Galilea järve ääres
elab krabi, kellega kohtumiseks tuleb rännata mõnedki tuhanded kilomeetrid. Võib-olla selle krabi esivanemad tundsid neid kahte kala järves, kellest Jeesus omal ajal 5000 inimest söödetud sai.
Jättes kõrvale kõik need segadused ja palju jama siin- ja sealpool Euroopa servas, mis tühipaljast vee peal kõndimisest tekkida võivad, saab pajatada tänapäevasemaid lugusid kõndijatest, keda ei aidanuks rogaini kontrollaega jõudmisel ei see ega teine ime, vaid ainult ratsionaalne kalkuleerimine ja enese jõuvarude adekvaatne hindamine.
Tõttöelda, ei olnud rada eriti keerukas planeerida - punkti väärtuste loogika oli väidetavalt selline, et mida kaugem punkt, seda suurema panuse üldsummasse andis. Iseküsimus oli, kaugele me julgeme end tundmatu iseloomuga maastikul planeerida. Sest kuigi kaardilt praktiliselt puudus sinine värv, oli seal ähvardavalt roheline ning palju keerutavaid kõrgusjooni.
Hakkas aina rohkem janutama ja vaatamata kohati jahutavale tuulele, ramm kehast kaduma, tempo kahanema. Teele jäävas joogipunktis sai end turgutada ja tutvuda lähemalt viisiga, kuidas kohalikud sabatiaegset laupäeva veedavad - istanduste vahele välja sõites. Kõik need rohelise viirutusega alad kaardil olid valdavalt tsitruseliste kasvualad ja nende servades olid mõnel pool puhkepingid koos laste mänguväljakutega, kus piknikku pidada. Leidus palju ka lihtsalt oma kaasavõetud laudade ja toolidega seltskondi, kes linnakärast eemaldunud olid. Mulle näis tolmuste kruusateede ääres, kus madalad istanduse puud varju pakkuda ei suutnud, olelemine siiski pisut veider. Umbes nii nagu võtaks oma väljasõidu kodinad kaasa ja istuks kuskil Valtu õunapuude rivi servas jutumulli veeretades ja liha grillides. Miks mitte minna mõnele mäeharjale, kus suuremad männid pisutki varju pakuvad ja kultuuride vahelistel kruusateedel autod ei tolmuta.
Õnneks ei olnud kuumus ülemäära hull, õhutemperatuur oli natuke üle 20, aga selges taevas sirav päike küpsetas teravalt ja tagasi tee kulges valdavalt lageda ja madala taimestiku vahel. Õigupoolest sellist varjupakkuvat metsa suurt polnudki. Üle puuviljaväljade avanes vaade heledatele külamajadele ja laienetavale mäenukkidele. Soe tuul voogamas üle maastiku ja üle meie leemendavate kerede.
601s punktis oli meil poolteist tundi aega kontrollaja lõpuni ja sel hetkel see ei tundunud veel ilmvõimatu aeg allesjäänud vahemaa läbimiseks. Kontrollpunktid ei olnud iseenesest ükski eemalt kättepaistvad, kuid seekordne nõudis eriti kiuslikult kivivare vahel ogalike ja väänduvate põõsaste vahel turnimist enne kui ta leidsime. Ega kaardil tollesse rohelisega kujutatud metsa eriti minna ei kannatanud. Isegi kui tiheduse poolest oleks läbi sumanud, siis osad põõsad omasid nii kriipivaid okkaid, et selliselt alalt läbi tulles oleks jõudnud tasapisi lähedale väljanägemisele, mis sarnane kristuslike kannatustega munadepüha eelõhtul. Meie retke piinarikkam osa algas 503 punkti juures äratundmisega, et maa keskusesse on ilmselgelt liiga pikk, et läbi plaanitud punktide (402, 401) õigeks ajaks tagasi jõuda ning tuli otsida otseim ja tasaseim (vähemkurnavaim) tee finishisse.
