Aukude lappimine
Vahel, läheb elust aru saamine nii keeruliseks, et läheb vaja luuletusi.
Lehitsen kaks karedat lehte. "Loomingu raamatukogu"
Loen neli loidu stroofi. "Lõpetatuse ingel"
Täidan auke hinges. Tõnu Õnnepalu:
/---/
Aga mis seal karta. Midagi ei tule
pärast ega olnud enne meid.
Meid? Sa natukeseks silmad sule:
üks, jah, ainult üks seal ongi neid.
Seda kui hästi on silutud asfaldi augud Lasnamäel, täitsin nädala hakatuse avas esmaspäevasel o-silkamisel Mahtra-Ümera-Raadiku Knock-out sprindil. Vana hea oimetuks sprintimise formaat ehk 3 x 2,5km nii kuidas torust tuleb, põhjustades kohalike kõrgmajade elanikes uudishimu ja elevust, sest ilmselgelt nii segaseid autode ja hoovide vahel tiirutavaid tüüpe sõbralikud lasnamäelased igapäevaselt ei kohta. Südamlik heatahtlikkus väljendus näiteks selles, kui keegi kuskilt viienda korruse akna pealt püüdis juhendada, kus ta õuepealses näeb kontrollpunkti, mida meie autode vahel sebides ei saanud silmata. Või tänavanurkadel tiirutavate laste erikeelsed ergutushüüded.
Tuleb tunnistada, et kaardi sigri-migri lahti dekodeerimisele läks nii palju tähelepanu, et kui eeskujulikult need tänavad lapitud olid, jäigi märkamata.
Kuna erilisi lõkse maastikul ei olnud, siis peamine oli kaarti mitte valepidi ette kruttida ning teha kiireid rajavaliku otsuseid. Vaid poolfinaali eelviimane punkt oli võimeline osutuma tõmmekaks, kui komistasid otsa raja alguses teisena läbitud punktile ja saabuva lõpu joovastuses enam ei süvenenud, et hoovis on ka teine tähis.
Kolmandaks ringiks olin päris küpse vaatamata vihm- ja tuuljahutusele. Ning vaid soov mitte sattuda loomuliku kao hulka, sundis ergastatud konditsioonis läbima veel korra sik-sakitades elurajooni, kus ma kunagi isegi ligi aastakese elanud olen, kuid nostalgilise väärtusega eluruumi äratundmiseks oli õigetesse neuronitesse midagi muud oma uru teinud.
Igatahes. Ikka. Täita avasid ajajoonel sürrealistliku loomuga tõmblemisega Lasnamäe majade vahel.
---
Aukude lappimist oma kaardikogus jätkasin aga juba järgmisel päeval Jüris. Tundus ju põnev. Aga et päikselisel õhtul jalad nii mudaseks õnnestub möslada, oli veidi ootamatu.
Teevaliku ülesannet jagus võimsalt, mis taandus kaardi esimese pooles ikkagi ainult sellele, et parim viis punkti paika jõudmiseks on otse läbi vesise tihniku sumada. No lõpeks ei olnud ju midagi sandisti - trussikud jäid kuivaks ja vaid korra tuli ületada üle põlve ulatuv mudakraav. Ega üks õige orienteerumiselamus ei peagi roosasid tosse ja dresse säästma. Ikka toomingakeerdude vahel akrobaatikat tehes ja pehmes mudas võimeldes.
Igatahes. Võib-olla. Mõnel järgmisel korral Jüri kaardil mudavannide ja toomingavihtadega end nuhelda ajajoonel avade kinnimätsimiseks, ma mõtlen enne.
---
Päevakese toibunud, uute asulate taha, uutele karjamaadele, Mudaauku Keila külje alla. Vaevalt, et pärast Jürit miski veel üllatada saaks, isegi siis kui koha lausa ametlik nimi otse porile viitab.
Nüüd neid oli kaks. Jaan ja ma ise. Vormistamas ajatäidet. Ja kuigi keskmine kaarditoon oli sama roheline kui Jüris, siis päris elus osutus Keila roheline hoopis hõredamaks ja vedelikuahtramaks.
