Lumenaer Kalamajas

... et mitte öelda lumeraev, mis on hingedele tumedatel väljadel ringihiilimise vaevaliseks teinud. Ent vähemalt ei pea nad tumeporises kooljakuus ringi tuigerdama, vaid saavad jätta jälgi õrnale lumele ja libiseda mööda tänavaid kaunilt liueldes kadrikuus.

Õigupoolest võiks jõulud praegu ära pidada ja parem siis juba ka vastlapäev kohe ära teha. Oleks vähemalt asjakohased dekoratsioonid, nagu me nädala sees töö juures langevaid helbeid vahtides arutasime, kui toa teises otsast oli samal ajal kuulda teravaid poolt ja vastuhääli diskussioonis, kas panna mängima jõululaulud või mitte.

Lennusadama juurest Kalamaja tänavetele o-tähiste juurde libistama siirdunud, tundsid omal nahal, mis tähendab kui 'mõni koht on libedam kui teine' nagu tabavalt üks o-huviline nentis ning suurem osa majaomanikke oleks saanud sundimatu libedusega vahele võtta. Üldiselt, kraabi küüntega või viska parem kohe kõhuli.

Kirju mineviku ja ajaloos nii mitugi korda mahapõletatud, pidevas intensiivses muutumises Kalamajas võis kitsamatel tänavatel pikali joosta hommikusi rahulikke käike tegevaid tuttavaid ning tervitada neid o-tuttavaid, kes jooksid ise neile nii tuttavatel tänavatel. Nii ei tihanudki seikluslikumas formaadis peegelpildis kaardil rinda pista Triina ja Siiriga, sest mine tea, kas oleksin lõpetanud odaga soos või võrguga jahus, köiega patareis tagatipuks.

Kindlam oli töönädala lõpuks kuhjunud, mitte just kõige vaimustavamat, enesetunnet keres lahjendada kergel poleerival viisil, uudistades boheemlaslikul moel ilma ja inimesi.

Piirkonnale omaselt võiski ju loota kohtumist mõne elanikkonna värvikama ja olemuselt ebatavalisema persooniga.

 

 

Tsoonile kohaselt võiski ju loota trehvamist mõne ajastutruu vormi ja ebamaisema mustriga.

 

 

Paigale iseloomulikult võiski ju loota otsa komistamist elustiilile, kus vastutulijate nägudel valitseb kõikenäinud sõbralik ilme, kus avalik mänguväljak on kaetud mitte kellelegi näppamiseks huvipakkuvate mänguasjadega, kus üle tänava hõigatakse üksteisele mingeid eelmise päeva mälestusi, arutatakse uulitsat blokeerides olulisi päevakajalisi teemasid  ja on vältimatu soovida jõudu võhivõõrale, jääd raiuvale majahoidjale.

Orienteerumis-tehnilise poole pealt sai vaatamata venivale liikumisele, valitud ilmselt siiski ka mõni vale kaar, näiteks etapp 3-4 oleks vist Vana-Kalamaja kaudu lühem, kui mööda Väike-Patareid ja Jahu ning14-15 vudisin Suur-Patarei kaudu idast. Samuti näib etapp 19-20 ida poolt Vana-Kalamaja tänavalt pikem kui olnuks mööda Noolt ja Oda.

Tuleb nentida, et lootnuks kaardil kohata suuremat sigrimigrit ja majade labürinti, mida pakkus veidi Vibu tänava äärde jääv poolring hoov, kui kõik muud alad olid suuresti oliivi karva rohelised. Üllatavalt tarastatud tagaaiad, mis ilmselt elukeskkonnana ongi üks atraktiivsuse võti eestlase jaoks.

Kui kalender räägib õigust, saab järgmisel laupäeval silgata enda tagaaias.

* * *

Järgmisel teisipäeval juhtub ameeriklastega sama, mis juhtus suurbritannialastega juba jaanipäeval. Tunnistagem, et mõlemad variandid  - Clinton või Trump - on presidendina ikkagi päris kohutavad. Vaatan seda Trumpi ja mõtisklen, millest küll oleks rääkida inimlikult kahel riigipeal - Kaljulaid ja Trump.

Kuidas küll kaks  nii 'eesrindlikku' demokraatia ja vabaduse kantsi, 'õigeid' väärtusi hindavad, nagu USA ja Suurbritannia, on jõudnud sellise tulemuseni. 

Loen praegu Giuliano Procacci teist osa "Itaallaste ajalugu", aga esimene alustab loo jutustamist "just esimese aastatuhande vahetusest pKr, kuhu paigutub esimene neist majandusliku ja sotsiaalse arengu kvalitatiivsetest hüpetest, mis viivad Euroopa ühiskonna uusaja jooksul ülejäänud maailma suhtes valitsevale positsioonile." No jaa, aga mis siis küll sai Rooma impeeriumist? Autor sõnastab: "Augustuse ajastu ja meie loo alguse vahele jääb tuhatkond aastat. Selle ajavahemiku keerulisi sündmusi lühidalt kokkuvõttes võib öelda, et järk-järgult hävitati ja nulliti see, mis oli suure vaevaga ehitatud. Hilise keisririigi kohutav majanduslik ja ühiskondlik kriis, esimesed barbarite sissetungid, laastav Gooti sõda /.../ kombed metsistusid."

Kas see ei ole mitte uus Rooma hukk, millesse me praegu elama oleme sattunud. Ja kui iga allakäik kestab tuhatkond aastat, siis millal see täpsemalt algas?

Mõningaid nurki esitatakse reedeses Sirbis - Märt Väljataga "Valge mehe allakäik" ja Andrei Liimets "Domalt Trumpi filmiriiul".