Jooksmine näis selgelt mõttetu, mõnesaja meetriga oleksime nii mina kui Jaan oma selletalvise olematu treenitusega kuumuses ja tolmus kohe läbi olnud. Viimasel laskumisel teederägatikus läks ka raja järg käest ja üritasime rohkem suuna peale puude vahel ronides alla saada. Istanduste juurde jõudes oli tegemist, et aru saada, kus ikkagi täpselt oleme. Taamal paistvaid künkaid koju ajada ei õnnestunud ning segadus oli täielik, kuni märkasin ühel mäe küljel lõpuks elektriliini, mis tee keskusesse kätte andis. Mahtusime siiski kontrollaja sisse, et lõpptulemuse kirja saime, kuigi 25 minutit finishi aja ületasime.
Kuna teised olid juba kohal ja valmistuti autasustamiseks, siis me lõpuni ei saanudki punktide süsteemist aru ning hetkel ei teagi, kas jäime punktiskooriga miinusesse või mitte, aga aja saime vähemalt kirja.
Väsinud sportlased olid lehmakoogid mõnusalt alustaimestikule laiali tassinud ning andis otsida kohta, kus saad toetada oma tagumiku, et nautida jäämahla kosutavat ja imalmagusat turgutust ilma et peaks juurde nuusutama intensiivseid maalähedasi aroome.
Lõõtsutasime Jaaniga männi varjus ja sügavat analüüsi oma valearvestuse põhjuse kohta teha ei suutnud. Lasin virrvarrina peast läbi kogu teekonna - mägised männisalud, milles tuli teerada jagada koos arglike pullide ja lehmadega; lõputud pugemised läbi okastraadist karjaaedade (erinevalt muus Euroopas kasutatavast päiksepatareidel elektrikarjusest näis ilmselgelt arenenum olevat okastraaditööstus); põhjapoolsete mäekülgede alpiaasalik lillerikkus; läbi torkivate puhmaste kakerdamine; istanduste vahel sumisevasse mesilaspilve sattumine; kaasaegne akvedukt, millega vett juhiti; kiviklibused põllud, teerajad ja metsaalused; põõsastes krabistavad sisalikud; uhuu-uh päevakullid, kes meist üksteisele hommikutundidel signaliseerisid; heleroosad alpikannid või tulipunased moonid andmas värvi kivihunnikutele. Ja seda muret, et jalad märjaks võiks saada - äärmisel juhul varahommikuses kastes.
Jah, veega ei ole seal kandis lihtne. Magevesi toodetakse pea 2/3 ulatuses mereveest. Esialgu olevat tehnoloogia hulga lund küll hoopis andnud, mida olevat saanud nii palju, et müü või lumepuuduses vaevlevatele suusakuurortidele Euroopas. Jordani jõest aga suunatakse vett nii palju eemale, et Surnumerre ei jookse seda piisavalt peale ja veekogu aurab iga aasta meetri võrra madalamaks. Ja eks veega on paras kähmlus ka Läänekaldal, kus palestiinlastel väidetavalt kaevude kaevamiseks igasugu taksitusi tekitatakse.
Meie saime ennast suuremast Püha maa tolmust puhtamaks kasida Eviani pudeliveega, mis autos veel järgi oli, et lugeda oma paganlikud eksirännakud sooritatuks.
Iisreal ja Palestiina alad on kokku väike tükk maad, kus märtsikuisest kõledusest põgenenud põhjamaalane saab ennast natuke soendada, jättes jälgi nendele samadele kivinukkidele, kuhu on neid jätnud tuhandete aastate jooksul lugematu arv kõikmõeldavaid tegelasi - pärslased, makedoonlased, roomlased, bütsantslased, abessiinid ja fatimiid, ristisõdijad ja mamelukid, osmanid ja araablased, Napoleon ja britid.
Iga natukese maa tagant on täiesti erinev paik, täiesti erineva elustiiliga. Vuhised mööda kiirteed konditsioneeriga autos, mille akende tagant paistab ühel pool valged kõrghooned, teisel pool Läänekalda turvatara, mille taga mäe selgadel madalad majad araabialikus segadikus, kõrgust lisamas vaid minaretid.
