ERC 2012 Leedus

Vurasime 7-kraadisest Tallinnast Leedu poole. Raagus puid vaadates ei teinud murelikuks mitte ainult see, kuidas paar päeva tagasi välja istutatud võõrasemad järjekordse öökülma on üle elanud, vaid ka see, kuidas ise läheneval nädalavahetusel kevadkõheda ööga rogainil hakkama saada.

Läti piiril võttis vastu 16-kraadine soojus ning Leetu jõudes oli reedeõhtune temperatuur kahekümne kraadi juurde jõudnud. Autokraadi uskumata, tegin akna lahti ja imetlesin suvistepüha suuruses kaselehti ning lasin ennast mahedal briisil tuulutada. Õitsvad toomingad ja kirsid, võilillevälud. Nüüd ma saan aru, miks leedukad kolm nädalat varem meie turule oma maasikatega tulevad. Tahame olla põhjamaa ja olemegi - kolm nädalat hiljem hakkab kevad ja kolm nädalat varem hakkab sügis - järelikult, neetud - leedukatel on kuus nädalat lühem talv. Püüdsin oma talvekangestunud liigeseid pikaks matkaks käima mõelda, aga aju tõrkus - lihtsalt nii talvine oli omas peas kõik veel, kuigi ümberringi laiutas suvi.

Veetsime oma EMiks ettevalmistava öö praktiliselt poolkogemata viimase klikiga leitud Belvilise hotellis. Sooja suveõhtut muutsid kiuslikumaks vaid sääsed - muidu oleks võinud jäädagi oma onnikese ette männimetsast järvevaadet unelema. Õhusoojus oli selline, et tuppa varutud kaminapuid ei tekkinud tarvidust pruukida. Esitasime omale kiuslikke küsimusi - on meil seda rogaini nii väga ikka üldse tarvis - kohalikus spaas saaks ju ka veidike füüsilist koormust endale lubada.

Päikselises varahommikus lahkusime oma hunnitust ööpaigast kümnekonna kilomeetri kaugusele rogaini keskusesse, põigates läbi Moletai asulast varustamaks end helkuriga, mille ma olin kodus pidulikult loomulikult Raideni trennikoti külge kinnitatunud. Terve reedene päev oli möödunud üldse kuidagi kuutõbiselt - pidavalt panin asju valedesse kohtadesse või üritasin poes kapiuksi hingede poolt avada ja muud sellist juhmivõitu käitumist.

Helkur oli üks kohustusliku varustuse element vile kõrval ja õigupoolest oli stardis ja rajal päris naljakas, kui mööda tormas seljakottide küljes tolpnevaid helenduvaid hobuseid, kummitusi või vihaseid linde.

Keskus ise kogu oma hoonetekomplektiga oli poolel teel mälestustes nõukogude ajast kaasaega, kus võis aimu saada leedukate eklektilisest sisedisaini ja arhitektuuri kummastustest.

Aga mitte ilma ja kuntsti üle targutamiseks ei saanud nii kaugele mindud. Kohale oli sõidetud mitmest-setmest Euroopa otsast, et taaskord välja selgitada, kas Liivimaa parimad rogainijad on seda ka Leedu pinnal.

Et seekordsed metsad veidi lihtsamad paista olid kui mullu Lätis, lasi aimata juba eelinfos, aga et läbitavus ja teedevõrk nii hea võiks olla, vaevalt suutis keegi ette kujutada.

Tõsi, kättejagatud kaardilt see kohe välja ei paistnud, kuid sinine ja kollane olid sootuks teisiti jagunenud - kumbki värv suurte laikudena eraldi - põllud ja järved, mitte läbisegi kollase-sinise triibutusena - koprasood.

Raja planeerimisega ei tekkinud seekord teravaid küsimusi - ida-kagu nurk pidi võetud saama - küsimus oli keskuse ümbruse punktide järjekorras ja hommikuses ringis. Ja siis, kui me olime omale terve rivi punkte üles kribinud, taipasime korraga, et meil on üks pulkadest ainult 30 aja-tähisega SI-pulk. Mhm, kogu oma 26 varasema rogaini juures pole veel kordagi nii palju punkte kätte saanud ja nüüd siin korraga, leedukad on planeerinud sellise potentsiaaliga raja. Kuna punkti läbimise minutist ajavahet oleks ilma aegadeta raske kontrollida, siis tuli valida 30 võimalikku rasvasemat punkti ja nii saigi kahelised ja kolmelised armutult minema visatud. Ning neljased jäid peale ainult seetõttu, et kahes neist pidi olema jook. Üldiselt oli rada niimoodi isegi lihtsam plaanida, aga mõnest kolmesest (n 38) pidime lihtsalt kahetsusega mööda tulema ja vaid fotokale jäädvustama. Enneolematult jabur. Kella kaheks öösel oli meil 30 KPd läbitud ja punktijaht selleks korraks lõpetatud. Oligi hea pühapäeval väljapuhanuna koju sõita.

