Aastalõpu võimatus

Hilinenud lumelärtsakad saabusid aasta viimasel päeval, äratades lõpuks talve. Näiski juba võimatu.

Tuulevaikuses sadas lund kui muu loba sees asutas end paras ports orienteerujaid Glehni pargi ümbrusesse jälgi tegema.

Jälgede tegemine nõudis mõningast füüsilist pingutust - basseinide kõrvalt stardist ikka otse Glehni lossi treppidest üles, mööda kiireid asfaldi lõike majade vahel, nõlvast alla tagasi, maandudes allikate juures põlvini mudas. Näis täiesti võimatu I vahetuses viiendast kuuendasse otse läbi võsa ja pori järsust nõlvast jälle üles ronida, selle asemel noppisin neid jälgi, mis siirdusid tagasi rajale ja üle suusasilla üles väikse ringiga. Naasesin hingeldades oma etapilt, mis oli kulgenud ootamatult kiiresti, nii kiiresti et rinnus kriipis veel jupp aega. Vahetusalasse jäi veel mitmeid teise vahetuse ootajaid kui Jaan juba minema silkas.

Jaani poolt antud veerandtunnine paus lasi vaevalt kolm lonksu sooja jooki rüübata kui tuli siirduda Nõmme parkmetsa kaardiga, kus seda õige fragmentaarselt kajastatud oli. Sain oma jäljed hämmastava 11 minutiga tehtud, pisut teiste poolt mahajäetuid üles korjates ja pisut ise uusi kujundeid samblasse joostes. Mõni punkt oli puu taga peidus ja mõne jooksin mälu järgi esimesest vahetusest - eelviimane punkt 33 oli üleval serva peal kus korra juba käidud, samal ajal kui Jaan sai oma pimekaardil külastada taas mõnusat 34. allikapunkti nõlva jalamil.

Mulle meeldib aastalõpuvõistluses alati see osa, kus rahumeelsed nõmmekad püüavad uurida, mida me siin jookseme või sattuda pealt kuulma näiteks kahekõnet: "Nad peavad need punktid üles leidma." "Oi. Aga kui nad ei leia, mis neist siis saab?"
- Võimatu. Nad leiavad alati.

Isegi siis kui jäetakse üksteist viiendas vahetuses teineteise järgi kordamööda ootama. Ikka leitakse üles - üksteist ja punkte. Sel korral oli ses viimases vahetuses õige palju selliseid võimalusi. Luukasime Jaaniga esimesed viis enam-vahem koos läbi, kuigi kohati stiilis, kus mina hõikasin eemalt puude vahelt punktide numbreid ja Jaan neid peast läbi jooksis. Nõlvast alla kolmandat korda 34sse läks Jaan üksi, viskasin järgi sõnad: "Ootan sind samba juures", aga Jaan ei teadnud sambast midagi ja eksles veidi Kalevipoja ja krokodilli vahel enne kui teda märkasin. Sammas osutus kohtumispaigaks mitmetele teistelegi. Uuesti alla 45sse käisime koos, aga ümber Hiiu staadioni ring jäi Jaani teha. Lõpuks paistis, et selleks korraks on jäänud vaid allamäge. Meie jaoks võimatult kiiresti läbi saanud aastalõpu võistlus - täpselt poolteist tundi jälgede tegemist Nõmmel. Isegi kaugeltki mitte kaks korda aeglasemalt võitjatest - võimatu.

Kartulisalati ja kringiliga maiustades andsid tunda surisevad mäestikulihased, või õigemini nende puudumine. Laudkonnas tekkis mitmeid huvitavaid teooriaid ja arengusuundi uute o-võistluste formaatide ja punktide märkimise osas kui Tarmo oma viimase arendusega - mobo.osport.ee rakendusega lagedale tuli.

Ja kuigi tulemuste tabel näitab justkui ma kogu seda aastalõpu punktide külastamist endale ette kujutanud oleks, siis võimatul kombel õnnestus meil lahkuda ikkagi Tavi Greppi kauni kalendriga.

Jätkuvalt malbeid ja kargeid aastalõppe korraldajatele, osalejatele ja kiibitsejatele, kus võimatu võimalikuks saab.

* * *

Pikkade päevade ootuses mõned hetked Kadrioru pargi tänasest päevast, kui lumi on kirjutanud mustale maale valgega oma kirja.