Ikkagi kõik on mäng
Käisin isaga Sakus orienteerumas. Tema rattaga, mina nagu ikka, jalgadega. Saime Saustinõmme kaardile teisest servast peale.
Kui uskuda Vahingut, siis mäng on alati destruktiivne. Mängu eesmärk on alati jõuda enesetunnetuses või eneseväljenduses mingisuguse sügavuseni. Teistest inimestest saad sa aga materjali kogu aeg juurde, mäng teistega ei ammendu kunagi – ikka leiad uue tüübi, uue isiksuse, kellega mängida natuke teistmoodi, aga ise sa seejuures suurt ei muutu. Mäng ei talu publikut.
Orienteerumine on mäng. Nii mõtlesin ma täna lubatud anomaaliate käes vaeveldes, peas kumisemas pühapäeval nähtud "Suvemaja hullud päevad".
Rajameister paneb su maastikul mängima, rõngaid tagaajades enda minani ligemale jõudma, vahel mõjub destruktiivselt, tüüpiliselt jõuad iseenda kooriku alla psühhedeelilisi aineid kasutamata, finišis võidukas irve näol. Või siis ka mitte. Igal juhul leiab pea alati aset sisemine kahekõne SI-pulgalt aega maha lugedes. Metsas madistamine aitab võimendada emotsioone skaala erinevatel otstel - vihast rõõmuni. Pigemini viimast. Vahepeale jäävad arusaamatused ja selginemishetked, õiged ja valed otsused, kaasajooksmised ja mahajäämised, ülekavaldamised ja altminemised.
Ühesõnaga, alati ei pruugi seemneid süüa. Võib ka tuumajäätmete matmispaiga ümber orienteeruda.
Täna ülesseatud sportlik mõttemäng oli ütlemata paeluv. Erinevate maastikutüüpide arv langes vist kokku punktide arvuga - nii erinevaid taimekooslusi võis kohata. Tõeliselt arusaamatu kalde tegin 3(36) - 4(44) liikudes. Vaieldamatult maa-alla pakitud kiirgavate jäätmete süü. Hunnitu kanarbikuraba servast viimasesse punkti põigeldes takerdusin massiliselt ämblikukodudesse.
Kokkuvõttes rada natuke malem kui tavaliselt, ette tasus mõelda, variante punktile peale minemiseks jagus.
uups, "Hullumaja suvepäevad" hoopis ja kaarti ei saa skännida
Kui uskuda Vahingut, siis mäng on alati destruktiivne. Mängu eesmärk on alati jõuda enesetunnetuses või eneseväljenduses mingisuguse sügavuseni. Teistest inimestest saad sa aga materjali kogu aeg juurde, mäng teistega ei ammendu kunagi – ikka leiad uue tüübi, uue isiksuse, kellega mängida natuke teistmoodi, aga ise sa seejuures suurt ei muutu. Mäng ei talu publikut.
Orienteerumine on mäng. Nii mõtlesin ma täna lubatud anomaaliate käes vaeveldes, peas kumisemas pühapäeval nähtud "Suvemaja hullud päevad".
Rajameister paneb su maastikul mängima, rõngaid tagaajades enda minani ligemale jõudma, vahel mõjub destruktiivselt, tüüpiliselt jõuad iseenda kooriku alla psühhedeelilisi aineid kasutamata, finišis võidukas irve näol. Või siis ka mitte. Igal juhul leiab pea alati aset sisemine kahekõne SI-pulgalt aega maha lugedes. Metsas madistamine aitab võimendada emotsioone skaala erinevatel otstel - vihast rõõmuni. Pigemini viimast. Vahepeale jäävad arusaamatused ja selginemishetked, õiged ja valed otsused, kaasajooksmised ja mahajäämised, ülekavaldamised ja altminemised.
Ühesõnaga, alati ei pruugi seemneid süüa. Võib ka tuumajäätmete matmispaiga ümber orienteeruda.
Täna ülesseatud sportlik mõttemäng oli ütlemata paeluv. Erinevate maastikutüüpide arv langes vist kokku punktide arvuga - nii erinevaid taimekooslusi võis kohata. Tõeliselt arusaamatu kalde tegin 3(36) - 4(44) liikudes. Vaieldamatult maa-alla pakitud kiirgavate jäätmete süü. Hunnitu kanarbikuraba servast viimasesse punkti põigeldes takerdusin massiliselt ämblikukodudesse.
Kokkuvõttes rada natuke malem kui tavaliselt, ette tasus mõelda, variante punktile peale minemiseks jagus.
uups, "Hullumaja suvepäevad" hoopis ja kaarti ei saa skännida
Comments