Maastik oli uskumatult lobe. Jalad õieti märjaks ei saanudki, vaid ühes rabalõigus (51st üles mööda sihti) tuli vesi üle tossuääre. Nagu kõnniks lõputul Kodasool, sekka mõni teravam lohk või muhk, mõned koristatud raiesmikud, õige pisut kõdusood. Ei jälgegi koprasoodest, vaid peegelsiledad järved. Madalamates neist naeris meie üle kevadine konnakoor. Muidu vaikus, männid ja sebivad rogainjad, tärganud kevade helerohelisus. Vahel kukkus kägu.



Võistlejaid jagus loodusesse ikka üpris tihedalt, pidevalt oli selline rahvamatka miljöö. Seda Soome efekti, kus tundide viisi ainsate kulgejatena liikuda, eriti ei tekkinud. Ühesõnaga tõeline emotsioonijate paradiis - ilm pisut palavgi, päike mõne pilvega üle 20-kraadises õhusoojas, öösel vist alla 15-kraadi ei läinudki. Järvedelt mingit öist külma udu liikuma ei pääsenud. Täielik suvitamine.

Kogu naudingut rikkus vaid vee puudumine tähistatud vee punktides - nii 48 kui 49 ümbritsesid tühjad plastikpudelid ja mõnevõrra närbid sportlased. See on ilmselgelt teema, mille kallal norivad ka meiesugused matkajad. Suhteliselt kuuma ilma tõttu, ei jäänud muud üle kui hakkasin kaardilt otsima, millise järve vett oleks mõistlik tarbida, kuid ühes teele jäänud talus, pakkus perenaine oma puurkaevu vett. Mõjus vaimu elustavalt.

















 Idaservast võtnud, mis võtta andis, saabus pimedus pärast 69ndat punkti. 67 ja 73 veel järvevalguses täiskuu peegeldusest, aga 38sse koperdasime tahtmatult juba pimedusest tingitutud teeraja otsa kaotuses. 61-65-60  - mõtlesime korduvalt ringi, kuidas seda kolmnurka lahendada ning  jäi veel sumbata 70ni ja siis tagasi koju.

Nüüd pimeduses tekkis esimene tõsisem segaduses hetk kaardi ja asukohaga. Selle asemel, et sammud 70st otse üles 59 poole seada, tuhisesime tagasi 6-liste bermuda kolmnurka ja kimasime edasi tagasi mööda erinevaid sihte ja teid. Jaan ajas oma ja mina ei suutnud kuidagi selgeks teha, et minu meelest me oleme õigest teeristist üle tulnud. See oli selline kesköine sein, kus sa tead, et asjad ei ole õiged, aga sa ei suuda ka midagi konstruktiivset ette võtta. Tagantjärgi päris naljakas, kuidas ma püüdsin veenda Jaani, kus me olla võiks, kui tema väitis, et oleme hoopis teises kohas. Isegi ma ei mäleta enam päris täpselt, kuidas me lõpuks õige haru peale saime - võimalikud edasi-tagasi kulgetavad teerajad said lihtsalt otsa vist. Aega meil seal diskuteerida oli, sest punnid olid niikuinii kõik mis sai, võetud.

Pisike hämming tabas meid hash houses sööki manustades - supi suhtes olid sellele peale vaadates mõningased kõhklused ja külm makaronimass tekitas mõningasi kahkluseid. Üht-teist põske pistmist siiski leidus. Pesemist ei suutnud me ka muudmoodi organiseerida kui oma isikliku veega säästuvariant - suurema soola uhad kanistriveega maha, aga muidu haised nagu noor sookoll.

Leedukale saab andeks anda nende korralduslikud pisiasjad tänu super maastikule. Ida-Leedu oli ikka totaalne öö ja päev võrreldes Põhja-Lätiga. 

Pühapäeva hommikul korjasime ennast ja oma asjad päevitavate kehade vahelt kokku ja alustasime seistsmetunnist tagasiteed põhja. Sinna, kus puhuvad karedad tuuled raagus puude vahel.

Comments

Anonymous said…
Tõeliselt kahju teie teekonda vaadates, kuidas olete külmalt kp-dest möödunud. Väga hea lugemine! Varahommik oli jah imeline, tulipunane päiksekera, mis pilve vahelt välja puges ja meeletu konakrooksumine läbi öövaikuse, sekka lindude ärkamishõisked. Seda mäletan paremini kui raskusi.
Marje
eduardp said…
Huvitav on see, et me võtsime kõigepealt 31 ja esimesed 3-4 tundi ei näinud peaaegu mitte kedagi.

Popular Posts