Kevade ja puude vahel

Las armastus jääda kehadest eemale,
las ta õhkab seal mändide vahel.


Kirglikud o-entusiastid neeldusid hooaja avaneljapäevakul Männiku samblasse ja ei lasknud o-himu rahuldamiseks end rajalt maha võtta ei kevadisel kõledavõitu tuulel ega laskemoona õhkupaiskavatel sõdurpoistel.

Paadunud o-ihalejatel oli õnnestnud prassingule ahvatleda ka verivärskeid rikkumata hingi.

Täristamine läks kohati nii valjuks, et sundis mõnes suunas jooksusammu väsimusele vaatamata kobedamaks kui endast lootnud oleks.

Militaaruurete positiivsed ja negatiivsed vormid tekitasid paari punktitähise soravaks leidmiseks takistusi, kuid hõre mets ei lasknud pikemateks mõttepausideks võssa varjuda.

Puude vahel pusides kaotab teadvus need niidiotsad, mis viivad lombaka jalani, kangete kontideni ja muudele algava põduruse hiilivate tundemärkideni. Taimestiku vahelt välja jõudes registreerivad mõned hädad end jälle tagasi. Kui saavutaks sellise permanentse 'metsas viibimise' meeleseisundi, küll siis oleks uues veteranide klassis lustlik olemine.

Või nagu me töökaaslasega spetsiaalses jooksutrennis(!) tõdesime, karga palju tahad, nooremaks ikka ei lähe. Vot nii hulluks on vanus juba läinud. Ilmselt on küll tegemist möödapääsmatu katastroofi (kere regresseerumine) eelõhtul ettejuhtuvate õlekõrte vahel mõttetu rapsimisega.

Aga mis see keha ikka loeb. Kui vaim laseb kõrkjate vahel optimistlikult edasi. Ja tagasi.

Enne veel, kui jalg oli veel kangem, ja kevad veel kargem, siis linnaorienteerusin Iru raba turbaaukude vahel ning labürintisin meeleolukal rajal ümber Teletorni.

Nii intensiivset labürinti võiks teha kestuse peale, kes suudab kõige kauem veatult punkte võtta, enne kui aju kokku jookseb. Sarnased etapi kombinatsioonid ja samad punktid viisid deja vu tegelikkusest eraldamise aina ähmasemaks. Palju ei oleks enam vaja olnud, et seal Teletorni all valgeid ufo-kujulisi deemoneid nägema hakata.


* * *
Aga kui keha ei loe, siis loen ise. Raamatuid.

Enne juutide maale minekut jäi hea hinnaga teoste riiulis ette Amos Ozi "Minu Michael". Kuidas seavad end sisse 50ndate Jeruusalemmas noored "Tugevad inimesed suudavad teha peaaegu kõike, mida nad tahavad. Kuid isegi kõige tugevamad ei suuda otsustada, mida nad tahavad." Natuke oli sedamoodi lugu, et autor ka päris hästi ei teadnud, mida ta tahab kirjutada, kuigi päris tugevalt kirjutatud lugu.

Jüri Saare "XXI sajandi väljakutse: tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused" kõrvutab pealkirja kategooriates lääne kristlust, islamit ja slaavi õigeusku ning jõuab mitmetes aspektides kahe viimase väga sarnaste joonteni. Igatahes on tegemist päris huvitava mõtteharjutusega, lastes end asetada vaatleja-võrdleja rolli, jälgimaks ja mõtisklemaks, kust oma tsivilisatsiooniga tuleme ja kuhu läheme. Üldiselt muidugi rappa.

Kuidagi sünnis tundus selle peale ära lugeda ka pikalt kapinurgale jäänud 2013 Loomingu Raamatukogus ilmunud Ryszard Kapuściński "Reisid Herodotosega", kus ta ajakirjanikuna maailma eri paigus korrespondeerides jutustab lugusid Herodotose "Historiast", kus too kaks ja pool tuhat aastat tagasi muu hulgas ka multikultuursuse üle arutleb. Ikka see lääne ja ida vastandumine, tsivilisatsioonide kokkupõrge. Lõputu uute seoste ja kontekstide teke, laamade liikumine.

19. veebruar jõudis kätte päev, kus võtsin end kokku Umberto Eco "Foucalt' pendli' kõikumisele allutada. No selles on ju kõik. Või mis sündmust, nähtust, teemat, seal ei puudutata. Uskumatu kui palju võib ühte raamtusse sisse konstrueerida. Lisaks on seda lihtsalt põnev lugeda kui jätta palju maha või kõrvale, saab sellise kerge Da Vinci koodi stiilis põneviku. Aga kui palju on seal veel. Kas tõesti kõik ainult selleks, et kirjutada teos trompetimängijast. Või nagu eco mainib oma "Noore romaanikirjaniku pihtimustes", "Kas oli veel midagi, mis oleks tõeliselt minu"  pärast "Roosi nime". Kaks kujutluspilti - Foucault' pendel Pariisis ja trompetit mängiv Umberto Itaalia vastupanuliikumise liikme matusel. Need kaks tuli endast välja kirjutada. Lihtne, eks.

Muu hulgas võin leida vastuse oma probleemile: "Sa ei nurise ju seepärast, et oled surelikuna saagiks tuhandele mikroorganismile, mille üle sul pole võimu, sa ei vastuta oma vähe klammerduvate jalgade, saba puudumise, juuste ja hammaste pärast, mis ei kasva tagasi, ajapikku maha poetuvate neuronite, kõvastuvate seintega veresoonte pärast. See kõik on Kadedate inglite kätetöö." 

Umbes samal ajal ilmus Loomingu Raamatukogus ühe teise mehe kirjutis, kes samuti kirjutab, kuidas kirjutada: Alexander Genis "Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra". Veidi hüplikul, aga väga humoorikal moel siia-sinna karates, muu hulgas näiteks stalinistlike tegusid läbi Piibli tõlgendades. Kes loeb, sel tasub lugeda.

Iisraeli reisil pistsin lennujaamade lektüüriks kotti Loomingu Raamatukogu "Kolmteist Eesti kirja" - 13 Eesti naiskirjaniku mõttevälgatust, midagi laadis, et säiliks nö side kodumaaga. Esiteks oli 70 lehekülge karjuvalt vähe, teiseks veidi ängistav. Ei mingeid trikke, karm olme muudkui tungib paberile.

Seevastu Jaan Unduski "Teekond Hispaania" pakkus tekstilisi elamusi, lisaks autori enda Hispaania omadele. "Turism kui töö maailmast vaimustumise kallal. /---/ kihisev kollektiiv kaardi järgi erutuselt erutusele sammumas. See on nagu orienteerumissport orgasmi maastikel. /---/ Turist arendab võimet seltskondlikult vaimustuda."  Ja-jah, kuhu jääb meie maailmatunnetus. Ja nii ei ole sellest tulnud turistlikku reisikirja, et mitte tekitada muljet nagu "elu oleks kusagil mujal", vaid õige teksti otsingud, üritus üles leida, mis tegelikult toimus, nagu autor väidab. Kas ma nüüd sain rohkem aru, mis on Hispaania? "Naine on üleni naba". Läbi Unduski pilgu on Hispaania naine.

Ja siis veel, kaks Roald Dahli. Kuidas need mu lugemishunnikusse sattusid. Ei tea. Need on kuidagi ise tulnud. "Kaheksa ootamatut lugu" ja "Külaline". Meenutavad süžee arendamisel veidike Mehis Heinsaare stiili. Üldse mitte pahad lugeda, kui vahel lugedes midagi teada ei taha saada.