Muti harjutused

Jürikuul ei alusta maa seest nina välja pungitamist mitte ainult rohetaimede hordid, vaid ka massiivne kogus kehakultuurseid üritusi, või tulevad nad kuskilt mujalt, millele sekundeerivad maised aiatööd.

Ühesõnaga on tagumine aeg talvekookonist välja värske õhu kätte ronida, soovituslikult püüda mitte kohe ennast pooleks rabeleda.

Keskealised mutid mõtlevad kevade hulluses endale ka siis asju välja ja kraabivad päikest kartmata mulla pealt ära.

Sihtides 21. mail Maijooksu asemel hoopis Tallinn City Trail'i, tundus umbes kuu aega varem asjakohane proovida, kuidas kere võiks üldse kesta, nii üle kümnekilomeetrist teekonda. Mida polegi vist kunagi joosta üritanud. Ja võib-olla polegi küsimus konkreetsetes kilomeetrites, kui pigem selles, mis pärast saab.

Esmaspäevane reaalsus pakkus testimiseks häid otspunkte koduümbruse maastikel. Mäekalda tänavalt KUMU juurest üles poolteist kilomeetrit Pae parki pargijooksule.

Kaardiga osa tähendas ümber järvekese kahte tiiru märkeorienteerumist. Tehes õigetes kontrollpunktides märkeid ning imestades kajakasaare ja piirkonda kerkinud uute värviliste majade üle, kogunes umbes 4 kilomeetrit.

 

Järgnes mäluorienteerumislik sirglõik Pae pargist alla mööda Valget tänavat, läbi Maarjamäe Piritale, Lillepi parki linnaorienteerumise starti. Vast umbes viiel kilomeetril avanes hunnituid vaateid Tallinna lahele ning võimalus jukukalleraidilikuks karulaugu kogumiseks klindi serva all koos teiste kogukonna mutikestega, tervituseks tuttavaid koertega ning Triinalikke imestusi vastu tulijatelt - sul kaarti polegi.

Kaarti ei olnud mul veel jah kui ma Lillepi pargis peast kujuteldavat otsemat teed sellest läbi minemiseks välja mõelda üritasin.

 

Säherdust kuraasikat trajektoori linnaasumites julgustas ette võtma ka korraldajate seekordne erikorraldus, kus start lahti kuni 22ni. Aega näis jaguvat ja küll ma lõpuks koju kuidagi kooberdan.

Linnaorienteerumise vigur-osa oli seekord Pirita retrokaart aastast 1991 ning pähekulunuid maastikutükke mingil uudsel moel omandada on mulle alati meeldinud. Linnulennulised 4.7 km võin ilmselt järgmiseks ümmarguseks viieks lugeda, sest päris kõige otsemini ei tihanud kulgeda läbi Lillepi mülgaste ega päris ladusalt ei ilmutanud end ajaloo hämarustest punktipiirkonna 8-9-10-11 teerajakesed. Reljeefi kujutamine on selleaegsetel kaartidel üpris mõistatuslik - see oli mõneti eksitavam kui teerajad, mida kujutasin algul rohkem muutunud olevat.

Eks ta rohkem selline tunnetuse ja maastikumälestuse pealt läbimine oli. Põnevam ikka kui lihtsalt niisama kaasaegse kaardiga sealseid orvandeid taaskohtumise rõõmust tervitada.

SI-pulga mahalaadimise ajaks oli kogunenud vast umbes 16 kilomeetrit. Sporttracker mille ma esimest korda pidulikult koos Jaani abiga oma testi jaoks alla laadisin, loobus üritust kaasa tegemast, kui telefoniga esimese pildi tegin. Tehnilises osas on veel arenguruumi. Seega selline veidi uduumbes arvestus.

Kuidagi pidin ma nüüd ennast ka koju vedama. Piritalt on Kardiorgu ennegi liigutud, aga mitte pärast kahte päevakut. Nüüd hoidis reipamat sammu mööda Pirita tee äärt siiberdades sees peamiselt teadmine, et päikseloojang viib ainult kodule lähemale. Õhtu kiskus kargeks ja vastu puhuv tuul muutis liikumise kohati võikaks.

Lauluväljaku esisel tegid liipamise lõbusamaks koeraharjutajad ja mitmed muud risti-põiki läbi territooriumi kulgevad hilised jooksusõbrad. Ise võtsin kursi Kadri teele, Jaapani aia poolsest otsast sihiga otse KUMU suunas, et viimased tõusupoolmeetrid lõpuks koju viiks.

Nu, jaa. Midagi 15 ja 20 kilomeetri vahel koos pildistamise, vaate, kaardiootamise, pulga mahalugemise ja punkti otsimise mõttepeatustega. Kolm tundi läinud nagu näuhti.

Ja mis ma siis nüüd sain? Arvamuse, et 21 kilomeetrit on teoreetiliselt kontrollaja sees teostatav, isegi vast siis kui trass oluliselt rohkem üles-alla tiirutab. Aga eks kajakad pärast naeravad edasi.

Hoopis huvitavam oli teada saada, mis juhtub järgmisel päeval jooksutrennis. No trennis midagi väga ei juhtunud, panin vapralt vastu.

Aga vot kolmapäeval. Õnneks oli just sel nädalal nii palju rohkem pingelisemat tööd, et polnud aega oma segaste tuikavate lihaste üle eriti juurelda. Konditsioon umbes nagu pudel süldivedelikku. Niikui pudelist välja kallad - jääb üks laialivalguv vormitu mass - niikui naha sisse auk torgata, voolab seest kõik kohe välja.

 

Neljapäev oli aga vääramatult päevaku päev. Mõnele uuele tulijale kaart ja suund kätte näidatud, võtsin lemmikuks kujunenud N21A/M21AL ette. Risune ja kivine mets muutis jala tõttu astumise väga ettevaatlikuks. Teip peal, aga ajus püsib tugevalt kartus uuesti koib välja väänata. Teelõikudel ei läinud jooks ka mitte kuidagi. Kange keha sai rohkem lahti kuskil kolmandal kilomeetril.

Rebala maastik on o-tehniliselt huvitav ning ujuv reljeef viskas peamise vimka samas kandis, kus mullu, punkti 5(48) ümbrus võttis taaskord kukalt sügama kui õiget lohku ette ei tulnud, mille järgi siis ikkagi see õige lohk leida.

Mulle oleks sobinud seekord kraadivõrra rohkemgi mõttetööd pakkunud rada, kuid põnevust jagus ning tõhusama füüsise puudumine ei saanud frustreerivaks.

Reedeks oli juba päris reibas olemine. Ei kangust, ei vedelust, ükski lihas ka paaniliselt ei kiskunud enam.

Keskealine mutt veel mõtleb, mis ta teeb ja kuidas edasi on.