Jõululõpueri
Võtke see vatt mu peast ometi ükskord juba ära.
Jääb ainult lõputult fantaseerida, mis kurja ma seekord küll teinud olen, et mind sehikesega nuheldakse - üle aastate grippi jääda. Või vähemalt niisuguse diagnoosi võiks netis surfates sümptomeid tuvastades endale panna.
Kuigi silmamunad veel valutasid ja sügelesid, oli eile hommikuks olukord niipalju leebunud, et lasi raamatut lugeda. Virgina Woolfi "Olemise hetked. Märkmeid möödanikust" pani mõtted liikuma. Silme ette tekkis uusi sünteesitud pilte lisaks sellele tapeedile, mida aju juba kuus päeva lihtsalt mõttelagedalt vastu on võtnud. Kas tõesti märk paranemise suunas.
Ebatavaliselt rohelised jõulud algasid eelmise nädala reedel, töönädala lõpetuseks sellega, et just siis kui me olime kinost (Raideni tungival soovil "Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus") koju jõudnud, helistas Jaanile, kui ühistu esimehele, naabrinaine kõrvalmajast ja palus tulla kuuske panema, ta üksi ei pidavat kuidagi saama.
Hõikusin Jaanile ukse vahelt järele, et võtku tööriista kast näppu, näeb võib-olla veenvam välja. Nojah, kui sa oled selline üksik 160 cm pikkune naisterahvas, siis ei maksa ennast kahe meetrise kuusega lasta koormata (töökaaslased olla toonud, no jee-jee :) - seda on üksi tõesti kuusejala sisse raske saada.
Selle peale viskusin mina reedel õhtul voodisse ja naasesin sealt pühapäeva hommikul. Või nagu Raiden mu laupäevast kokkuvõtte tegi - emme, sa käisid korra hommikul köögis ja õhtul vaatasid jääkaru pere filmi, aga kogu ülejäänud aja magasid.
Pühapäeva pärastlõunal muretsesid Jaan ja Raiden Torupilli Selveri juurest kuuse. Kui nad selle toas üles said, siis selgus, et midagi ei ole selle kuusega nagu päris korras.
Näis kuidagi hall, ligemal vaatlusel selgus, et kuusk on puhta porine. Mille peale Jaan koos kuusega mõneks ajaks dušši alla kadus. Midagi uut jõulukombestikus.
Esmaspäeva õhtul Vaya Con Dios't, lauljatar vabandas samuti oma flu pärast, Saku Suurhallis kuulates näis, et maailma hakkab oma värve ja õigeid mõõtmeid tasapisi tagasi saama, kui Jõululaupäev ja sellele järgnev oma õiget gripivormi alles võtma asus. Sümptomite listi lisandus kõrge palavik. Täisraskuses pilv on peas tagasi ja endiselt alles mõtleb, kas hakata lahkuma. Aga kes sinna vihma kätte ikka nii väga tahab.
Aastalõpuvõistlusel osalemine võiks momendi konditsiooni juures olla omane pigem suitsiidsete kalduvustega kodanikule, sest hetkel ei kannata mütsi ka pähe panna, ilma et juustel väga valus ei hakkaks.
Lõpuks on kõik ju ainult mõtlemises kinni. Või nagu mu ema ikka tavatseb öelda - kõik mis ei ole süüfilis, on närvidest.
* * *
Tegelikult on kribimata mõned tähelepanekud uue hooaja sise-o üritustest, mis juba I advendi ajal aset leidsid.
30. novembril Tallinna Spordihallis traditsiooniks kujunenud labürint. Ilma kahemõtteliste noolteta treppidel.
Kas rajameistri loodu on seekord kurjade vaimude poolt seatud lõksustik või on too hoopis tee Jumala juurde. Sümboolne palverännak pääsemise ja valgustumiseni, pakkudes leevendust stressi ja masenduse vastu. Sõltub ilmselt, kus ajast ja usust sa labürinti astud.
Teevaliku variante jagus etappide võtmiseks tihti rohkem kui kaks ning nagu ikka, võis liikumine suurema kaarega halli servas olla nutikam kui usjas väänlemine keskpõrandal.
Iseenda liikumisosavus sai takistatud rohkem mõtteaegluse kui kiiresti liigutatavate jalgade poolt. Ja lõpuks ei olegi tähtsust kiirusel, millega see keerdkäikude rägastik läbida, vaid selles ilmselt ongi see asja lumm, labürindist pääsemise võlu.
Kuid üks tõeline labürint ei saa ometi piirduda ühetasandilise ruumiga. Järgmisel päeval Lasnamäe Vene Gümnaasiumis, keerati labürint küliti ja saeti viiludeks ning lõigud tuli mõelda omavahel kohakuti olevateks. Läbipääse siiski jagus, kuid kiire õndsaks saamine näis eeldavat ilmselgelt elukogemust ja tasakaalukust, sest esitosinasse pääses ohtralt väärikamas eas palverändureid.
Õigupoolest tekitas peamist meeleheidet asjaolu, et koolimaja kaks tiiba olid ühenduses vahekorruse jagu kõrgema lüliga ning selle hoomamine kaardilt ja äratundmine reaalsuses nõudis arenenumat ruumitunnetust. Lõpuks aitas oma asukohast päris palju aimu saada esimese korruse saali finiši paigast koridoridesse kostuv Jüri mikrofoni räägitav jutukõmin, justkui mingi vaarao ähvarduskõne varakambrist, et siit te enam niikuinii ei pääse.
