Karjamaalt Uude Maailma, Glehnist rääkimata

Lehed tükivad lahti.
Puudelt.
Liibuvad ligi.
Maale.

Lasen päikesest lahti.
Õhtu esimesel tunnil.
Kuu on ligi.
Sügis.

Püüdmaks linnakuud ja -päikest. Käisin Karjamaal. Läksin Uude Maailma. Liputasin ennast Glehni juures. Sprintisin septembri servale.

Kuigi Karjamaalt Koplisse jõudmiseks on jupp jagu maad, mõjus hilisõhtune stardipaik Tööstuse tänava Maxima taga, Sitsi mäel, kell pool üheksa veidi kõhedalt. Eelarvamusetest pääsemiseks tuli kohale minna ja need maha raputada. Kui ümber poe kolm õllepläskuga kakerdavat tüüpi jätta kunstiliseks liialduseks, siis judinateks põhjust polnud.

Karjamaal jagus krõmpsutamiseks ainest küll. Eriformaadi joon-o näol lükkasin kõrvale, kuna pelgasin, et pimedas läheb üüratu aeg kõiki põõsa- ja nurgatagused läbi kaeda. Silkasin pikemat sprindirada. Võib-olla lisas pinevust pimedus, kuid väga põnev oli.

Seaküla Simsoni parki külitama loodud Kopliine (nimi on leitud hiljem konkursiga) vaevalt imestas Karjamaa majade vahel siiberdavate tüüpide üle rohkem, kui need elanikud, kes uurisid, mis naljakas mäng see teil siin on.

Takerdusin 4(34)st 5(35)sse minnes aedade skeemi, ei lugenud välja 8(38) aia poolt, olin tähise leidmisega hädas 14(44)s heki ja põõsa kolmnurgas. Viibisin pidevas teevaliku seisundis.

Erika tänava kasarmud, Arsenali sõjatehas on järjepanu renoveerimisel ja Karjamaa asum näis linlikum kant kui mõneti agulipärasem Kalamaja.

Uude Maailma pääses varasemal tunnil, silla alt, päiksekera laskumises. Selle kandi elanikud näisid sootuks stoilisemad ja rohkem oma maailma mullis viibivat. Ekspressiivsemad siiski väljendasid kaasaelamist, näiteks viisil "Emme, vaata ruttu, jälle üks ajalehega jooksja."

Ühes hoovis oli Triina. Ragistas õunapuu all, hõikas "Juurde, juurde". Ajas, et tema on Jaanuse aias. No. Midagi pidi ju kiirelt välja mõtlema ;)

Teisel tänaval tuli vastu Risto, just perega kodust välja keeranud. Mõlemal kaardil on hääde töökaaslaste elupaiku. Nii ikka jagub kontvõõrana o-kooberdamist tuttavate tagahoovides. Tõmbad vihmanokatsi sügavamale pähe ja võtad poosi - ma olengi selline.

Uue Maailma distantsid olid maailmajaole kohaselt avaramad, sirgemad ja pikemad. Vähem ekslemist, rohkem jõudu jalgadesse. Võhma kulus suurelt, mis tingis segaduse ajurakkude tööpõhimõtetes juba 7(37)st 8(38)sse navigeerimisel - läksin täiesti segadusse kahe väga sarnase majasoolika vahel. Tagatipuks astusin nina kaardis poolpehmesse ollusesse. Ilma et julenuks allapoole vaadata, kujutasin ette, kuidas just värskesse koerasita hunnikusse jala toetasin. Maja eest tagasi ekseldes hingasin kergendatult, nähes oma tossutalla tõmmist ühes mahlakas mädas ubinas.

Läbi asumi kulgevad magistraalid ja liikluse tugisooned (Tehnika, Luha, Suur- ja Väike-Ameerika) kipuvad elupaiga hubasust alla tõmbama. Kuid renoveerimist ja uusehitamist jagus sealsessegi ruumi.

Lõputult teisenev linn. Ülemiste vanakese kiuste.

Enne uute linnajagudega o-tutvuse tegemist lehvisin ühel õhtul läbi vanast heast linnapargist.

Glehn.

