Jooksmise filosoofia
Nii läheb kui lasta end mõjutada linnaorienteerumise poolt üles riputatud aktiviteetidel.
Mhmmmm ... uuuuuu .... jooksmine oli lihtne kui olin noor noor noor ...
Üks toonuse kurnajaid näikse olevat siiski taaskord liigse hooga kogutud talvevarud. Mis peamiselt on ladestatud kere keskmise osa piirkonda.
Meeleolu oli selline run run run:
Uus Mustamäe VI kaart peos, võtsin ette silgata pikimat trassi ühetaoliste majade vahel. Sealses linnajaos on ikka nii, et suurt vahet pole, millisesse mikrorajooni rada üles sätitud on - keskkonnas valitsevate korduste hulk loob ainulaadse võimaluse ilma maratoni maha jooksmata koondada koheselt tähelepanu oma kehale ja nagu ütleb Kristjan Puusild, avaneb sellega võimalus ära tunda, millisest jamast inimene tehtud on.
Kuna viimasel ajal kipub kiirema pulsiga sebimine päädima pooleteistpäevase peavaluga, siis püüdsin leida üles see tsoon, millega minimeerida leiduvate jamade hulka. Nii läks korda väljaprinditud tulemuste lipikult nautida olukorda, kus kõik etapivahed olid läbitud alla 10 min/km. Ühtlaselt, ühtlaselt. Mis võib aga samahästi viidata ka Sõpruse-Tammsaare-Vilde-Mustamäe tee ristkülikusse jäävale eriti passiivsele maastikule.
Tõsi, päris lootusetu see ju polnud. Liigendust pakkus Mustamäe kivikülv, millest paar korda läbi liikuda võis (etapid 7-8 ja 10-11) ning silma riivas pisut ebatavaline kaarjas maja Tammsaare 81, mille tagumisest küljest avanesid esimese korruse korteritest uksed otse maja taha jäävasse inglaslike suurusega aedadesse. Hämmastav idüll muidu nii karmis korrapäras.
Halluse tükkideks lõikamisel oli vaja sootuks mingit uut filosoofiat nädal hiljem Tõnismäel, Rahvusraamatukogu ümber ja taga, Tuvi pargis.
Uus formaat kaardil, võis etappide vahel veeta minuteid, et leida paigad, kuhu siirduda punkti järele. Esimeste punktide asukohad tulid päris vaevaliselt, sarnaseid paiku kaardil jagus. Raiden tänitas kõrval: "Noh, mis sa passid siin, ei tea kuhu minna või", kui mina ikka veel esimese tähise asukoha tarvis kaardilt mustrit otsisin, kus saaks kokku hall, oliiviroheline ja beež.
Või siis, seisin üheksandas punktis ja otsisin kaardil pingeliselt puu asukohta, mis oli nägemisulatuses. Teises pooles hakkas tekkima vilumus, leida rõnga seest midagi iseloomulikku, mille järgi piltmõistatuselt kiirelt asukoht leida. Kaart rõnga sees oli omakorda keeratud, mis viis paigast suuna taju. Lisaks puudus kaardilt abistav joon, millega etapijärge hoida ja nii lippasin korra raamatukogu taha kui pidin hoopis tolle ette jõudma.
Eepiliselt lõbus, kui Jaan samal ajal klassika rajal kohtus keerulise ja rõhuva igapäevaga:
* * *
Frédéric Gros' 'Kõndimise filosoofia' jagab nii palju põhjuseid, miks olla kiindud pikkadesse uitamistesse. Ja mitte nois sportlikes variatsioonides, vaid nendes filosoofilisemates - kõndimise vabaduses, kõndimise aegluses, kõndimise energias, põgenemistungis, vaikuses, igavikus, kohalolus ja raskusjõus. Nietzche, Rimbaud, Rousseau, Thoreau, Nervali, Kanti, Gandhi, Hölderlini kõndimistes.
"Kõndimisel võib leida neid puhta mõnu hetki juhuslikest kokkupuudetest".
Rogainid, mis aitavad paika seada reisisihte ja täita elu filosoofilisemaid tahke läbi kolamise tundmatutel maastikel, on tulevasse aastasse seadnud Läti ja Toskaana.
Nii on ilmunud lugemisriiulisse läbi vuristamiseks Giuliano Procacci 'Itaallaste ajaloo' mõlemad osad, aidates natukenegi puhuda ära tolmu viimase tuhande aasta ajaloo kihistutelt ja natuke rohkem aitas Toskaana värviliselt maastikumaalilt tuhme toone maha kraapida Tim Parksi "Medicy Money. Banking, Metaphysics and Art in 15th century Florence", mille läbilugemise tulemusena võis nentida, et nii nad selle kapitalismi pekki keerasidki. Või nagu Giuliano oma ajaloos kirjeldab: "Medicite võimuletulek 1434. aastal, ei avanud Firenze ajaloos mitte niivõrd uut etappi, kui viis lõpule juba mitukümmend aastat varem alanud oligarhilise režiimi kujunemise protsessi, pannes sellele krooni ja pitseri." Suuresti pole raha ja poliitika võimus muutunud sellest ajast peale mitte midagi. Vaid dekoratsioonid vahetuvad.
Comments