London City Race 2015

Sel ajal kui tuhanded koduse pealinna tänavatel jooksukilomeetreid vormisid, sättisime oma pesakonna Ühendkuningriikide pealinna nii- ja naasuguseid miile kujundama.

1600 linna-o-fänni ei jätnud võimalust nädalavahetuseks impeeriumi südamesse emigreeruda, kasutamata. Oma perekondliku esindusega andsime Londoni City Race'i korraldajatele põhjuse ka sini-must-valge teiste kümnete lippude kõrval nööri otsa ajada.

John Orwell Sports Center Wappingu linnaosas oli paik, kuhu seekordsed o-pagulased ära pidid mahtuma. Kuigi keskus oli vaid miili kaugusel London Towerist ja Tower Bridge'st, on tegemist linnaosaga, mida tüüpilisel turistikaardil enam ei kujutata.

East End on sajandite viisi olnud paik, kuhu maandus odav tööjõud Euroopast ja kogu maailmast. Immigrandid, kel jagus oskusi, panid püsti oma käsitöökojad ja neid kel ajurammu ja käteosavust vähem, luusisid ümberkaudsetel tänavatel teiste eesmärkidega.

Tasapisi kasvasid ühed piirkonnad jõukamaks, kui teised kestsid edasi slummidena. Wapping'u piirkond, mis jääb vastu Thames'i põhjakallast ning kuhu lõikab sisse St Kathrine Dock, oli üdini meresõitjate paik, kus valitses kirev, sadamale omane segadik kogu ametite ampluaaga. Tööstus- ja sadama piirkond, paljude etniliste kooslustega, kes kõik kuidagi ära elada ihkasid.

II Maailmasõja aegne Londoni pommitamine muutis Ida-Londoni üpris armetuks, kui läänepoolses osas said pihta üksikud kohad, siis idas jäid püsti üksikud hooned. Sadamaelu rauges ning alles 70ndale- 80ndatel hakkasid ida poole tekkima uued tähelepanuväärsemad ehitised.

Tänasel päeval on paikkond avastatud, võiks öelda nagu meil Kalamaja. Asutakse ju linna keskmele nii lähedal. Vanad tööstushooned ja laoruumid on muutunud eksklusiivseteks kanali- ja jõeäärseteks apartementideks ning kontoriteks. Kitsamate tänavate elanikud naudivad idüllilist vaikelu. Üksikud säilinud ajaloolised hooned on ülesputitamisel entusiastide poolt kokkupandud fondide rahadest või on terved kvartalid võtnud üles-ehitada suurarendajad.

Just sellises ajaooliselt eklektiliseks kujunenud linnaosas sibasid ringi seekord tuhanded o-jalad. Ning pikemad rajad viisid ka lääne poole Towerit kuni Londoni 'kurgini' välja.

Endiselt lasevad korraldajad registreerimisel valida stardiaega kas varasemaks või hilisemaks ning enda soov startida very early seadis mu kella 10ks esimeste startijate sekka naiste eliidi rajale, mille eliitsus minu jaoks põhines selles, et sain võtta maksimumi Race'st ja seal pakutavast 7.7 eliitsest linnulennulisest kilomeetrist.

Swedenborgi väiksest aiast läksid teele kontrolljooksjad, kuid stardikellade aeg võistlejatele liikus aina tagasi.  Ning nagu ühe kaasstartijaga naersime - Londonis käib aeg tagurpidi - seda tuli kogu aeg juurde.

Kuniks lõpuks näis, et korraldajad on saavutanud maailmarahu ajaarvestuses, inglased on püüdnud seda korduvalt valitseda, ning pääses lippama esimestesse punktidesse Cable Street'i ja The Highway vahele. Viimane ongi sellise nimega tänav ja olnud juba iidsetel aegadel idapoolne tee Towerini jõudmiseks.

Nii jagunesid esimesed 11 punkti industriaalsete objektide vahele ehitatud hingetute uuselamute ja üksildust pakkuvate šarmantsete hoovide rägas siin ja sealpool raudteetammi. Ühe raudtee aluse lõike oleks tahtnud kaardi järgi väga teha käigust, kus vaatasid vastu hoopis sisseseebitatud ja vahutavad autod. Mhmmm.

Teevalikuid jagunes silmini ja üle. 11st punktist, ühe kiiskava kontori hoovist tuli jõuda Toweri taha ning kindluseni jõudmiseks oli keelatud tee ületamiseks kaks tunnelit. Ikka valisin sportlikkus mõttes rumalalt selle, mis viis otse Tower Hilli metroo peatusest väljuvate turistide hordide sekka, kes sajandeid kestnud müüre ja kroonijuveele uudistama siirdusid.

12st punktist tagasi Wappingusse ei pääsenud läbi millegipärast keelualaks viirutatud Katariina doki ja nii saabus veidi igaval lõigul dokki ümbritseva müüri taga silgates füüsiline väsimus. Kuid põnevad sillaalused ja kanaliümbruse punktid Wappingus endas alles ootasid. Et kiigata Tabacco Dockis vanu purjelaevade koopiaid, et rikkuda laupäeva hommikust rahu Shadwell Basini ümbruse elumajade vahel. Ei puudunud ühest põõsasemast kohast ka omad ergutajad, kes hommikutundide kohta üpris joviaalses meeleolus näisid olevat.

