Jõulujooks 2016
Jõul liikus oma küllastumises vältimatu lõpu poole, kui selle uimast kulgemist asus segama unetute seltskondsete koondumine kesklinna suunas. Viru keskuse ülakorrusel, kehakultuurlaste klubisse oli nooblite kehade vahele kogunemas korrapäratuid päkapikke ja jõulupersoone.
Sel II püha hommiku varajasel tunnil, kui ülejäänud linnakodanikud alles asusid välja mõtlema, mis on nende tänase päeva missioon, olid virgad kulturistid mõneks tunniks päästetud punakuubede väe käest, kui nood morni Tammsaare pilgu alt laiali valgudes alustasid Viru keskuse alumiste kihtide piiramist.
Kui noid kepsakaid tüüpe pidada eemalt paistnud vana tuletõrje maja hämarate kedrivõlvide alt välja pugenud zombi-päästjateks, võinuks arvata, et Viru keskusesse on sisse lennanud viie rikkama riigi laste poole teel olnud Jõuluvana põdrarakend.
Tutvunud esimese punkti märketegemise järjekorras Merineitsi restorani terrassil optimistlike kaasvõistlejatega vaatamata sellele, et õlut ei pakutud, kuigi ilm oleks lasknud sommidel väljas olla ju küll, siirdusin teise punkti Bussiterminaali, erinevalt ülejäänud hasartsest kambast, kes hoone sisemusse kadus, Narva maantee poolt ümber maja, pugedes sisse sealt, kus muidu bussid välja tulevad. Saavutades sellega oma muidu 70. etapiaegade juures üllatuslikult 10. etapiaja. Tollega minu eesrindlikud spordisaavutused ka suuresti piirdusid.
Segane kamp ei jäänud Viru ümber siiski pikka äri tegema, vaid külvanud veidi segadust ühistranspordikasutajate seas, valgus välja neljas eri suunas ruumikõverusega tunnelist ja silkas maa peal pikkade sammudega Kadrioru poole.
Enne veel, jätkus luusimist Kompassi ja Raua asumi tänavatel. Ning kaart, mille I pool lõppes osavalt enne parki, nõudis etapi 4(36)-5(37) teekonna komponeerimisel mõningast mälutööd, et mitte näiteks sattuda kaardi järgi Köleri tänava tupikusse. Selge oli, et tuleb jõuda tiigi taha kohalikku labürinti, millesse saavad eksida ainult väga madalad härjapõlvlased.
Kui külastatud lossi juures lõunapoolne pergola ja jõutud endist kõlakoda tähistava heki juurde, tuli läbida KIT Clubi tõukekaga jupp slaalomit. Ilmselt oleks lume olemasolul välja otsitud soome kelgud, millega Valge majaka juurest alla kihutada, nüüd sai rattaga krudistada horisontaalsel killustikul.
Loodetavasti Silver tasandas pärast jõulisemad kurvid, samal ajal kui punamütside lehvides siirduti rodumisi tennisetribüüni suunas.
Ilmselgelt ei ole muidu saanidega õhus hõljuvatele tüüpidele takistuseks aiad, mis jooniste järgi poleks justkui läbitavad või näevad nad aiaauke seal, kus neid tegelikult ei eksisteeri. Lõpuks vahet pole, kuidas täpselt see gnoomide kamp Lasnamäe astangu, vana loomaaia väravat tähistava Ilvese silla poole siirdus, sest ainult väga kogenud jõuluvanad oskavad nii hõljuvalt ületada Lasnamäe kanalit nagu Ets, et ilmutada end headele lastele ka Majaka asumis.
Tõukeratas oli tühiasi, kui Sossi mäel sunniti muidu matsakaid horisontaalset liikumist eelistavaid isendeid kulgema mööda seinu, vertikaale pidi ülesse, et saada kätte 11s piiks.
Plaan hea, viskasin oma pulga üles, ühele ennastsalgavamale virgemale ronimispäkapikule, kes muidu ilmselt Alpides susse täidab ning minu pulga ära komposteeris ja alla tagasi viskas. Eks Ronimisministeerium võib rohkem jõulupraadi söönutele nüüd resolutsioone menetlemiseks välja saata.
Kaar keeras alla linna tagasi. Võis lehvitada Bussijaamas laskuvatele ja tõusvatele saanidele, võis keskturult läbi silgata ja põdrale kapsast võtta, võis imetleda enda täiuslikku kerajat siluetti Maakri tänava klaashoonetelt, kui korraga nõuti Tegude Kalendri ees, Loovala kunstistuudio uksel, luuletust. Vähe sellest et päkapiku aju pidi meenutama, mis on luuletus, tuli ka mõelda, mis on üks jalg. Jõuluriimid kippusid vägisi meelele, kuid keelele neid lasta ei tahtnud ja nii improviseerisin mingi ulja jama kokku, millest kohtunikul hakkas ilmselt nii piinlik, et ta mu kiirelt kahel jalal tulema laskis.
SEBi eest, üle ERKI, läbi ruumimoondusega tunneli, jee - kohe esimesel korral õigest mulgust väljumist võib pidada teiseks oluliseks sportliku tipu vääriliseks saavutuseks, tagavara treppi pidi katusele, kus Rahva Raamatus oleva 'More' kohviku kavalamad külastajad said omale atraktiivse väljavaate sõeluvatele tüüpidele, kelle liikumises võis tajuda siiski teatavat korrapära.
Ja hei-hopsti, oligi justkui noos koos, taas fitnessi lihvitud kehade vahel, kui nemad samal ajal püüdsid paaniliselt vältida kokkupuudet veits ülbete, suvaliste ja higiste jõuluvanadega. Mine sa tea, kuidas päkapiku higi trimmitud kerele veel mõjuda võib ...
