Laenatud aja intressid, sise-o Kuusalus
Kunagi oli päike. Laupäeva õhtul kell viis Kuusalu poole kimades meenutas selle olemasolu tahavaatepeeglis olev mustjassinine taevakaar, kui otse ees valitses juba täielik kottpimedus.
Pidevat uruselamise tunnet aitas seekordne sise-o vaid süvendada, sest Kuusalu koolimaja siseruumidesse kumas valgusena parimal juhul tänavalaternate kuma. Kaevurilambid peas ussitasid koolimaja koridorides o-kodanikud omale käike kontrollpunktideni.
Tundmatus ruumiderägastikus enda asukoha lahtihammustamine nõudis aega. Aga isegi selle laenamiseks polnud aega. Iga mõtlemisele kulutatud sekund näis lisavat intresse, mis finishis tagasimakstuna andsid koguaja silkajate rivi lõpus.
Taju sellest, kus on mis ja mis on kus, ei kippunud ka teisel ringil tekkima. Värvilised trepid siiski töötasid ja aitasid vältida lauskadumist klassiruumide vahele. Isegi ei hakka ette kujutama, kuidas oleksin näiteks ilma roheliseta suutnud mustvalges kaardimaailmas leida pääsu 0-korrusele. Korduvalt kasutasin võtet, kus panin ühe pöidla esimese korruse pinnalaotuse sinisele trepile ja teise teise korruse peale - kui korrus vahetatud, siis teadsin, millises kohas nö välja satun. Välja sattumine tähendas tihti küll seda, et omakorda läks aega mõistatamisele, mis pidi kaart koridoride suhtes ette võtta.
Pimedus muutis liikumise kohati nii mannetuks, et isegi suures avaras spordisaalis oli tegu enda õigesse nurka saamisega, kuigi viimasesse punkti oleks liikumistee kõik teised sinna suundujad kätte andnud. Nii iseenda aegruumi kinnijäänule ei hakkaks keegi lisaaega laenamagi.
Võib olla peaks ära vaatama filmi 'Laenatud aeg', mis annaks kätte võtme, millega avada laenatud aega; võib olla peaks aja üle arupidamise sinnapaika jätma, sest selle peale mõtlemine ajab hulluks, nagu nentis kunagi ühes loengus eriala õppejõud Toomas Mikli. Või vahel nad vaatavad taevasse, kas neil on aega veel.
Tol õhtul aitas aja ja ruumi pimedatest urgastest valguse kätte, enda leotamine Spordikeskuse basseinivees, mille kloorine vesi desinfitseeris igavikuks mitte ainult baktereid, vaid ka sekundeid pimedast talvest endast.
* * *
Mõnikord kulub nullintressiga ajalaen kirjavara silmitsemisele. Millegipärast peale filmide 'Savage' ja 'Teel' äranägemist haaras käsi raamatupoes mõningase sirvimise järel Siim Holvanduse "Kõlupead Ameerikas". Stiil, kuidas ja kohad, mida Siim ja Raivo maakera teisel küljel läbi võtavad, viib biitnikele lähemale rohkem kui ootasin. Vahel mulle näib, et seal maal ei saagi muud, kui mitte kulgeda just nii traagiliselt kui Thelma ja Louise, siis nii uimaselt aega kaotades nagu Siim ja Raivo või muidu jääb järgi ainult 'Sex ja City'. Ja see on ajendanud mind öökapi nurgale ajama veel mõned sinna kanti sattunud tegelaste mahamärkimisi.
Mõnda teist aega, mis on natuke ligemale maha jäänud aitas taaselustada Marina Palei "Küla". Marina kirjeldab läbi üpris huvitava prisma 79. aastal Venemaalt Eestisse sattunud imestamisi kohalike üle, balanseerides üleelatuga humoori ja valu vahel. Isegi muru. Isegi murule lähenevad naabrite temperamendid erinevalt.
Rein Raua "Rekonstruktsioon" tõi aga ajas õige lähedale. Raud surgib usus. Usus, mis istub siin ja praegu uskmatutes eestimaalastes. "Probleem on selles, et maailm on täpselt ühesugune segapuder nii Jumalaga kui ka ilma". Olles lugenud varem Raua "Hector ja Bernardi" ja "Hotell Amalfi", siis kuigi mulle päris meeldib, kuidas ta laused enda külge haagivad, näib "Rekonstruktsioon" kõike neist kolmest liiga lihtsalt välja ütlevat. Mingi salakiht on kadunud. "Ainuke usk ja lootus, mida minul on vaja selleks lühikeseks ajaks, mis mul järel, seisneb võimes muutuda kasvõi pisut paremaks inimeseks kui ma praegu olen", on liiga lihtne soov. Aga võib olla ainus, mis olla saab, sest lõpeks aega ju ei laena.