Raidenile hakkasid sealse piirkonna liivakivi karva tellistest elumajad kangesti meeldima. Hoopis rohkem kui West Endi valged  ja suurejoonelised hooneterivid. Nojah, eks juba Pet Shop Boys'i East End boys'id laulsid 'West End town, a dead end world'. Võib-olla tõesti, kui oled jõudnud Londonisse ja end East Endi inetusest välja rabelenud, siis West Endist enam kaugemale jõuda võimalik polegi.

12-aastaste 1,2 km pikkune rada 13 punktiga hõreda liiklusega tänavatel, elumajade vahel kulgeski, kus vaatamata selle lühidusele punktide rohkus labürintja laotusega majade vahel, mille omakorda Ornamental Canal pooleks lõikas, jagus kaardilugemist hulgemaks. Kuid sellisel parajal, lapselikult loetaval viisil.


Mitte kõik hommikusöögi komponendid ei ole vennad. Mõned on õelad õed. Ning võivad viia katastroofi ääreni, keset Londoni linna. Jaani esimene pool rajast kulges heas mõnusas tempos, kui teisel pool Towerit järsku mürgel kõhus lahti läks. Ja kuigi raja lõpuosa Orwelli keskusest idas oleks nõudnud veel oma seitsme punkti külastamist, muutus nende olemasolu üpris tähtsusetuks, kui Toweri poolt tulles said punktidest olulisemaks aiaservad, millel istudes sügavalt elu üle järele mõelda ning punktide asemel kumendumas silme ees keskuse hoovis asuv roheliste plastpeldikute rivi. Lõpp hästi, kõik hästi.

No meil Raideniga jätkus õhtul, kui kõik jälle kontrolli all oli, jultumust aasida: "Ärkab rahulik londonlane laupäeva hommikul oma kodus, teeb akna lahti ja mis ta näeb. Keegi istub aiaserval ... " Õnneks ei läinud asi nii traagiliseks, et sõnal istub kaks esimest tähte ringivahetades tõsielu loo saanud oleks.

Ometi julgesime ürituse kordaläinuks lugeda, sest Londonil ei läinud korda meid alistada. 2 ja 2/3, siiski meie kasuks. :)

 
Sel ajal kui me Raideniga tasapisi, kiira-käära läbi Wappingu, nüüd juba muretult detailne kaart näppus, pilte klõpsides võistluselt hotelli poole tagasi jõlkusime, oli Jaan ammuilma ööbismipaika jõudnud. Nagu selgus, olime taaskord end võistlusalale magama suutnud sättida.

Kuid magamiseks ei olnud aega, esmalt valdas meid massiivne näljatunne. Ka Jaani. Kes ei söö enam kunagi spinatit.

Meie kaks ja pool päeva olid täis pikitud erinevaid spot'e, mida tursitlikul viisil külastada lisaks laupäeva ennelõunasele hulkumisele mõnes vähemtursitlikus East Endi piirkonnas.

Kui sa ei ole just kröösus, et kõik oma viletsa euro kursiga naeladeks vahetatud rahatähed maa peal ringi vuravatesse cab'idesse jätta, siis podised ringi maa all, mis erinevalt punasest kahekordsetest bussidest kesklinna maapealsetes ummikutes viib punktist A punkti B kordades kiiremini, kuigi vaateväli süsteemselt suurtest ja väikestest torudest peamiselt koosneb. Üpris kiiresti saavad selgeks hotelli ümbruse lähiliinid ja omandad mõne peatuse tunnelite süsteemi ilma, et peaks kõiki tahvleid ja tabloosid pidevalt läbi veerima. Mõningane vilumus tekib ka uute jaamade liikumiskeemide käigult lugemisel.

Täiesti maagiline maaalune maailm. Ussiurgitsus, millest voogab läbi iga päev tonnide viisi biomassi. Aga nii pole see ju ainult Londonis. Seal olid nad lihtsalt esimesed.

Reedeõhtused hilised tunnid viisid meid Picadilly Circusesse. Tänava rist või ka inglipoisiga väljak, mida ma ei suuda kunagi külastamata jätta. Shaftesbury Avenue äärde jääva ümmarguse nurgamaja küljes igavesti plinkivad reklaamid ja seal all tunglevast rahvamassist moodustuv pilt, on olnud lapsepõlvest peale kõigi sovetliku vastand. Need kaadrid, kes teab kus nähtud, ilmselt Soome televisioonist, muutusid raudse eesriide taga kükitades tinglikult üheks vabaduse teesiks. Veider. Vabadus on teisenenud. Aga mind tõmbab ikka sinna väljakule. Lihtsalt seisma, värvilistel ekraanidel enda peale paistma, sagival rahvamassil endast läbi voolama.