Rajameistri käekiri sootuks teiselaadne. Ühe ühtlases suunas liikuva eri klasside voo asemel, keskpõndakul eri klassid igas mõeldavas suunas risti rästi jooksmas. Läbipaistvas, lünklike puudega metsas, oli silmaulatuses pidev rahmamass, mis moodustas mõjusa browni liikumise tähiste vahel. Nii eksitusin kahel korral, ilmselt automaatsest inimliikumisest etappidel 2(46)-3(52) ja 6(53)-7(41).
Kolmandasse punkti minnes jõudsin mingi segase trajektooriga kivi juurde, mille kõrval oli teravate servadega süvend. Aga et tegemist võiks olla nii terava süvendiga, et see lausa musta joonega kaardile kantud on, ma jupil ajal ei taibanud ning püüdsin leida piirkonnast mingit pruunide reljeefijoontega mügarat. Seitsmendasse punkti minnes olin omas meeles üpris selgelt reljeefis ja kindlal suunal, kui end seletamatul moel hoopis kümnendast (40) avastasin.
Pikad etapid lõpus 13(39)-14(31)-15(44) olid head võimaldamaks erinevaid marsruudi variante ning need me Jaaniga üpris isesuguselt ka lahendasime.
Igatahes. Kahtluseta. Jüri karastusega kodanikele oli see ikkagi vaid leebe viis aja-avade sisustamiseks.
* * *
Viimasel ajal on neid auke, mida raamatute neelamisega täita õnnestunud, suhteliselt napilt sõela sisse saanud.
Ent midagi on siiski läbi pudenenud.
Ühe keskmise augu ajasin kinni Kenzaburo Oe "Sajandi mänguga". Jälle see jaapanlik tumedate jõudude allhoovuste paine, mille Murakami natuke pehmemaks kirjutab kui enamus teisi jaapani kirjanikke. Oe kujundid loovad pisut viirastusliku ja põgusa maailma, mis oleks nagu tulnud vaid korraks, et mingit mõistmatut sõnumit edasi anda - "Mul oleks oma isiklik auk, kus mõtiskleda, nii nagu ameeriklastel olid tuumasõja varjendid. Mu isiklik varjend annaks mulle võimaluse liikuda surma poole nii rahulikult kui võimalik, /---/"
Aga miks mitte, lappida auke iseendaga ...
Mõni mõte tekitas tugeva lõhna- ja maitseaistingu: "Lapsena olin alati kiirustanud orus maha sadanud esimest lund mekkima. See maitses justkui kõik atmosfääris sisalduvad mineraalid kokku - alates orgu katvast taevast kuni maapinnani, kus tallusin."
Ja m ei saa jätta kribimata üles seda õpetlikku kärgperelikku olukorda, mida peategelane loeb ühest Ameerika lehest: "Ma võtsin naiseks lese, kel oli üks tütar. Minu isa armus aga mu kasutütresse ning varsti sai temast minu isa naine. Seega sai minu isast minu väimees ning minu kasutütrest sai minu kasuema, sest ta oli mu isa naine. Siis sain ma lesega, kellega abiellusin, poja. Poisist sai minu isa vend ja minust sai tema onu, sest ta oli minu kasuema vend. Minu isa naine, see tähendab minu kasuema, sünnitas samuti poja. Temast sai minu vend ja ühtlasi ka minu lapselaps, kuna ta oli minu kasulapse laps. Lesest, kellega ma abiellusin, sai aga minu vanaema, ta oli minu kasuema ema. Nii leidsin ma end olukorrast, kus ma olin nii oma naise abikaasa ja lapselaps, kui ka iseenda vanaisa ja lapselaps."
---
San Fransisco hipirajooni raamatupoest olin soetatud Sean Wilsey "More Curious" ja kuigi ajakirjanikust rulafänn kirjeldab terava keelega sealse ühiskonna probleeme riigist läbi reisides, siis ei püsinud ma kuidagi samal kursil. Selline kirju piltide virr-varr.
