Metslinnas

Eile oli selline ilm, et aknast vaadates oleks võinud seda pidada sama hästi ka novembriks. Võib-olla akent avades oleks võinud tunda endiselt siiski lootust peatsele kevade naasmisele.

Lõpuks see ei seganud Hiiul end mõneks o-harjutuseks üles rivistamast, et mitte öelda mõnede jälgede tegemiseks Vabaduse pargis, Hiiu pargis, Sanatooriumi pargis ja Jannseni puiestikus.

Ja nüüd ma ei teagi, kuhu ma siis seekord sattusin - metsa või linna.

Või kumba linna ma silmasin - "Kui kõnnid vilet lüües ringi, nina püsti, õpid teda tundma alt üles: aknalauad, tuules laperdavad eesriided, purskkaevud. Kui lähed, pea norus, küüned peopessa surutud, peatub sinu pilk maapinnal, rentslitel, kanalisatsiooniaukude kaantel, kalasoomustel, paberiprahil." *

Või jäi enamus üldse vaatamata, sest suured märjad lumeräitsakad langesid prilliklaasidele ja muutsid nägemisulatuse üpris tinglikuks, millele sekundeerisid puudelt ehmatavalt pähepotsatavad lumemütsakad.


* Italo Calvino, "Nähtamatud linnad".