Seekord põikasime aga sisse teispool avenüüd asuvasse Ripley'i Belive It or Not!, ma nüüd ei teagi millesse, muuseumisse? Sihuke hea hakatus võõra suurlinna eluga kohanemiseks. Täis kõikvõimalikke veidrusi. Raiden muidugi innustus ja endal oli ka päris lõbus. Eriti peegel-labürindis.

Muidugi jääb sealt ainult mõnesaja meetri kaugusele M&M World. Mida kõike küll annab ikka ühe ümmarguse kommi baasil teha. Kommid ise on ammu teisejärgulisemad, kui kogu kaasnev nänn. Meie käime seal siiski ikka komme omale kaevandamas. Kuigi, tõsi, ilma päris ühegi tassita pole suutnud sealt koju siiski tulla.

Ühel korrusel oli selline pikka kasvu, kahemeetrine meesmüüja, pikad mustad juuksed poolde selga, nägu selline peas, et on valmis kõiki neid lärmavaid turiste koos nende lastega kohe nahka pistma. Prr.. võib-olla olin Ripley eksponaatide mõju all, aga vahetasin kommide valimiseks korrust.

Laupäevaõhtuks olime kribinud omale veebist piletid Wilton's Music Halli, kus mängiti teatritükki 'The Sting'  - 30ndate karm Chicago miljöö. Ootasin küll pisut rohkem muusikat, lubatud ajastule omast džässi. Tekst osutus niivõrd tihedaks, et võttis meid kõiki kolme päris võhmale detailidest lõpuni aru saada, kuid etenduse ülikiire stseenide vaheldumine ning lavaline liikumine ise, oli põnev.

 
 
 
Intiimses teatrimajas, mis asub just ühel neist Wappingu vaiksetest kõrvaltänavatest, kus aeg ei oma enam mõõdet. Ruumid, kus algselt paiknes kõrts aastast 1690 kohalike kaupmeeste jaoks, sai teatrisaali omale 1839. 1888 kuni 1956 tegutsesid seal metodistid ning pärast neid kasutati maja laona, mis muutis ajaga hoone aina räbalamaks. Kui 2004 moodustati Trust, mille vedamisel maja taas korda kõpitsetakse.

Omamoodi armas, minevikuhõnguline, kiiskamata, päästetud suuremast rääbaklusest ning kuhu etendusele soovitatud 30ndate dresskoodis tulnud külastajad lõid veidi ebamaise miljöö. Maja eest paistnud tornelamud, mille vahel ma alles mõned tunnid tagasi oma esimeste punktide järgi jooksin, oleksid olnud kui tulnukad kaugest tulevikust, kus mul ajamasinaga käia õnnestus.

Pühapäevases Londonis lõbustasime end Londoni Transpordi muuseumi majas paikneva näitusega Bond in Motion, mis lasi imetleda imevidinaid läbi bondiaania. Iga liikumisvahendi taustal ekraan filmilõiguga, kus masinat kasutati ning sinna juurde mõnesid fakte filmi tegemisest endast. Päris hunnitu, kui sa oled natuke või natuke rohkem Bondi filmide fänn. Enamus atribuutikat kutsus esile mõnusa muige, nagu näiteks krokodilli allveelaev 'Octopussy's'.

 
 
Enne Heatrow Expressi istumist Paddingtonis harisime ennast Tate Britain'is Barbara Hepworth'i loomingutee ja taieste lähemalt silmitsemisega. Abstraktsed, kuid ometi viimse jooneni mõtestatud nikerdused. Mõned neist hüpnotiseerivalt lummavad.



Alati tõmbavad meid magneedina kõikvõimalikud raamatupoed ning niisama luusimise tänavatel saab ikka nende järgi sättida. Soho, Govent Garden, Picadilly, Tate Modern. Viimase kuuenda korruse kohvikus on üks võimalus mõnusalt einestades linnale pisut ülevalt alla vaadata. Tate'i endasse oleks pidanud tulema nädala pärast - 'The World Goes Pop' tundub huvitav ajastu kokkuvõte.

Kuid neid ülevalt vaatamise kohti näikse aina juurde tulevat. City Race'i orienteerumiskaart on täis roosasid laike. Kõik ikka ehitustandrid  - uued korterelamud, hotellid, kontorid. London kasvab mühinal. Üks ekstravagantsemaid - Ten Trinity Square hoone, mis veel mõni aeg tagasi Londoni sadama peahooneks, asus otse meie hotelli vastas. Hiinlasest arendaja küsib mõne apartemendi eest 25 miljonit naela.

'Tired of London, tired of life' on Tom Jones'i tuntud lause selle linna kohta. Olime sunnitud põgusa põikena ettetulnud unistuste ja tõelisuse virr-varri seekord jätma ja re-emigreerusime oma perifeeriasse tagasi. 'Kamarahvas kuskilt maalt'* läks koju, et vahepeal soode vahel natuke hinge tõmmata.



* Kristjan Jõekalda väljend eestlaste kohta saates 'Kaks kanget Ameerikas'




 
 
 

Comments

Popular Posts