---
Millaski kevadel põikasid sisse kaks pariislast - paks Andrew Hussey "Pariis. Salajane ajalugu" ja õhuke Emmanuel Bove'i "Minu sõbrad". Esimeses läbisid linna sajandeid ikka laibad ja lõbunaised. Lõputu häda pornoga või selle rutiinistumisega. Ent pikantne lugemine enne Pariisi külastamist, lastes siitpoolt romantiliselt hiilgavale linnale paista kogu värvide paleti.
Seevastu Bove'i jutustamiseoskus laseb astuda linnas otse sündmuste sisse, ei mingit hämarat piilumist:
"Jäin iga restorani ees seisma ja lugesin aknale kinnitatud kopeerpaberiga paljundatud menüüd.
Lõpuks sisenesin ühte restorani, mis oli põõsakastide taga pooleldi varjus.
Lauajalgu ei olnud näha, need olid laudlinade all peidus. Restoranis oli rahvast, peegleid, mis üksteist vastastikku peegeldasid, kuni viimaks nii väikseks muutusid, et neid nähagi ei olnud, nagides viltu rippuvaid kaabusid ja liiga kõrgel taburetil istuv kassapidaja.
Võtsin istet. /---/
Minu vastas joonistas üks muidu igati ontliku olemisega härrasmees paljaid naisi, lihtsalt rõõmust, et sai keskele musta kolmnurga teha. Kaugemal torkis üks proua juuksenõelaga hambaid; mina küll poleks saanud nii teha."
---
Poolenisti Pariisi külastamise ajest, sai sõela suurema augu sulgemiseks võetud Stefan Zweigi "Eilne maailm. Eurooplase mälestused". 1942. aastal kirjutatud teose üks peatükk õhkab õndsalt vibreeriva ja tiivustava Pariisi järele. Mis on vaid põgus episood, kui Zweig liigub läbi oma eluloo kahe maailmasõja eel ja vahel. Õigupoolest on see ka tänases ajas aktuaalne lugemine ajakohaste mõttekäikudega, sundides seisma kahe põhjatu augu serval, mille tekitasid eurooplased iseendale kahe sõja näol.
Sellele eilsele Euroopale võib läbi Zweigi silmade otsa vaadates avastada, et lihtsalt ajaloo meelde tuletamisele jõllitab sealt vastu ikka seesama muutumatu inimkond, kelle barbaarsus ja elementaarne purustamistung on inimloomusest Freudi sõnade kohaselt välja juurimatu.
"Tagasilangust, millesse maailm on sattunud Esimesest maailmasõjast saadik, ei tee võib-olla miski nähtavamaks kui inimese isikliku liikumisvabaduse kitsenemine. Enne oli inimesel ainult ihu ja hing, Tänapäeval peab tal olema ka pass, muidu ei kohelda teda kui inimest. Kõik alandused, mis kunagi olid üksnes kurjategijate tarvis, said nüüd osaks reisijale reisi eel ning ajal. Tuli lasta end pildistada paremalt ja vasakult, /---/"
Ühesõnaga, lootusetu. Tervet vaimu säilitada püüdval kodanikul jääb õhkõrn lootus, et tsivilisatsiooni augud piirduvad arengutega Tallinna teedes.
Ja polegi vahet, kas sportida end oimetuks, joonistades kõrtsis õlut libistades kujutlusis kolmnurki või lugeda luuletusi.
---
Ma siis hoopis kribin.
Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingel":
"Alati. Selles mõttes on looming, isegi tühistes doosides, alati toimiv valuvaigisti. Ja see on ka tema ainus enam-vähem kindel toime. Kõik muu on kahtlane."
Lehitsen kaks karedat lehte. "Loomingu raamatukogu"
Loen neli loidu stroofi. "Lõpetatuse ingel"
Täidan auke hinges. Tõnu Õnnepalu:
/---/
Aga mis seal karta. Midagi ei tule
pärast ega olnud enne meid.
Meid? Sa natukeseks silmad sule:
üks, jah, ainult üks seal ongi neid.
Kuna erilisi lõkse maastikul ei olnud, siis peamine oli kaarti mitte valepidi ette kruttida ning teha kiireid rajavaliku otsuseid. Vaid poolfinaali eelviimane punkt oli võimeline osutuma tõmmekaks, kui komistasid otsa raja alguses teisena läbitud punktile ja saabuva lõpu joovastuses enam ei süvenenud, et hoovis on ka teine tähis.