Korruseid aitas tajuda klassiustel ilutsevad salakoodid - ikka, et kahega hakkavad teise korruse ruumid jne.
Ka selle labürindi läbimine garanteeris stressist ja masendusest eemaldumise täielikult. Neil, kel pühale maale palverännule minekuks raha napib, need rändavad advendi ajal pääsemise nimel kohalikes labürintides.
Seekordne jõululäbu(rant) hakkab vägisi otsa lõppema ja valgus saab hakata tagasi tulema.
* * *
Eks kuubikulgi orienteerumine ole omamoodi labürint. Olgu see siin ka tasapinnalisena ära toodud:
Jääb ainult lõputult fantaseerida, mis kurja ma seekord küll teinud olen, et mind sehikesega nuheldakse - üle aastate grippi jääda. Või vähemalt niisuguse diagnoosi võiks netis surfates sümptomeid tuvastades endale panna.
Kuigi silmamunad veel valutasid ja sügelesid, oli eile hommikuks olukord niipalju leebunud, et lasi raamatut lugeda. Virgina Woolfi "Olemise hetked. Märkmeid möödanikust" pani mõtted liikuma. Silme ette tekkis uusi sünteesitud pilte lisaks sellele tapeedile, mida aju juba kuus päeva lihtsalt mõttelagedalt vastu on võtnud. Kas tõesti märk paranemise suunas.
Ebatavaliselt rohelised jõulud algasid eelmise nädala reedel, töönädala lõpetuseks sellega, et just siis kui me olime kinost (Raideni tungival soovil "Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus") koju jõudnud, helistas Jaanile, kui ühistu esimehele, naabrinaine kõrvalmajast ja palus tulla kuuske panema, ta üksi ei pidavat kuidagi saama.
Hõikusin Jaanile ukse vahelt järele, et võtku tööriista kast näppu, näeb võib-olla veenvam välja. Nojah, kui sa oled selline üksik 160 cm pikkune naisterahvas, siis ei maksa ennast kahe meetrise kuusega lasta koormata (töökaaslased olla toonud, no jee-jee :) - seda on üksi tõesti kuusejala sisse raske saada.
Selle peale viskusin mina reedel õhtul voodisse ja naasesin sealt pühapäeva hommikul. Või nagu Raiden mu laupäevast kokkuvõtte tegi - emme, sa käisid korra hommikul köögis ja õhtul vaatasid jääkaru pere filmi, aga kogu ülejäänud aja magasid.
Pühapäeva pärastlõunal muretsesid Jaan ja Raiden Torupilli Selveri juurest kuuse. Kui nad selle toas üles said, siis selgus, et midagi ei ole selle kuusega nagu päris korras.
Näis kuidagi hall, ligemal vaatlusel selgus, et kuusk on puhta porine. Mille peale Jaan koos kuusega mõneks ajaks dušši alla kadus. Midagi uut jõulukombestikus.
Esmaspäeva õhtul Vaya Con Dios't, lauljatar vabandas samuti oma flu pärast, Saku Suurhallis kuulates näis, et maailma hakkab oma värve ja õigeid mõõtmeid tasapisi tagasi saama, kui Jõululaupäev ja sellele järgnev oma õiget gripivormi alles võtma asus. Sümptomite listi lisandus kõrge palavik. Täisraskuses pilv on peas tagasi ja endiselt alles mõtleb, kas hakata lahkuma. Aga kes sinna vihma kätte ikka nii väga tahab.
Aastalõpuvõistlusel osalemine võiks momendi konditsiooni juures olla omane pigem suitsiidsete kalduvustega kodanikule, sest hetkel ei kannata mütsi ka pähe panna, ilma et juustel väga valus ei hakkaks.
Lõpuks on kõik ju ainult mõtlemises kinni. Või nagu mu ema ikka tavatseb öelda - kõik mis ei ole süüfilis, on närvidest.
* * *
Tegelikult on kribimata mõned tähelepanekud uue hooaja sise-o üritustest, mis juba I advendi ajal aset leidsid.
Kas rajameistri loodu on seekord kurjade vaimude poolt seatud lõksustik või on too hoopis tee Jumala juurde. Sümboolne palverännak pääsemise ja valgustumiseni, pakkudes leevendust stressi ja masenduse vastu. Sõltub ilmselt, kus ajast ja usust sa labürinti astud.
Iseenda liikumisosavus sai takistatud rohkem mõtteaegluse kui kiiresti liigutatavate jalgade poolt. Ja lõpuks ei olegi tähtsust kiirusel, millega see keerdkäikude rägastik läbida, vaid selles ilmselt ongi see asja lumm, labürindist pääsemise võlu.
Korruseid aitas tajuda klassiustel ilutsevad salakoodid - ikka, et kahega hakkavad teise korruse ruumid jne.
Ka selle labürindi läbimine garanteeris stressist ja masendusest eemaldumise täielikult. Neil, kel pühale maale palverännule minekuks raha napib, need rändavad advendi ajal pääsemise nimel kohalikes labürintides.
Seekordne jõululäbu(rant) hakkab vägisi otsa lõppema ja valgus saab hakata tagasi tulema.
* * *
Eks kuubikulgi orienteerumine ole omamoodi labürint. Olgu see siin ka tasapinnalisena ära toodud:
Comments