusüksustel korraldada, aga kus neid puid veel ees oleks?
Kuidagi läks nii, et kuigi olin seekord teinud täispanuse korraldustoimkonnas veetmisele, viis Maari katkikukutud jalg mind tema asemel oosidele turnima.
Vaim ei olnud võsitlemiseks valmis seatud, kuigi minu puhul ei saa kõnelda tõsisportlikust mõõduvõtmisest ka juhul kui ma metsaserva seda teadlikult tegema sõidan.
Olukord maastikul tekitas mitmetisi tundeid. Nii lagedaks katkutud metsa vahel, ei teagi, kas on saanud silgatud.
Edasi muutus aga reljeefi lugemine ja enda asukoha tajumine häbitult lihtsaks - puudetühjade ruutude ja ristkülikute vahel kulgemine ei nõudnud enam eriti tihkeid o-oskusi. Rohkem kulus energiat füüsise koos hoidmisele. Vinnanud end mõne kõrgema nuki peale, oli võimalik üle kännustiku kiirelt paika panna kaardil kujutatud negatiivsed ja positiivsed vormid ja nende vahelt leida õige suund järgmisse punkti. Mitmel korral oli punktitähis mõnekümne meetri peale näha, aga ligi andis trügida.
Seepärast oli finišijärgselt leida enda sisemusest küsimusi - kas orienteerumise pärisosa ei ole siiski peamiselt aktsioonid püsti elavate puude ja põõsaste vahel, kui see just linnasprindiks pole kuulutatud. Emotsioon, mida varasemalt Viitna metsade vahelt leitud, on olnud tõsipuine. Sellist lagedatel väljadel tuigerdamist ei oleks sealt kandist lihtsalt oodanud.
Kindlasti ei kerki mälusoppidest üles kolme aasta taguselt Suvejooksult sealkandis nii puidutöötlemishõngulisi mälestusi. Mul ei meenutanud sel korral mitte ükski koht metsas mõnda paika, kus ma oleks varem juba olnud. Üldiselt jääb mulle meelde just konkreetse ala taimestiku tüüp ja kooslus, eri metsatüüpide vaheldus, mis hakkab uuel korral samal platsil mõningal määral teevalikuid mõjutama.
Samas ei saanud kuidagi kurta reljeefi puuduse üle. Pealinlastel ei ole käepärast just liiga palju maapinna kurrutusi oma meistrite tuvastamiseks. Lameda maa elanikuna võis õhtul tajuda meeldetuletusi oma eksistentsist mõnede lihaste poolt, mida tarvis kaldnõlvade üles-alla läbimiseks.
Lõpuks, kas miski üldse ütleb, et üht o-tempu ei võiks põldudel läbi viia.
Ometi, liialt alasti jäänud maastik kippus ära võtma teatud fiilingut. Võib-olla see kaotab ära turvatunde, mida läbipaistev laas enam ei paku. Võib-olla see kaotab tunnetuse eksmisvõimalusest, mis hoiabki elus.
Pretentsioon rajameistri suunal ja platsi valiku osas puudub siin täielikult. Küsimärke tekitab, kui olematuks kannatab seda rohelist kulda ammutada. See tükk Kõverjärvel ei ole enam mets tema algses tähenduses. O-tehnilisi harjutusi võib ju neil majandusüksustel korraldada, aga kus neid puid veel ees oleks?
Comments