Vahest mõned lühidad ekspressioonid.
Rakverest Rannapungerja poole purjetades, teisel pool Kunda jõge, Lääne-Virumaa servas, napilt enne Sirtsi sood. Jõudis mööda käänulist teed põhjapiirkonna kurviliste pinnavormide vahele.
Hulgaliselt värviliseis rõivais kodanikke, kelle kirjuis silmis olid hallide pilvede all siramas kirkad fookuskiired, mis peegeldusid sigrimigriliselt kaardilt rohe-rohelise taimestiku sisse.
Mõni neist olin loonud omale väärkujutelmi metsikutest Virumaa padrikutest. Ja seetõttu võttis kohe sisse rahuliku jalutaja positsiooni, kuigi mets lubanuks lahkesti ka jooksule sarnanevaid liigutusi teha pealinna ümbruse parkmetsadega harjunutel.
Mida kiireamaid tegevusi osutusid tegema jäsemed, seda kiiremini pidid ajumolekulid kaardile veeretatud loogelisi rõngaid päris maastikus ära tundma.
Mõnus lohkude ja muhkude süsteem joonistus etapp etapi haaval orasekarva värskete viirgudena välja päris kenasti. Kuniks 9(32)st punktist veidi vale nurga all välja silkasin ja oodatavas punktipiirkonnas ühtki adekvaatset tähist kohtamata mõneks hetkeks kõik meeled kaotasin. Vaatamata mitmele selgele objektile - keelualanurk, raiesmiku serv, selgelt eristuv sookene, läks abitult palju aega, et end jälle õigele trajektoorile tagasi saada.
Aga sain. Ning täiesti ootamatult olin lõpusirgel vähem kui tunni ajaga.
Ses mõttes hea kuju ja kattega maastik - tasemel keskendumistoonust nõudev kaardilugemine ja paslikul hulgal floorat. Aga sellist o-kaarti, kui tegemist just lausa vanalinna endaga pole, millel poleks mõnda asukohta kergesti reetvat raiesmiku siilu, vist enam polegi olemas. Nende aina tihenevate hambaaukude hulk päris ootamatutes kohtades on tekitanud mus üpris sama emotsiooni, mida Silver oma hiljutises
sissekandes kirjeldas.
Enda puhul mõtlen, et võib-olla see on lihtsalt üks eestlaslik ürgomadus - igasugust jampsi on võimalik üle ja läbi elada, kuniks siin nurga maakamaral on olemas metsi.
Mis läbi ei paista.
Comments