Ning äsja lõpetasin peapöörituse W.G.Sebaldi "Peapööritus.Tunded" lugemisega. Sebold jutustab mingit lugu, kus üks lause kestaks justkui raamatu algusest lõpuni ning punktid on ainult selleks, et mitte õhupuudusesse lämbuda ning arusaamatul kombel oled juba enne kui lehekülg läbi saab, jõudnud läbi hüpata seitse erinevat kohta, justnagu arvutimängus, kus hüppega järgmisele platoole, satud aina uude ja uude fantaasiamaailma.
"Aja öö kestab palju kauem kui aja päev ja keegi ei tea, millal oli ekvinoktsium". Ja nii ei teagi, kas laenata aega endale või enda aega teistele.
Tundmatus ruumiderägastikus enda asukoha lahtihammustamine nõudis aega. Aga isegi selle laenamiseks polnud aega. Iga mõtlemisele kulutatud sekund näis lisavat intresse, mis finishis tagasimakstuna andsid koguaja silkajate rivi lõpus.
Pimedus muutis liikumise kohati nii mannetuks, et isegi suures avaras spordisaalis oli tegu enda õigesse nurka saamisega, kuigi viimasesse punkti oleks liikumistee kõik teised sinna suundujad kätte andnud. Nii iseenda aegruumi kinnijäänule ei hakkaks keegi lisaaega laenamagi.
Võib olla peaks ära vaatama filmi 'Laenatud aeg', mis annaks kätte võtme, millega avada laenatud aega; võib olla peaks aja üle arupidamise sinnapaika jätma, sest selle peale mõtlemine ajab hulluks, nagu nentis kunagi ühes loengus eriala õppejõud Toomas Mikli. Või vahel nad vaatavad taevasse, kas neil on aega veel.
Tol õhtul aitas aja ja ruumi pimedatest urgastest valguse kätte, enda leotamine Spordikeskuse basseinivees, mille kloorine vesi desinfitseeris igavikuks mitte ainult baktereid, vaid ka sekundeid pimedast talvest endast.
* * *
Mõnikord kulub nullintressiga ajalaen kirjavara silmitsemisele. Millegipärast peale filmide 'Savage' ja 'Teel' äranägemist haaras käsi raamatupoes mõningase sirvimise järel Siim Holvanduse "Kõlupead Ameerikas". Stiil, kuidas ja kohad, mida Siim ja Raivo maakera teisel küljel läbi võtavad, viib biitnikele lähemale rohkem kui ootasin. Vahel mulle näib, et seal maal ei saagi muud, kui mitte kulgeda just nii traagiliselt kui Thelma ja Louise, siis nii uimaselt aega kaotades nagu Siim ja Raivo või muidu jääb järgi ainult 'Sex ja City'. Ja see on ajendanud mind öökapi nurgale ajama veel mõned sinna kanti sattunud tegelaste mahamärkimisi.
Mõnda teist aega, mis on natuke ligemale maha jäänud aitas taaselustada Marina Palei "Küla". Marina kirjeldab läbi üpris huvitava prisma 79. aastal Venemaalt Eestisse sattunud imestamisi kohalike üle, balanseerides üleelatuga humoori ja valu vahel. Isegi muru. Isegi murule lähenevad naabrite temperamendid erinevalt.
Rein Raua "Rekonstruktsioon" tõi aga ajas õige lähedale. Raud surgib usus. Usus, mis istub siin ja praegu uskmatutes eestimaalastes. "Probleem on selles, et maailm on täpselt ühesugune segapuder nii Jumalaga kui ka ilma". Olles lugenud varem Raua "Hector ja Bernardi" ja "Hotell Amalfi", siis kuigi mulle päris meeldib, kuidas ta laused enda külge haagivad, näib "Rekonstruktsioon" kõike neist kolmest liiga lihtsalt välja ütlevat. Mingi salakiht on kadunud. "Ainuke usk ja lootus, mida minul on vaja selleks lühikeseks ajaks, mis mul järel, seisneb võimes muutuda kasvõi pisut paremaks inimeseks kui ma praegu olen", on liiga lihtne soov. Aga võib olla ainus, mis olla saab, sest lõpeks aega ju ei laena.
Ning äsja lõpetasin peapöörituse W.G.Sebaldi "Peapööritus.Tunded" lugemisega. Sebold jutustab mingit lugu, kus üks lause kestaks justkui raamatu algusest lõpuni ning punktid on ainult selleks, et mitte õhupuudusesse lämbuda ning arusaamatul kombel oled juba enne kui lehekülg läbi saab, jõudnud läbi hüpata seitse erinevat kohta, justnagu arvutimängus, kus hüppega järgmisele platoole, satud aina uude ja uude fantaasiamaailma.
"Aja öö kestab palju kauem kui aja päev ja keegi ei tea, millal oli ekvinoktsium". Ja nii ei teagi, kas laenata aega endale või enda aega teistele.
Comments