Inseneride algkodus

Ööd on nüüd valgemad.
Mitme pilve jagu lumeembusi katab maad.


Maximilian Höppeneri mõtte läbi on 19. sajandi lõpust Tallinna kesklinnas üks H-kujulise põhiplaaniga koolimaja, kerkides ajastul mil vajadus haritud inseneride järgi oli hoogsalt kasvavas trendis. Maja, mida püüdsid nädala jagu päevi tagasi taas lahti mõtestada mõned siseorienteerujad. Selle asemel, et hooaja esimest lund väljas põõsa varjus suusa sahistamiseks kasutada.

Rajameistri ponnistused sundisid kahhelpõrandatel kiirustama, trepibalustraadidel ruttama, kõrgete klassiuste vahelt läbi silkama, tammisest kõnepuldist mööda tormama, neoklassitsistlike lühtrite all lippama, karüatiidide pilgu eest põgenema, auditooriumi astmetel turnima, kuniks sai aula peitsitud toolidele lösutama.

Nii esimene kui teine jooks olid paraja pikkusega nõudes täie tähelepanuga kaardi lugemist, mis samas ei kurnanud liigselt treppidega. Jagus piisavalt lõkse kui kinnitõmmatud läbikäigud või noolte suunad treppidel õigesti välja lugemata jäid. Jaksasin piisavalt vigu teha ajades omavahel segi korruseid ja maja pooli.

Finaali jooksu kõrvalt piideldes võis jälgida, milliseid kummalisi maailmaavastulikke ringe kodanikud kaardiga ümber iseenda teevad, enne kui otsustavalt koridoris vudimise suuna valivad. Või põrkavad kokku justkui kujuteldava kaasvõitlejaga kui keset selget trajektoori järsku seisma jäävad ja jalapealt tuldud teed mööda tagasi jooksevad. Või kui mõnedel jooksujäsemed justkui iseenesest pikeneksid kui trepimademe kahe astmestiku vahel puutumata jätavad.

Näib, et täiuslikku infoühiskonda pääsemine ei saa endiselt toimuda enne eelnevalt industriaalühiskonna lihtsaid toimimispõhimõtteid tajumata.

Comments

Popular Posts