* * *

Mõned loetud lehed on aga jäänud juba pea samasuguse mälutolmu sisse nagu nende bioloogilised nimekaimud tänavusse lumme.

Kunagi veel suvel krõbisesid lehed Niels Fredrik Dahli "Eelmisel suvel" Loomingu Raamatukogus väljaantu vahel. Unenäolik jutustus, mis ongi sattunud kuskile teiste äraunustatud unenägudega samasse riiulisse.

Norman Manea "Huligaani tagasitulek" nii lihtsalt end unustada ei ole lasknud. Kuigi veidi painav, veidi liiga iseennast alasti kiskuv, ometi mingi omapärane nurk Rumeenia kirjanikust, kes elab läbi, üle, välja oma elu üksikasju - Bukoviina juutidega koos Siberisse, tagasi kommunistlikus Rumeenias, paguluses USAs, valuga uuesti Rumeeniat külastades. See rumeenialik kommunism ja sigri-migri näib veelgi sürreaalsem kui meie elu siin on olnud. Seetõttu on see justkui ikka see sama lugu ühest ja samast ajaloo painest, aga mingis eriti groteskses võtmes.

Miskiks traditsiooniks on saanud astuda Viljandi Folgi ajal läbi mõnest antikvariaadist, ja näiteks libistada märssi Ene Mihkelsoni novellid ja laastud 1996 välja antud kogumikus "Surma sünnipäev".  Neid tema ritta seatud sõnu on hea lugeda. Ükskõik millest nad räägivadki. Neil nagu ei olekski põhja all. "Võib-olla endast vaba enda järele, kes ma pole kunagi olnud. Ja nõnda ei teegi ma ehk muud, kui rändan iseendas kes-teab-mis tuulte kantud lõhnade sees ja taustal, silmipõletavais värvides ja vaikimasurutud häältes, mis ikka veel ootavad hetke, et prahvatada rõkkavaks lauluks." Mõtle, kuidas tahad. Aga nii palju on mõelda.

Tjaa, Nancy Hustoni "Loomispäevik" on sellest, mis vahel endagi sees kraabib - kehast, sünnist, loomisest ja loomest. Nancy on küll keskendunud eelkõige kirjanikest abielupaaridele ja sellele, kuidas saavad hakkama keha ja vaim loomingulises vaatepunktis, põimides sinna iseenda märkmed last oodates. Ilmselt rase ollakse kõigil neil miljardil moel, kuid mingil piiril on sel ajal kehaga toimuv andeksantav ainult loomise enda pärast.

Nancy last oodates: "Ja mina olen sinu puu. Mitte sinu sugupuu - sa ei hakka kandma mu nime - , vaid puu, mis on sind oma mahladest vorminud. Sinu isa süda lööb, aga sa ei kuule seda. Sinu isa kopsud hingavad, aga sa ei tunne seda. /---/ Sinu isa keha sirutab end välja, kummardab, tõuseb, istub, heidab pikali, pingutab ja lõdvestub, aga sellest kõigest ei ole sul aimugi. Sinu isa keha ei ole sinu jaoks olemas. /---/ Ometi on ka see elus puu - ja mitte ainult sugupuu. Puu, mis on täis elumahla ja mis pole ainut nimi. Sinu isa on keha."

Aga mingem jälle meesloojate juurde. Kehad, mis peavad rohkem pingutama, et loojatena arvesse minna. Haruki Murakami on selles osas päris tõhus, kuid "Värvitu Tazaki Tsukuru" pani õlgu kehitama. Veel üks loodud maailm, kuid kahvatum kui "1Q84" või "Kafka mererannal". Liiga vähe hullust. Naisi peetakse ju last oodates hulludeks ja reaalsuse kaotanuteks kui mitte lausa totudeks. Nii ongi, loomiseks on vaja hullust, irdumist ja ükskõiksust.

Suvine Baskimaa külastus sundis otsima midagi, mis aitaks baske natuke lahti seletada ja Mark Kurlansky "The Basque History of the World" tegi seda üpriski palju ja huvitavalt. Iseenesest on kummaline, kuidas Ibeeria poolsaarele on sattunud rahvakild, kelle keelt keegi naabritest ei mõista ning ühe teooriana on kaalutud, kas nad pole pärit Lapimaalt, kuna soome, eesti ja ungari keel on ainsad elavad Euroopa keeled, mis ei ole samuti seotud Indo-Euroopa keeltega ning neil on samuti palju käändeid ja puuduvad eessõnad. Kuid see on ka ainus sarnasus.

Nende tavad on olnud erinevad võrreldes neid ümbritsevate kristlike traditsioone järgivate rahvakiludega - vara ja tiitlid päriti naisliini pidi, sest naised pidasid kodus nö farmi kui mehed läksid sõtta ja kadusid ära. Kummardasid kuud ja päikest. Ja esimesed kirjalikud märked, mis nende kohta on leitud ajast 218 enne Kristust, kõnelevad neist kui väga ammu paigas olnud rahvast, mitte kui äsja saabunutest ning palju muudki vihjab sellele justkui oleks tegemist ühe Euroopa vanima rahvusega.

4 + 3 = 1 on baskide rahvusgraffiti - 4 piirkonda Hispaanias ja 3 Prantsusmaal on unistus ühest Baskimaast. Nende maadel on üpris paljuski sarnast suurriikide madinat olnud koos rohkem ja vähem segaste aegade ja naaber suhetega, kuid nad on ikka alles. Veidi müstilised ja metsikud, aga kohal.