Pisut veidratesse kohtadesse sattusime kui lennujaama autorendist GPS järgi kulgema hakkasime ning mõnda aega mööda auklike kruusateid logisedes tagahoove nautides, autodele liikluseks suletud teedel ümberpöördeid sooritades taipas Jaan lõpuks GPS-seadet lähemalt uurida ning nentis, et eelmisest kasutajast on see jäänud jalakäia reziimi. Aga nii nägi hulga vähemsilutud piirkondi.
Enne soojale maale minekut lugesin läbi nii Colin Shindleri "Iisraeli riigi ajaloo" kui Simon Sebag Montefiore "Jeruusalemm: biograafia" ja vastus sellele küsimusele, kellel ja kuidas on õigus sel maalapil elada, muutus must-valgest aina kirjumaks. Juhtumisi on 23. märtsi "Sirbis" just mõlema teose arvustused ja kriitikast raamatute osas saavad mõlema arvustaja puhul artiklid sisu kiiresti sellest, kuidas olid ajaloos asjad sealkandis tegelikult, mitte niivõrd raamatutest endist. Ikka on midagi ütlemata ja selgitamata. Jeruusalemma sündroomi näikse põdevat kogu siinpoolne poolkera Maast.
Ses mõttes on see neetult põnev maanukk, mida püüda tükk haaval raamatute, filmide ja igasugu kirjutiste abil lahti võtta, et siis kohapeal olles üritada imepisikeste kildude haaval seda taas kokku panna. Kui me kahe aasta tagune esmatutvus lähtus lõunapoolseimast punktist Elatist, siis seekord uurisime ja urgitsesime pigem Tel Avivis ja sellest põhja pool. Lõputud meediaheietused Iraani tuumapommist, mis pööratud Iisreali suunas, tekitavad parimal juhul peavalu, samal ajal kui Gaza sektorist potsatab väiksemaid semusid üle müüri pea iga päev. Ja kui uurida kohalike käest, kas praegu on kuidagi ärevamad ajad, siis vastavad nad stoiliselt - et ei tea et oleks, kõik on nii nagu viimased 2000 aastat - muutusteta.
krabi juures |
Jättes kõrvale kõik need segadused ja palju jama siin- ja sealpool Euroopa servas, mis tühipaljast vee peal kõndimisest tekkida võivad, saab pajatada tänapäevasemaid lugusid kõndijatest, keda ei aidanuks rogaini kontrollaega jõudmisel ei see ega teine ime, vaid ainult ratsionaalne kalkuleerimine ja enese jõuvarude adekvaatne hindamine.
24. märtsi hommikul kell 6 jõudsid kaks paganat Bet Shlomo küla lähedale kuskil Tel Avivi ja Haifa vahel, et alustada Iisraelimaa puude ja põõsaste, kivide ja liiva tihedamat tundmaõppimist. Õhutemperatuur vaevalt viis plusskraadi. Päike veel mäenuki taga peidus.
Jupike maad mandli, tsitruseliste ja tundmatute taimede istanduste ümber keerutades sai ühele lagedamale platsile istikute kõrvale parkida auto ning veidike edasi mäenõlval karjamaa mändide ja värskete lehmakookide vahel paiknes lahvka, mille ümber kogunes rogainile omaselt erinevas vormis võistlejaid - atleetlikest pruunidest poistest hallipäiste kaabulätuga vanakesteni.
Pool tundi enne starti sai iga võistkond endale nöörilt sikutada kaardi, et kulgemistrajektoor paika saada ja kella seitsmest vudima pista 7-tunnisele pingutusele. Tunni pärast startisid ratturid sama kaardiga 5-tunnisele kihutamisele.
Tõttöelda, ei olnud rada eriti keerukas planeerida - punkti väärtuste loogika oli väidetavalt selline, et mida kaugem punkt, seda suurema panuse üldsummasse andis. Iseküsimus oli, kaugele me julgeme end tundmatu iseloomuga maastikul planeerida. Sest kuigi kaardilt praktiliselt puudus sinine värv, oli seal ähvardavalt roheline ning palju keerutavaid kõrgusjooni.
Hommik algas ilusti, vaim oli värske ja õhutemperatuur madal - mäenukkidel turnimine oluliselt ei kurnanud ja liikumine esimese poole sees oli ütlemata ladus. Isegi nii ladus, et see andis ainest valeks kalkulatsiooniks tagasitee osas.