Sedakordne eriformaat - ajaline valik, oli mõnevõrra komplitseeritud kella puudumise tõttu ja telefoni poln'd kuskile külge riputada. Nii võtsin ikka pika sprindi, mis päädis enda neljal korral Mustamäe nõlvast alla ja üles tarnimisega. Sihuke hea füüsise takkasundimise harjutus, kui o-tehnilises vaates hävisin enim 11(43)st 12(50)sse minnes, treppi tabamata kaardist väljas.

Lehed juba langesid.

* * *

Lehti on langenud suve läbi. Ikka näppude alt läbi. Tselluloidsed.
Mõnele kribitud üpris vaimukaid lugusid. Näiteks Jüri Kolk "Suur võidujooks".  Maailmad, mida Jüri esile manab võivad algul ju tunduda unenägudest maha kirjutatud, aga järele mõeldes äkki polegi: "Ärkasin selle peale, et karu nuusutas mu nägu. Mõtlesin, kas küsida karult, kus on lai maailm või pigem teeselda surnut. Ei mäletagi, mida otsustasin".

Hans Magnus Enzensberger "Intelligentsuse eksiaias. Idioodijuht" piinab intelligente IQ testide arukuse üle diskuteerides.

Benjamin Prado "Lumes on tühjus" on omapärane viis vesta mõrvalugu läbi potentsiaalsete mõrvarite suu läbi, jõudes tuumani justkui tagurpidi. Aga natuke kistult.

Bruno Schulzi "Kaneelipoed" on rammus, tihe. Nii tihe, et sündmustikku on teksti seest raske kätte saada. Nii paks, et tuumani ei jõudnudki vist.

Mudlumi "Tõsine inimene" on leebemalt kirja pandud maailmavaatlus kui Jüri Kolgil, aga see sobis mulle. Jutt jookseb vähem unenägude pealt, pigem minevikust, mis leidis aset lapsepõlves. Lapsepõlvel on küll kombeks ilmuda moonutatud kujul unenägudesse, aga tolmu ära pühkides võib hakata paistma selgeid ja teravaid detaile, mida jutustada. Sama ajastu lapsed. Samad olukorrad. Vahel tabad end lugedes mõttelt, kas kõikide nõukogude laste oligi nii ühesugune.

Peter Stamm, "Agnes". Tõttöelda, lahja, pealiskaudne. Idee, kus mees üritab kirjutada raamatut sellest, kuidas oma naisega kokku sai, kuni tänase päevani ja kuidas kirjandus ja tõsielu segamini läheb, jääbki ideeks. Kuskile nagu jõutakse. Võib-olla mul jäi hõreda teksti jaoks fantaasiast puudu.

Rein Raud "Täisliku lause surm". Reinu ma olen nõus alati ette võtma. Sihuke hea, korrektne ilukirjandus. Sedakorda 1991 aasta sündmuste taustal. Aeg, mis oleks nagu juba ajaloo sügavustes, aga mida ikkagi justkui veel mäletaks. Teos kisub ajaloo läbi isiklike ääremärkuslike mälestuste esile viisil, mis sunnib ennastki tagasi lappama aega, kus üks maailm muutus hüperkiirusel teiseks. Otsima enda kokkupuudet ajastuga. Vahel ei saadudki enam aru, kummale poole jäädi. Enne kui jõuti midagi otsustada, oli kõik juba juhtunud.

Vahel mul tuleb tahtmine ennast tõeliselt piinata. Näiteks vanaraamatu kauplejalt ostetud Ivan Bunini "Isand San Fransiscost", millele 1964 kirjutatud ajastukohane järelsõna. Tundsin ennast nagu kooliaegsesse vene kirjanduse tundi sattunu. Revolutsiooniline looming külaelust ja emigratsioonipäevil kaasaegsuse kaotanud novellid. :) Millegipärast tundus vastupidi, aga omamoodi mõtteharjutusena vahelduseks sugugi mitte halb.

Siis ei saa mind süüdistada kergekaalulistest paksteostest, pilte täis õnneks, läbi vajumisega - Helgi Erilaiu "Aja jälg kivis. Ameerika ühendriigid", mis räägib omal saba ja sarvedeta moel märgilistest majadest. Ning lobe uhhuduurlaste tekst "Sina ei muuda Aafrikat, Aafrika muudab sind". Nii on. Tuletan meelde Louis-Ferdinand Céline "Reis öö lõppu".