V Retki rogain 2011
Läti võsa veel varvastes ja peas, läksime Soome rogainile mõtetega, et ehk taastub põhjanaabrite juures lõunanaabrite pool kadumaläinud arusaam, miks meiesugustel on mõtet üldse rogainida.
Poolel teel Helsingist Hankosse, Raaseporis, veidi edasi Fiskarsist, Kisakeskuses, asus seekordse Soome rogaini keskus. Need on kõigil viiel korral üpris eriilmelised olnud - taluhoovist spordihallideni, nagu ka maastikud: tundrutest Lapimaal tihedalt asustatud Lõuna-Soomeni - viljakoristust, metsavedu või järveäärses mökkis laupäeva pidavaid perekondi oli seekord üpris tavaline kohata ja igasugust eramaade lahtimõistatamist tavapärasest rohkem. Ometi jagus piisavalt üksildasi uitamisi imekaunite järvevaadete vahel, kivikaljudel turnimist, pohlapõldudest ja mustikaväljadest rääkimata. Sügis koputas iga sorti seentega, mis kukeseenekollasena, pilvikupunasena, männiriisikapruunina ja kümnes muus variatsioonis end sambla taustal eksponeerisid. Seente vahel rullis tuul kollaseid kaselehti.
Esimese päeva eesmärgiks kujunes 22-29-72-105-32-74-79-43-93-102-24-92-67-77-82-36-45.
Ei mäleta varasemast Soome kordadest, et nii palju segadust oleks valmistanud jämedamad samakõrgusjooned, mis lõikusid praktiliselt sama karva tähistatud teedega. Õigupoolest oligi peamine hullutaja kaardil pruuni karva markeeritud teed ja mõned mitteteed. Reljeef andis maastikul toimuvat kenasti edasi.
Huvitav koht asus kaardi kirde osas, kus kahe järve vahel pidavat olema tähistatud koolmekoht, umbes 1,4 kuni 1,6 meetrise veega. Meie ring nii kaugele ei ulatanud, aga tundus, et see oli pigem mõeldud headele ujujatele või pikkadele inimestele.
Tegime ennem suuremaid kaari mööda teed kui et kippusime metsa kivide vahele turnima. Kilomeetriseid suunaga orienteerumise otsi püüdsime vältida, lihtne oli ümber kaljurünkade teed otsides suund kaotada ja väikemaid järvi omavahel segi ajada.
Nii nagu korraldajad olid lubanud, siis suuremad punktid pidid olema ka raskemini kättesaadavad ja nii ka mõnel puhul oli. Näiteks 105 asus saarel, legendis tähistatud ristiga, millega mõnel puhul hoopis sipelgapesi või kännuhunnikuid tähistatakse. Tõsi saareni oli umbes kümmekond astet poolde säärde vett, aga valik oli igaühe oma, kas jalad märjaks teha või kaldal sodiste sokkide väljanäitus korraldada. Enamus kasutasid viimast varianti, sest mets oli nii kuiv, et ega jalad suurt märjaks ei saanudki kui öise kastega või mõne vesisema samblatuusti sees.
32st 74ssse minnes tuvastasime liini alla jõudes selle imeõhukese joonena ka kaardil, mille servas liikumine hästi suunda hoida aitas. 43 viskasime pooleldi laiskusest, pooleldi järjekordse kaljuronimise võimaluse tõttu oma punktikorvist minema.
Teel 102. punkti kohtasime kahte seenekorjajast soome piigat, kes asusid uurima, kus pool võiks asuda Antskog. Ega me ei teadnud, aga kaardi abil tuvastasime nende asupaiga ning selgus,et nad hoopis teises suunas liikuma peaks. Tüdrukud ise arvasid, et metsas seeni korjates oli kõik nii selge, aga teele jõudes ei saanud enam midagi aru. Me küll vaikselt arvasime, et ega seal metsas ka teab mis lihtne nüüd pole. Punkt 102 ise seevastu asus kõrgema kivilasu otsas ja ülevalt teerajalt lähenedes saime ta kuidagi õige kivi tagant kätte, kuid sealt pääsemise muutis eriti vastikuks pooleliolev metsaraie.