703 punkti juurde jõudes olime kulutanud aega 3 tundi ja 45 minutit, aga millegipärast siirdusime ikkagi veel alla lõuna poole, kaugemale keskusest selle asemel, et tagasiteed alustada. Nojah, võib-olla sai saatuslikuks kodumajas aset leidev toruleke, sest just 703st punktist välja keerates helistas naabrimees, et garaazhis tilgub vesi ja Jaanil ühistu esimehena kulus aeg selgitamaks, kellel lekib ja mida annab teha. 705sse punkti jõudes oli olukord taas kontrolli all ja lekkivate torudega korteriomanikud said alustada suusapuhkuselt ettenähtust varasemat tagasiteed. Samal ajal kui meie olime kulgenud punkte jahtides liiga kaugele lõunasse ning üles kõrgele pandud päike juba üpris armutult küpsetas.
Hakkas aina rohkem janutama ja vaatamata kohati jahutavale tuulele, ramm kehast kaduma, tempo kahanema. Teele jäävas joogipunktis sai end turgutada ja tutvuda lähemalt viisiga, kuidas kohalikud sabatiaegset laupäeva veedavad - istanduste vahele välja sõites. Kõik need rohelise viirutusega alad kaardil olid valdavalt tsitruseliste kasvualad ja nende servades olid mõnel pool puhkepingid koos laste mänguväljakutega, kus piknikku pidada. Leidus palju ka lihtsalt oma kaasavõetud laudade ja toolidega seltskondi, kes linnakärast eemaldunud olid. Mulle näis tolmuste kruusateede ääres, kus madalad istanduse puud varju pakkuda ei suutnud, olelemine siiski pisut veider. Umbes nii nagu võtaks oma väljasõidu kodinad kaasa ja istuks kuskil Valtu õunapuude rivi servas jutumulli veeretades ja liha grillides. Miks mitte minna mõnele mäeharjale, kus suuremad männid pisutki varju pakuvad ja kultuuride vahelistel kruusateedel autod ei tolmuta.
Õnneks ei olnud kuumus ülemäära hull, õhutemperatuur oli natuke üle 20, aga selges taevas sirav päike küpsetas teravalt ja tagasi tee kulges valdavalt lageda ja madala taimestiku vahel. Õigupoolest sellist varjupakkuvat metsa suurt polnudki. Üle puuviljaväljade avanes vaade heledatele külamajadele ja laienetavale mäenukkidele. Soe tuul voogamas üle maastiku ja üle meie leemendavate kerede.
601s punktis oli meil poolteist tundi aega kontrollaja lõpuni ja sel hetkel see ei tundunud veel ilmvõimatu aeg allesjäänud vahemaa läbimiseks. Kontrollpunktid ei olnud iseenesest ükski eemalt kättepaistvad, kuid seekordne nõudis eriti kiuslikult kivivare vahel ogalike ja väänduvate põõsaste vahel turnimist enne kui ta leidsime. Ega kaardil tollesse rohelisega kujutatud metsa eriti minna ei kannatanud. Isegi kui tiheduse poolest oleks läbi sumanud, siis osad põõsad omasid nii kriipivaid okkaid, et selliselt alalt läbi tulles oleks jõudnud tasapisi lähedale väljanägemisele, mis sarnane kristuslike kannatustega munadepüha eelõhtul. Meie retke piinarikkam osa algas 503 punkti juures äratundmisega, et maa keskusesse on ilmselgelt liiga pikk, et läbi plaanitud punktide (402, 401) õigeks ajaks tagasi jõuda ning tuli otsida otseim ja tasaseim (vähemkurnavaim) tee finishisse.
Jooksmine näis selgelt mõttetu, mõnesaja meetriga oleksime nii mina kui Jaan oma selletalvise olematu treenitusega kuumuses ja tolmus kohe läbi olnud. Viimasel laskumisel teederägatikus läks ka raja järg käest ja üritasime rohkem suuna peale puude vahel ronides alla saada. Istanduste juurde jõudes oli tegemist, et aru saada, kus ikkagi täpselt oleme. Taamal paistvaid künkaid koju ajada ei õnnestunud ning segadus oli täielik, kuni märkasin ühel mäe küljel lõpuks elektriliini, mis tee keskusesse kätte andis. Mahtusime siiski kontrollaja sisse, et lõpptulemuse kirja saime, kuigi 25 minutit finishi aja ületasime.
