Libahundi jälg Kundas

Kõndida Kundas, võis äsjatisel laupäeval Libahundi jälgi otsides.

Porikuu pole pori vormimiseks tilkagi vett taevakraanidest andnud ning kas tahakski lehtedes sahistamise asemel neid maapinnale liibunult liuglemiseks tarvitada.

Kuldselt kestev sügis vaid toonitas aktsenti, mida Kundasse harva sattuvatele isenditele hallikarva linna mälestutes hoidmise asemele pakkuda.



Teekond pealinnast itta möödus imelises päiksetõusus. Valguskera poolt härmakirmele pealesunnitud maapinnalt lahkumine muutis õhu mõnelt ulmeplaneedilt pärinevaks. Peterburi maantee avarus lasi värvide voogu nautida terve teekonna ulatuses. Kohale jõudes tuli end asetada pisut kargevõitu hommikusse, mis ebatõelised peisaažid tõelise linnakesega asendasid.

 

 

 

 

 

 

Tõelises linnakese, vahel ka metsapealinna, spordikeskusesse virgusid kella kümneks kohale mõnisada liikumisentusiasti, kes suuremal või vähemal määral joosta või jalutada plaanisid. Üks kulgemine kõik.

Päris ükskõik ei saanud ometi olla, mis suunda Viru-Nigula vallas ennast liigutada. Libahundi kaardimaterjal jätab üllatusteks rohkem ruumi kui tavapärane rogaini kaart. Samuti lisavad närvikõdi lisaülesannete punktid, kus kunagi ei või teada, kas liigud sealt välja kilbil või kilbiga, st väärt punktid SI-pulgal või mõni ebaõnnestunud ronimisharjutus mälestustes.

Seetõttu oli kaardil rada planeerdes üpris tihe nuputamine, mida võtta, mida jätta. Raiden aeglustina pundis, tuli leida tiir, mis innustaks ja annaks võimaluse innu täielikul puudumisel mõistliku pingutusega keskusesse tagasi vantsida. Palju üle 20 km trassiks kavandada ei söendanud. Nii see teepikkus lõpuks jäigi tegelikuks saagiks.

Enne veel kui söösta suure kaardi järgi punkte taga ajama, sai stardiülesandes aerofoto sprindilikus mõõtkavas jagada 8 punkti tiimi peale ümbritsevast pargist ja majade vahelt üles noppimiseks. Kolmekesi oli meil siin selge edu, jagasime need laiali nii, et mulle jäi 2 põhjapoolsemat, Raidenile 3 ligemat, Jaanile 2 kaugemat ja wc-punkt ning kaheksas, vuntsidega vana skulptuur, jäi meile juba plaanitud liikumisuunale niikunii.

Tsemendivabriku esiselt platsilt saime vuntsidge kuju juurest, kas see ei olnud juba, esimesed lihtsad 2 punkti.
 

 

 

 

Jätkasime retke hoogsalt esimese nuputamispunkti juurde - 83. Kui seal juba kolmandat vuntsidega tüübi kuju lühikese aja jooksul kohtasin, siis hakkas imelik. Keegi jälitab meid. Hiljem võis lugeda, et neid on lausa seitse vuntsi kokku ses linnas. Müttasme lahendada mälu-joon-valge kaardi o-ülesannet vana, 1870. ehitatud, tsemendivabriku varemete vahel. Kusjuures ikka selle sama vuntsi, Johann Karl Girard de Sucanton (Suka Antoni) poolt püsti pandud. ´

Liikusime tänaseks juba neljanda hiigel territooriumiga tsemenditehase tagant põllult mööda kõrgemat künkanukki, et turnida alla auku 48ni, ja et lihtsalt möödaminnes võtta 21 visates pilku virumaalikele põllumaastikele.

 

 

 

Jõudsime tatsudes mõisa varemeteni, mis linnasüdamest eemal, endist hiilgust vaevalt aimata laskva häärberi peasissekäigu sammastiku alt saime kätte järgmise punkti - 36. Toetuda ja pikalt vaatama ei julgenud jäädagi  - murenenud ja ripakile olid jäänud Suka Antoni elumajad ja abihooned.

 

 

 

Varemete rivi jätkus. Putka raudtee ääres - 46, kus Raiden mingi terava oga läbi tossutalla jalga astus. Esiotsa ehmatas päris ära, veri väljas, aga kergelt läks, vaid pinnakriimustus.

Nuputamispunkt 86 asus taas mahajäetud maja taga. Kui painduvast traadist sõna 'Libahunt' läks ludinal, siis ülesanne nööri, kerade ja rõngaga ei näinud päris meie ala olevat. Pusime seal kõik kolmekesi kordamööda ning kõikide füüsikaseaduste kohaselt õnnestus lõpuks rõngas nööride ahelaist vabastada, ilma kerasid vigastamata.