Igatahes. Ikka. Täita avasid ajajoonel sürrealistliku loomuga tõmblemisega Lasnamäe majade vahel.
---
Aukude lappimist oma kaardikogus jätkasin aga juba järgmisel päeval Jüris. Tundus ju põnev. Aga et päikselisel õhtul jalad nii mudaseks õnnestub möslada, oli veidi ootamatu.
Igatahes. Võib-olla. Mõnel järgmisel korral Jüri kaardil mudavannide ja toomingavihtadega end nuhelda ajajoonel avade kinnimätsimiseks, ma mõtlen enne.
---
Päevakese toibunud, uute asulate taha, uutele karjamaadele, Mudaauku Keila külje alla. Vaevalt, et pärast Jürit miski veel üllatada saaks, isegi siis kui koha lausa ametlik nimi otse porile viitab.
Nüüd neid oli kaks. Jaan ja ma ise. Vormistamas ajatäidet. Ja kuigi keskmine kaarditoon oli sama roheline kui Jüris, siis päris elus osutus Keila roheline hoopis hõredamaks ja vedelikuahtramaks.
Kolmandasse punkti minnes jõudsin mingi segase trajektooriga kivi juurde, mille kõrval oli teravate servadega süvend. Aga et tegemist võiks olla nii terava süvendiga, et see lausa musta joonega kaardile kantud on, ma jupil ajal ei taibanud ning püüdsin leida piirkonnast mingit pruunide reljeefijoontega mügarat. Seitsmendasse punkti minnes olin omas meeles üpris selgelt reljeefis ja kindlal suunal, kui end seletamatul moel hoopis kümnendast (40) avastasin.
Pikad etapid lõpus 13(39)-14(31)-15(44) olid head võimaldamaks erinevaid marsruudi variante ning need me Jaaniga üpris isesuguselt ka lahendasime.
Igatahes. Kahtluseta. Jüri karastusega kodanikele oli see ikkagi vaid leebe viis aja-avade sisustamiseks.
* * *
Viimasel ajal on neid auke, mida raamatute neelamisega täita õnnestunud, suhteliselt napilt sõela sisse saanud.
Ent midagi on siiski läbi pudenenud.
Ühe keskmise augu ajasin kinni Kenzaburo Oe "Sajandi mänguga". Jälle see jaapanlik tumedate jõudude allhoovuste paine, mille Murakami natuke pehmemaks kirjutab kui enamus teisi jaapani kirjanikke. Oe kujundid loovad pisut viirastusliku ja põgusa maailma, mis oleks nagu tulnud vaid korraks, et mingit mõistmatut sõnumit edasi anda - "Mul oleks oma isiklik auk, kus mõtiskleda, nii nagu ameeriklastel olid tuumasõja varjendid. Mu isiklik varjend annaks mulle võimaluse liikuda surma poole nii rahulikult kui võimalik, /---/"
Aga miks mitte, lappida auke iseendaga ...
Mõni mõte tekitas tugeva lõhna- ja maitseaistingu: "Lapsena olin alati kiirustanud orus maha sadanud esimest lund mekkima. See maitses justkui kõik atmosfääris sisalduvad mineraalid kokku - alates orgu katvast taevast kuni maapinnani, kus tallusin."
Ja m ei saa jätta kribimata üles seda õpetlikku kärgperelikku olukorda, mida peategelane loeb ühest Ameerika lehest: "Ma võtsin naiseks lese, kel oli üks tütar. Minu isa armus aga mu kasutütresse ning varsti sai temast minu isa naine. Seega sai minu isast minu väimees ning minu kasutütrest sai minu kasuema, sest ta oli mu isa naine. Siis sain ma lesega, kellega abiellusin, poja. Poisist sai minu isa vend ja minust sai tema onu, sest ta oli minu kasuema vend. Minu isa naine, see tähendab minu kasuema, sünnitas samuti poja. Temast sai minu vend ja ühtlasi ka minu lapselaps, kuna ta oli minu kasulapse laps. Lesest, kellega ma abiellusin, sai aga minu vanaema, ta oli minu kasuema ema. Nii leidsin ma end olukorrast, kus ma olin nii oma naise abikaasa ja lapselaps, kui ka iseenda vanaisa ja lapselaps."