Kuna teised olid juba kohal ja valmistuti autasustamiseks, siis me lõpuni ei saanudki punktide süsteemist aru ning hetkel ei teagi, kas jäime punktiskooriga miinusesse või mitte, aga aja saime vähemalt kirja.
Väsinud sportlased olid lehmakoogid mõnusalt alustaimestikule laiali tassinud ning andis otsida kohta, kus saad toetada oma tagumiku, et nautida jäämahla kosutavat ja imalmagusat turgutust ilma et peaks juurde nuusutama intensiivseid maalähedasi aroome.
Lõõtsutasime Jaaniga männi varjus ja sügavat analüüsi oma valearvestuse põhjuse kohta teha ei suutnud. Lasin virrvarrina peast läbi kogu teekonna - mägised männisalud, milles tuli teerada jagada koos arglike pullide ja lehmadega; lõputud pugemised läbi okastraadist karjaaedade (erinevalt muus Euroopas kasutatavast päiksepatareidel elektrikarjusest näis ilmselgelt arenenum olevat okastraaditööstus); põhjapoolsete mäekülgede alpiaasalik lillerikkus; läbi torkivate puhmaste kakerdamine; istanduste vahel sumisevasse mesilaspilve sattumine; kaasaegne akvedukt, millega vett juhiti; kiviklibused põllud, teerajad ja metsaalused; põõsastes krabistavad sisalikud; uhuu-uh päevakullid, kes meist üksteisele hommikutundidel signaliseerisid; heleroosad alpikannid või tulipunased moonid andmas värvi kivihunnikutele. Ja seda muret, et jalad märjaks võiks saada - äärmisel juhul varahommikuses kastes.
Jah, veega ei ole seal kandis lihtne. Magevesi toodetakse pea 2/3 ulatuses mereveest. Esialgu olevat tehnoloogia hulga lund küll hoopis andnud, mida olevat saanud nii palju, et müü või lumepuuduses vaevlevatele suusakuurortidele Euroopas. Jordani jõest aga suunatakse vett nii palju eemale, et Surnumerre ei jookse seda piisavalt peale ja veekogu aurab iga aasta meetri võrra madalamaks. Ja eks veega on paras kähmlus ka Läänekaldal, kus palestiinlastel väidetavalt kaevude kaevamiseks igasugu taksitusi tekitatakse.
Meie saime ennast suuremast Püha maa tolmust puhtamaks kasida Eviani pudeliveega, mis autos veel järgi oli, et lugeda oma paganlikud eksirännakud sooritatuks.
Tel Aviv Jaffast |
Iga natukese maa tagant on täiesti erinev paik, täiesti erineva elustiiliga. Vuhised mööda kiirteed konditsioneeriga autos, mille akende tagant paistab ühel pool valged kõrghooned, teisel pool Läänekalda turvatara, mille taga mäe selgadel madalad majad araabialikus segadikus, kõrgust lisamas vaid minaretid.
Tel Aviv |
Enne soojale maale minekut lugesin läbi nii Colin Shindleri "Iisraeli riigi ajaloo" kui Simon Sebag Montefiore "Jeruusalemm: biograafia" ja vastus sellele küsimusele, kellel ja kuidas on õigus sel maalapil elada, muutus must-valgest aina kirjumaks. Juhtumisi on 23. märtsi "Sirbis" just mõlema teose arvustused ja kriitikast raamatute osas saavad mõlema arvustaja puhul artiklid sisu kiiresti sellest, kuidas olid ajaloos asjad sealkandis tegelikult, mitte niivõrd raamatutest endist. Ikka on midagi ütlemata ja selgitamata. Jeruusalemma sündroomi näikse põdevat kogu siinpoolne poolkera Maast.
Naatsaret |
Akko |
Haifa |
Caesarea |
Comments