24 juures olev veepunkt tekitas umbes samu emotsioone kui Lätis kohatud kaevuvee punkt. Veevõtu paik asus umbes kolm meetrit järvest eemal ja kui kaane pealt lahti lõid, vaatas vastu järveveega pea samas tasapinnas igasuguse sodiga kaetud veepeegel ning eriti huvitavaks muutsid kaevu siseilme rakmete vahelt sisse tolgendavad puujuurikad - selline seestpoolt habemega kaev. Natuke ümbritsevat asurkonda uurinud, tundus turvalisem otse järvest janu kustutada.
Pelgasime oma pimedasliikumise oskust ja veidike kõhedust oli esimese ringi lõpupunktidega. Nii otsustasime 82 kättesaamiseks kindla peale väikse ringiga mööda kraaviserva minna, see töötas, kuigi mõned suvalised lombid näisid pimedas ka kui osake kraavist ja aitasid eksitada. 45st lahkudes lõppes tee ning keelualast pingsalt eemale hoides sattusime üpris tõhusale teerajale, mida kaardilt ei tuvastanud, aga mis meid pimedas metsas pikemast sumamisest päästis, kuigi aimugi polnud, kuhu kanti see välja viib, aga suund sobis.
Hommikuse ringi osas järve vastaskaldal tekkis mitmeid kõhklusi ning eriti dramaatiliseks läksid kõhklused pärast 28ndat kui mind valdas kella peale mõeldes paanika. Üpris rumalalt siiski, said 85 ja 57 välja visatud, arvestades hilisemat ajavaru, ei olnud ratsionaalne otsus. 34sse minek aga tundus loodusele peale vaadates liiga kahtlane ning viitsimine hakkas ka juba kaduma ning kadus ka see punkt meie nimekirjast.
65 punkti juures tuli keegi autoga oma koera jalutama ning koer kargas autost välja, kohe lõrinal haukuma. Pisut veider keset metsa, aga ju me haisesime selleks ajaks juba nii jubedalt, et peni ei suutnud seda taluda. Peremehel õnnestus oma kaaslane siiski ruttu rahustada.
Kui viimastel sirgetel finishi poole kihutasime ja ühest soome tiimist "reipal" sammul möödusime, teatas vanemapoolne proua meid teravpilguliselt seirates midagi laadis, et mis neil viga, need on öösel maganud. Noh lõpeks ei olnud see ju neilegi keelatud.
3x kanapaella
Kui millegi üle näägutada, siis natuke hash housis pakutud söögi üle. Südaööl metsast naastest läks kanapaella väga hästi kaubaks. Hommikul veerand seitse, kui pudru veel valmis polnud, ei olnud kanapaella enam mu lemmikroog, aga natuke krõbistasin. Rajalt naastes teiste taldrikutes kanapaellat vaadates, tekkis mul arvamus, et kõht ei olegi tegelikult tühi. Eks enamusele, kes öösel keskuses ei käinud, sobis kanapaella hästi. Varasematest Soome kordadest mäletan mitmekesisemat valikut.
Tagantjärgi tulemuste alt erinevaid rajaläbimisi vaadates, kohtab üpris huvitavaid susserdusi ja mitut muud masti kavalusi, aga mulle näib, et Lea ja Lauri teevalik on üks ratsionaalsemaid. Eks see takkajärgi punktirodu vahtimine annab muidugi vähe aimu, mis võis toimuda siis ja praegu maastikul olles ning millised on konkreetse seltskonna füüsilised võimed ja kas parem tulemus jäi rohkem jõu või mõistuse taha. Soome rogain on aga alati pakkunud tõelist gümnastikat, et oma võimed ja soovid etteantud tingimustes optimaalsemail viisl mängima panna. Kuulitõukajana ei ole mõtet vibulauda sihtima minna.
Seekordsed 53+22 kilomeetrit jätsid kanna taha küll ühe villi, aga taastasid veendumuse, et just maastik ise on esmajoones see, mis paneb uskuma, et äkki me siiski võime ja tahame. Lummab ja haarab endasse. Annab lootust kui saad vahel tast üle vaadata, mitte et ta sind ennast kogu aeg üritab alla neelata.
e
Poolel teel Helsingist Hankosse, Raaseporis, veidi edasi Fiskarsist, Kisakeskuses, asus seekordse Soome rogaini keskus. Need on kõigil viiel korral üpris eriilmelised olnud - taluhoovist spordihallideni, nagu ka maastikud: tundrutest Lapimaal tihedalt asustatud Lõuna-Soomeni - viljakoristust, metsavedu või järveäärses mökkis laupäeva pidavaid perekondi oli seekord üpris tavaline kohata ja igasugust eramaade lahtimõistatamist tavapärasest rohkem. Ometi jagus piisavalt üksildasi uitamisi imekaunite järvevaadete vahel, kivikaljudel turnimist, pohlapõldudest ja mustikaväljadest rääkimata. Sügis koputas iga sorti seentega, mis kukeseenekollasena, pilvikupunasena, männiriisikapruunina ja kümnes muus variatsioonis end sambla taustal eksponeerisid. Seente vahel rullis tuul kollaseid kaselehti. 