Selgeks sai, et Ronimisministeeriumi määrus sohi tegemise osas oli hõljunud kohale eelviimasesse punkti tänava frondil, mis oli minu pulgal jäetud mulgustamata.
Juba mullusest korrast jäi meil Jaaniga endale asi küll lihtsamaks tegemata, sest päkapiku müts näikse olevat endiselt koera kõhus, kuid vahel ei olekski üldse paha, endale punane kuub üll ajada ja pool linna lihtsalt läbi traavida. Või tahtsid siis jätta endast arukat muljet.
Sel II püha hommiku varajasel tunnil, kui ülejäänud linnakodanikud alles asusid välja mõtlema, mis on nende tänase päeva missioon, olid virgad kulturistid mõneks tunniks päästetud punakuubede väe käest, kui nood morni Tammsaare pilgu alt laiali valgudes alustasid Viru keskuse alumiste kihtide piiramist.
Tutvunud esimese punkti märketegemise järjekorras Merineitsi restorani terrassil optimistlike kaasvõistlejatega vaatamata sellele, et õlut ei pakutud, kuigi ilm oleks lasknud sommidel väljas olla ju küll, siirdusin teise punkti Bussiterminaali, erinevalt ülejäänud hasartsest kambast, kes hoone sisemusse kadus, Narva maantee poolt ümber maja, pugedes sisse sealt, kus muidu bussid välja tulevad. Saavutades sellega oma muidu 70. etapiaegade juures üllatuslikult 10. etapiaja. Tollega minu eesrindlikud spordisaavutused ka suuresti piirdusid.
Segane kamp ei jäänud Viru ümber siiski pikka äri tegema, vaid külvanud veidi segadust ühistranspordikasutajate seas, valgus välja neljas eri suunas ruumikõverusega tunnelist ja silkas maa peal pikkade sammudega Kadrioru poole.
Enne veel, jätkus luusimist Kompassi ja Raua asumi tänavatel. Ning kaart, mille I pool lõppes osavalt enne parki, nõudis etapi 4(36)-5(37) teekonna komponeerimisel mõningast mälutööd, et mitte näiteks sattuda kaardi järgi Köleri tänava tupikusse. Selge oli, et tuleb jõuda tiigi taha kohalikku labürinti, millesse saavad eksida ainult väga madalad härjapõlvlased.
Loodetavasti Silver tasandas pärast jõulisemad kurvid, samal ajal kui punamütside lehvides siirduti rodumisi tennisetribüüni suunas.
Ilmselgelt ei ole muidu saanidega õhus hõljuvatele tüüpidele takistuseks aiad, mis jooniste järgi poleks justkui läbitavad või näevad nad aiaauke seal, kus neid tegelikult ei eksisteeri. Lõpuks vahet pole, kuidas täpselt see gnoomide kamp Lasnamäe astangu, vana loomaaia väravat tähistava Ilvese silla poole siirdus, sest ainult väga kogenud jõuluvanad oskavad nii hõljuvalt ületada Lasnamäe kanalit nagu Ets, et ilmutada end headele lastele ka Majaka asumis.
Tõukeratas oli tühiasi, kui Sossi mäel sunniti muidu matsakaid horisontaalset liikumist eelistavaid isendeid kulgema mööda seinu, vertikaale pidi ülesse, et saada kätte 11s piiks.
Plaan hea, viskasin oma pulga üles, ühele ennastsalgavamale virgemale ronimispäkapikule, kes muidu ilmselt Alpides susse täidab ning minu pulga ära komposteeris ja alla tagasi viskas. Eks Ronimisministeerium võib rohkem jõulupraadi söönutele nüüd resolutsioone menetlemiseks välja saata.
Kaar keeras alla linna tagasi. Võis lehvitada Bussijaamas laskuvatele ja tõusvatele saanidele, võis keskturult läbi silgata ja põdrale kapsast võtta, võis imetleda enda täiuslikku kerajat siluetti Maakri tänava klaashoonetelt, kui korraga nõuti Tegude Kalendri ees, Loovala kunstistuudio uksel, luuletust. Vähe sellest et päkapiku aju pidi meenutama, mis on luuletus, tuli ka mõelda, mis on üks jalg. Jõuluriimid kippusid vägisi meelele, kuid keelele neid lasta ei tahtnud ja nii improviseerisin mingi ulja jama kokku, millest kohtunikul hakkas ilmselt nii piinlik, et ta mu kiirelt kahel jalal tulema laskis.
SEBi eest, üle ERKI, läbi ruumimoondusega tunneli, jee - kohe esimesel korral õigest mulgust väljumist võib pidada teiseks oluliseks sportliku tipu vääriliseks saavutuseks, tagavara treppi pidi katusele, kus Rahva Raamatus oleva 'More' kohviku kavalamad külastajad said omale atraktiivse väljavaate sõeluvatele tüüpidele, kelle liikumises võis tajuda siiski teatavat korrapära.
Selgeks sai, et Ronimisministeeriumi määrus sohi tegemise osas oli hõljunud kohale eelviimasesse punkti tänava frondil, mis oli minu pulgal jäetud mulgustamata.
Juba mullusest korrast jäi meil Jaaniga endale asi küll lihtsamaks tegemata, sest päkapiku müts näikse olevat endiselt koera kõhus, kuid vahel ei olekski üldse paha, endale punane kuub üll ajada ja pool linna lihtsalt läbi traavida. Või tahtsid siis jätta endast arukat muljet.
Comments