Pelgurand ja Järvi järved

Päris täpselt ei olegi aru saanud, miks peab ennast pidevalt leondama sedasi. Esmaspäeval Pelgurannas ja täna Järvi järvedel.

Aga selleks, et tähti näha, peabki katus sõitma.*

Neli ja pool miljardit aastat juhuslikkuste rida on aga selleni viinud. Või oleks õigem öelda, toonud. Et ühes galaktikas tolkneb keegi õhtuti vihma käes. Ometi võiks see veest väljumise staadium olla juba ükskord läbitud. Või nagu Jaan ükspäev nentis, siis nendest kaladest, kes eriti kaugele maismaale tungisid, nende järglastest said alpinistid.

Tulles veest maale veidi lähemale, siis iseenesest 10 kraadi soojem ilm kui eelmine neljapäev, ei tekitanud looduses liikudes kohe seda tunnet, et kuhu ma ometi oma suusad unustasingi.

Esmaspäevases uduvihmas oli õigupoolest päris soe. Võib-olla isegi nii soe, et matemaatiline ülesanne läbida punkte selliselt, et vahelduksid kordamööda paaritu ja paaris punkti number, tekitas ülekuumenemise juba pärast kolmandat punkti.

Hakkasin punne kohe ranna poolsest küljest kokku lükkima, et ju vaatab, mis seal majade vahel pärast saab. Nii tekkis spetsifikatsioonile mittevastav jada 55-56-31-54-50 ... ja pärast olin sunnitud lõpetama ...52-49-54-51 ja loomulikult ei mäletanud enam, et 54ndas juba olin.



Aga muidu oli sümpaatne, tuuseldada õitsvates sirelipõõstes, põigelda vihmas märguva pesu vahel, teravdada pilku aimamaks, kus hall meri läheb üle halliks taevaks. Tähtede täpsemaks avastamiseks kehva väljavaade.

Järvi järvede ümbruse maastik võttis sel aastal vastu sama duššiga kui mullu. Sellises padukas oleks võinud viimasedki kalad järvest metsa sisse ekslema sattuda.

Nii päris ei läinud ning puude vahel oli näha arenenumaid isendeid ekslemas ümber aukude. Millistele arengupööretele selline teguviis täpsemalt elu arengus alust annab, saavad teadlased veel avastada.

Seekord oli vist iga viimane kui auk mis kaardil, punktitähise omanikuks saanud ning 41, kuhu sai sattuda ainult sotsiaalse vaatluse kaasabil, paistis justkui värskelt paari labidatäiega pinnavormide mitmekesistamiseks juurde kaevatud.


Aga muidu oli sümpaatne, tuuseldada rohelises samblas, põigelda vihmas märguva männiku vahel, tervdada pilku aimamaks, kus roheline kuusik läheb üle roheliseks männikuks. Tähtede täpsemaks avastamiseks endiselt kehva väljavaade.


Tagasi koju sõites, roomasid pilved mööda põlde nagu mägedes, loojangule sättiv päike neid jälitamas ja kiirtega läbistamas.

Kere rammestub, nagu oleks vihmaga orienteerumas käinud.

----
*Thomas White'i veidi väänatud mõttetera