---
San Fransisco hipirajooni raamatupoest olin soetatud Sean Wilsey "More Curious" ja kuigi ajakirjanikust rulafänn kirjeldab terava keelega sealse ühiskonna probleeme riigist läbi reisides, siis ei püsinud ma kuidagi samal kursil. Selline kirju piltide virr-varr.
---
Millaski kevadel põikasid sisse kaks pariislast - paks Andrew Hussey "Pariis. Salajane ajalugu" ja õhuke Emmanuel Bove'i "Minu sõbrad". Esimeses läbisid linna sajandeid ikka laibad ja lõbunaised. Lõputu häda pornoga või selle rutiinistumisega. Ent pikantne lugemine enne Pariisi külastamist, lastes siitpoolt romantiliselt hiilgavale linnale paista kogu värvide paleti.
Seevastu Bove'i jutustamiseoskus laseb astuda linnas otse sündmuste sisse, ei mingit hämarat piilumist:
"Jäin iga restorani ees seisma ja lugesin aknale kinnitatud kopeerpaberiga paljundatud menüüd.
Lõpuks sisenesin ühte restorani, mis oli põõsakastide taga pooleldi varjus.
Lauajalgu ei olnud näha, need olid laudlinade all peidus. Restoranis oli rahvast, peegleid, mis üksteist vastastikku peegeldasid, kuni viimaks nii väikseks muutusid, et neid nähagi ei olnud, nagides viltu rippuvaid kaabusid ja liiga kõrgel taburetil istuv kassapidaja.
Võtsin istet. /---/
Minu vastas joonistas üks muidu igati ontliku olemisega härrasmees paljaid naisi, lihtsalt rõõmust, et sai keskele musta kolmnurga teha. Kaugemal torkis üks proua juuksenõelaga hambaid; mina küll poleks saanud nii teha."
---
Poolenisti Pariisi külastamise ajest, sai sõela suurema augu sulgemiseks võetud Stefan Zweigi "Eilne maailm. Eurooplase mälestused". 1942. aastal kirjutatud teose üks peatükk õhkab õndsalt vibreeriva ja tiivustava Pariisi järele. Mis on vaid põgus episood, kui Zweig liigub läbi oma eluloo kahe maailmasõja eel ja vahel. Õigupoolest on see ka tänases ajas aktuaalne lugemine ajakohaste mõttekäikudega, sundides seisma kahe põhjatu augu serval, mille tekitasid eurooplased iseendale kahe sõja näol.
Sellele eilsele Euroopale võib läbi Zweigi silmade otsa vaadates avastada, et lihtsalt ajaloo meelde tuletamisele jõllitab sealt vastu ikka seesama muutumatu inimkond, kelle barbaarsus ja elementaarne purustamistung on inimloomusest Freudi sõnade kohaselt välja juurimatu.
"Tagasilangust, millesse maailm on sattunud Esimesest maailmasõjast saadik, ei tee võib-olla miski nähtavamaks kui inimese isikliku liikumisvabaduse kitsenemine. Enne oli inimesel ainult ihu ja hing, Tänapäeval peab tal olema ka pass, muidu ei kohelda teda kui inimest. Kõik alandused, mis kunagi olid üksnes kurjategijate tarvis, said nüüd osaks reisijale reisi eel ning ajal. Tuli lasta end pildistada paremalt ja vasakult, /---/"
Ühesõnaga, lootusetu. Tervet vaimu säilitada püüdval kodanikul jääb õhkõrn lootus, et tsivilisatsiooni augud piirduvad arengutega Tallinna teedes.
Ja polegi vahet, kas sportida end oimetuks, joonistades kõrtsis õlut libistades kujutlusis kolmnurki või lugeda luuletusi.
---
Ma siis hoopis kribin.
Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingel":
"Alati. Selles mõttes on looming, isegi tühistes doosides, alati toimiv valuvaigisti. Ja see on ka tema ainus enam-vähem kindel toime. Kõik muu on kahtlane."
Comments