Põgenesime kabuhirmus. Mida kõike ei pea üks pahaaimamatu orienteerumishuviline ette võtma, et oma SI-pulka täita. Lõpuks õnnestus võtta punkt ehitise juurest, mis ei näinud kohe kokkuvarisevat - 29. Ojaküla tuulepargi tuuliku tagant sai kaks punkti. Jaan ja Raiden lootsid küll lisaülesannet, mida nad lahkelt mul sooritada lubasid - teed tuuliku laba külge seotult paar tiiru ja punktid käes. Nii lõbusaks siiski paraku ei läinud.

Ning me kõik saime end lõbustada hoopis järgmise punkti - 58 leidmisega totaalsest padrikust. Raiden ilmutas sealses võssis mõningase innukuse langustendentsi, meie olime veidi eksinud ja nuputasime, millist lõuast madalamat rohukõrt pidada poollageda nurgaks. Lõpuks mingi sisevaist tiris kohale ja lahkumisel maantee poole viskus Raiden täiusliku meeleolu saamiseks igaks juhuks ühte hundinuiade vahele peitunud veemülkasse kõhuli.

Saabus aeglusti töölemineku aeg - Raiden rakendas veenmiskunsti kõiki viise, et me keskusesse tagasi liikuma hakkaksime. Selle triangli taustal sai möödaminnes võetud 47, kuid enda vaimse tervise huvides liikusid täitumatute plaanide rivisse punktide 37-56-61-27 külastamine ning pöörasime end 49 suunas.

Lootusetust võsast pääsemine, kena jalutusrada metsa vahel ning teadmine, et teoreetiliselt oleme tagasiteel, muutis õhkkonna optimistlikumaks ning aeglusti unustas kõik teda korraga tabanud hädad.

Päris põnevaks läks 62 juures. Veidi savikal ja kohati päris järsul kaldapealsel turnimine pakkus mõnusat vaheldust lamedale tümistamisele. Jaani plaan, minna otse läbi Roogsaare lahe 30sse, jäi millegipärast ära. Siblisime 26sse mööda nõgeste alleed ning turnisime õige ootamatu liivakivi paljandi servas 33sse.

 

 

 

Ajarehkendus näitas, et enne kui 28nda punkti juurest, jälle varemed võsas, tagasi keerata, jõuame heas tempos veel ühes nupupunktis - 81 ära käia Lontova külas, mis olevat rahvapärsemaks muudetud rohkem kui sajand tagasi algsest nimest New London, kui sinna sadama ja vabrikutööliste hooned kerkisid, hotellid ja trahterid takkapihta.

Nagu karta oli, sai tegemist olla akrobaatika harjutusega mõnel seikluspargi leiutisel. Iseäralikumaks võrreldes tavapärase turnimisega teeb sealsed atraktsioonid see, et need asuvad kärestikulise jõe kohal.

Kargasime Jaaniga julgetustraksidesse ja võtsime sappa omameelest kõige ohutama rippülesande juurde. Ei jõudnud õieti süvenedagi, mida ees tehakse, kui juba olin viskunud spagaati riidepalakatele, mis rullikute peal veeresid. Suhteliselt seletamatu kaadervärk, kuid nipp seisnes tiimitöös - niikaua kui me Jaaniga kahekesi rodus üksteise järel rajal püsisime, tiris üks teise jalge all oleva riide oma raskusega ülespoole kuniks viimases vahes Jaanil enam jalad nö põhja ei ulatanud. No oleme näinud nii mõndagi tobedas olukorras, aga et keegi oleks niimoodi liimile läinud ...

Sõbralike korraldajate abiga, sai Jaan siiski ka kaldale veheldud ja pikalt kõlkuma ei pidanud. Raiden sai niikaua puhata oma hiiiirmus väsinud jalgu, et teha viimased kiiremad liigutused Kunda tänavatel jõudmaks tagasi Spordikeskuse juurde. Sinna kuhu vooris juba mõnda aega neid, kes end hommikul linnapeale ja linna taha sättinud olid.

Libahundil liikuvate tegelaste puhul on välitmatu sõbralikkus ja heasoovlikkus, millega vastutulijad hoiatavad punktide asukoha eest või kirjeldavad asju, mida lisaülesandel vältida. Punktide asukohad ise on selgelt nö teravamad kui näiteks TAOK klassikalisel rogainil.

Rajameistri punktikohad lasid paista nii mitmelgi ennenägemata vaatel ning kuldne sügis tegi kõik selleks, et need vaated täiuslikud oleks.

Ringisebiv seltskond punktijahil või korraldajatena tegi aga kõik selleks, et dramaatiliselt võimsatel dekoratsioonidel soe sisu oleks.

Kojusõit kulges murtud valgusest Virumaa põldude vahelt, vahepeatusega Viitna Kõrtsist, pimedusse keeramisest keelduva hõõguvpunase silmapiiri sees. Kuusirp külge riputatud.