Lume eitus

Isegi kui paar nädalat võis mõelda, et seekord tuleb pärast jõule kevad, siis ...
... leidsin end laupäeval ikka pargist, mutimullahunnikute vahel suuskadel ringi kühveldamas.

Õhtu hiljuksel aga sootuks sisetsoonist Kristiines, teiste tüüpidega orienteerumas. Punktid ikka nii, et rohkem aidanuks läbi analüüsitud teevalik kui toores ihuramm, kuigi keskuse lõputud koridorid jätavad võimaluse ka käbedatele jäsemetele.


Ei tea, keskendumine jättis soovida, mis sest et jõulud on juba ammu läbi. Nii ei leidnud ma mitmelgi puhul üles kõige kiiremaid ussiauke kahe korruse vahel liikumiseks, vaid uhasin mööda sadadest kaubanduslikest väljapanekutest. Ja isegi päris täpselt ei suuda enam tuvastadagi neid keerdkäike ja vigureid, mida punktidesse pärale jõudmiseks moodustasin. Teine jooks läks üpriski tagumiste põskede vahele, kui esimest võiks veel kuidagi alles poolel teel sinna lugeda.


Ometi raputab ikka lahti küll ja aitab unustada. Lumemasenduse. Ilma et teakski, kas madalseis on üldse lumest või vastupidi selle vähesusest. 

Ja las hiline poekülastaja keerab oma kaela kahekorra, raatsimata kaotada hetkegi vaatevälja ilmunud veidrikelt ja las ta koperdab koridori paigutatud palmi otsa ringisilkavate ohtlikena näivate sportlaste eest. Haiget ta sellest ju ei saa.  

Stardi ja finiši paik andis võimaluse end kaubanduslikust vangistusest lahti mõelda:

,
 ,
 .
 
 
 ,
 .
 
 
,
.
 
 
 
 
,
.
 

Comments

Popular Posts