O-aastalõpp

Enne lund rüüstava vihmasaju kohalejõudmist aasta viimasel päeval, võis meeleolukamalt aega veeta Nõmme Spordikeskuses, kus sadakond orienteerujat said traditsiooni kohaselt suusaradadele kandu näidata, et mitte öelda neile rööbastele, mis veel järgi olid, allikate juurest pori juurde tassida.

Üksikute uljaste suusklejate suusataldade alt liiva, ja suuskade peal olevate isendite suust häälekamat kriginat ära kuulamata, lidusid esimese vahetuse o-entusiastid basseini kõrvalt otse loomulikult trepist üles kuskile Glehni lossi taha.

Teist vahetust ootama jäänud naised ei jõudnud targutamisega õieti alustadagi kui juba tuli meil endil järgemööda Nõmme metsade ja mägede vahele silkama minna. Oleks ju lootnud tiba rohkemgi lössi vajanud lumekihti, sest jalgade sikutamine läbi valge vaiba, kus jälgi ees polnud, oli üpris ressurssinõudlik tegevus. Ja ega lohadest kõrvalekaldumiseks lõpuks polnudki seletatavat põhjust. Lumes tegemata lollused said tehtud majade vahel asfaldil. Oma esimesel vahetusel võtsin neljandast(37) punktist lahkudes tänavate rägas majade vahel läbimõtlematult suuna ja suutsin seega ülemises järsaku perimeetris asuvate majade vahele viiendasse(40) punkti mõnevõrra liiga suure kaarega jõuda.

Rajameistrid ei lase aga sel maastikul kordagi astangu nõlvast immitsevate allikatega tutvumata jätta ja nii lõppes esimene vahetus ühe rohkelt ja teise vähe mõõdukalt mudase jalaga.

Aastalõpu võistlusele kohaselt, ei saa teine ring kaartidel olla lihtsalt orieneetrumine, vaid ikka natuke krutsikaga. Seekord aga ei pandud proovile o-isikute humanitaarseid oskusi - ilukõnelemine telefonis, postmodernse graafika viimased trendid kaardistamisel või muud parema ajupoolkera funktsioneerimist nõudvat, piisas üpriski klassikalisest o-tehnika võttest - reljeefilugemise võimest. Tõsi, üpris vähe oli sellest kasu taas majade vahele 40ndasse punkti suundumisel, kus tuli abiks Vana-Mustamäe asumi tänavavõrgu tundmine ning reljeefi-o asendus sujuvalt mälu-o'ga. Aga nii haug ma ka ei ole, esimene ring oli veel meeles.

Viimase vahetuse jagasime Jaaniga omavahel kuidagi loominguliselt. Aga välja kukkus see umbes nii, et Jaan pani plagama ja soovitas mul end tähetorni juurde kohale vedada, aga mind polnud kohal ja Jaan suundus edasi esimesele kaarele, milletõttu vedas mul, et sain korra veel Nõmme astangust alla-üles laskuda-tõusta, et 6-7-8 punkt ära noppida ning peaaegu et ühe mäest alla kihutava suustaja alla jääda. Nii oimetu olin suusasilla kõrval vuliseva oja sulinast ja ilust. Õnneks see suutaja nägi, kuulis ja karjus. Pärast seda ei andnud Jaan mulle rohkem kui muud võimalust end alla finišisse tagasi lõngerdada. No nii, Sergei jõudis Jaanist ikkagi õige tsipa enne, kuigi me Ellaga oma vahetustele pidevalt koos startisime.

Lõpuks ei olegi ju vahet, kui o-kodanikkond, silmis samblaväljasulamise ootus, aasta viimasel päeval imeilusad Tavi Greppi looduskalendrid kaenlas, õllest, saunast, äsja näritud vorstijupist või viimasest o-aasimisest rahulolevana, supelusasutusest laiali pudenevad. Kes aasta viimasel päeval kõige kõvem jalg oli. Sest uue aasta o-kalender virvendab juba silme ees.