Päevakute koondumise kuu

Hommikune taeva nutt oli õhtuseks o-tunniks muutunud kreemjaks unistuseks.
Mille kõrvale sobis ideaalselt Laulasmaa rannikumännik.
Idüll kõigi kuue meele jaoks.

Ja jäi veel üle seitsmendagi tarvis.

Suve sügiseks keeramise kuu oli õhu jahedaks ja pehmeks tasandanud. Ning ei jäänudki muud kui etteantud joonte järgi kaardisiil peos luidete vahel ristpistes ringi silgata.

Ristudes kaasliuglejate teedega. Vahel niguledes ihuüksi madalate mändide vahel, samblikunuttide sees. Nagu ikka.

Vahel plaanitud trajektoorilt kõrvale kaldudes. Vahel ideaalselt punktile otsa komistades. Nagu ikka.

 Vahel kaarti valesti tõlgendades, vahel ootuspäraselt reljeefi tabades. Nagu ikka.

Nagu ikka. Lõpuks on meeled täis maastikult korjatud emotsioonikilde.
Punasest pohlast. Pihtas punktist. Päikeseloojangust. 
...

Tulles välja ainult unistamiseks maastikust ajaliinis ettepoole, siis esmaspäeval lasin ennast kõnetada Linnasprindil Tehnopolis. Sügis ei olnud siis veel suvele kaant peale pannud.

Sprint oma ehedal kujul vastselt teadmisjanulistest täitunud linnakus. Teise ja kolmanda ringi vahel puhkepausi pidades jäin tahtmatult piidlema seltskonda murul. Eineta. Uudishimuga rebased, kes üksteiselt vastastikku aru pärisid. Ja lihtsalt vedelesid. Põhiliselt just seda. Elu muretuse tipphetk - tohutu iseseisvus ja ei ühtegi mitte kuradi kohustust ega võlgnevust ei suhetes, ei milleski - ülikooli esimese kursuse esimesed päevad. Või on see nüüdseil päevil kuidagi teisti.

Nojah. Mul oli justkui nõue ka kolmas ring läbida. Tuli sellest hõlbuelu tulipunktist ennast lahti rebida ja minna. Minna ja unustada ennastki veel üheks kilomeetriks ja mõnesajaks meetriks kohustustest priiks.

Nädal tagasi suubus päevak Kodasoosse. Sinna, kus tänavu juba põigeldud küll. Lapimaast mitte veel päris tagasi tulnud, või vähemalt see osa, mis tegeleb keha pikemal lõigul jooksustiilis liikuma ajamisega, polnud veel päris kohal. Võtsin eakohase N40. Nii sain tavapärasest lühemalt läbi. Võib-olla tõesti ka lihtsamalt. 

Esimesse punkti sörkisime koos Raideniga ja kuna teine punkt meie teed lahku viis, siis kanaemaliku tüütusega püüdsin selgeks teha, kuidas kompassi kasutades võiks kiiremini teise punkti jõuda. Plärades millestki o-tarkusesalvest ka veel siis, kui poiss juba ammu kuuskede taha kadunud oli. Pärast Raiden muidugi tõdes, et siis kui me koos enam ei jooksnud ja ma ei seganud teda, tuli tal juba päris hästi välja.

Ära mulise kogu aeg. Eriti metsas.

O-tehnilises plaanis - head, veidi kergekaalulisemad, harjutused kõik kolm. Värvikaid vigu ei õnnestunud välja meelitada üheltki.