Kisakeskus paistis olevat pop kehakultuurlaste kogunemise paik - platsil kõndis ringi tüüpe saalihoki keppidega, siseruumidest kostus võitluskunstide harrastajate hüüdeid, eemalt väljakult jalgpallikohtuniku vilet. Laupäeva hommikul kell seitse rivistusid telgi taha üles noored kuulitõukajad, kuigi dekoratsioonide järgi oleks oodanud pigem vibudega treenijaid. Ning kaarti võis mõõtma minna sisehalli pingsilaudade taha.
Toda kaarti ikka andis mõõta. Peab tunnistama, et nii keerulist raja planeerimist pole ammu ette tulnud. Õnneks on Soome rogainil rajatööks aega kolm tundi ja see kulus kahe kolmandiku osas tõsiseks nuputamiseks. Punktide jaotus, kiirrongi raudtee, järvelahmakad ning hallide kivialade rohkus lubas genereerida mitmeid erinevaid kulgemisplaane, aga kõik kukkusid välja stiilis viska üht ja viska teist ka. Jäädes kindlaks soovile öösel mõneks tunniks magama tulla, muutsime oma olukorra ainult keerulisemaks. Kilomeetrite ja punktide suhe näis parem olevat siiski ida-lõuna suunal. Venitasime oma marsruuti pikemaks ja tõmbasime seda siis jälle koomale, punkte lisades ja jälle maha võttes. Lõpuks saime oma kaks ringi välja nõiutud.
Esimese päeva eesmärgiks kujunes 22-29-72-105-32-74-79-43-93-102-24-92-67-77-82-36-45. Teise päeva varahommikust pidime minema 23-28-85-57-104-34-94-65 ümber Kullanjärve ringile.
Ei mäleta varasemast Soome kordadest, et nii palju segadust oleks valmistanud jämedamad samakõrgusjooned, mis lõikusid praktiliselt sama karva tähistatud teedega. Õigupoolest oligi peamine hullutaja kaardil pruuni karva markeeritud teed ja mõned mitteteed. Reljeef andis maastikul toimuvat kenasti edasi.
Huvitav koht asus kaardi kirde osas, kus kahe järve vahel pidavat olema tähistatud koolmekoht, umbes 1,4 kuni 1,6 meetrise veega. Meie ring nii kaugele ei ulatanud, aga tundus, et see oli pigem mõeldud headele ujujatele või pikkadele inimestele.
Tegime ennem suuremaid kaari mööda teed kui et kippusime metsa kivide vahele turnima. Kilomeetriseid suunaga orienteerumise otsi püüdsime vältida, lihtne oli ümber kaljurünkade teed otsides suund kaotada ja väikemaid järvi omavahel segi ajada.
Teel 102. punkti kohtasime kahte seenekorjajast soome piigat, kes asusid uurima, kus pool võiks asuda Antskog. Ega me ei teadnud, aga kaardi abil tuvastasime nende asupaiga ning selgus,et nad hoopis teises suunas liikuma peaks. Tüdrukud ise arvasid, et metsas seeni korjates oli kõik nii selge, aga teele jõudes ei saanud enam midagi aru. Me küll vaikselt arvasime, et ega seal metsas ka teab mis lihtne nüüd pole. Punkt 102 ise seevastu asus kõrgema kivilasu otsas ja ülevalt teerajalt lähenedes saime ta kuidagi õige kivi tagant kätte, kuid sealt pääsemise muutis eriti vastikuks pooleliolev metsaraie.
Pelgasime oma pimedasliikumise oskust ja veidike kõhedust oli esimese ringi lõpupunktidega. Nii otsustasime 82 kättesaamiseks kindla peale väikse ringiga mööda kraaviserva minna, see töötas, kuigi mõned suvalised lombid näisid pimedas ka kui osake kraavist ja aitasid eksitada. 45st lahkudes lõppes tee ning keelualast pingsalt eemale hoides sattusime üpris tõhusale teerajale, mida kaardilt ei tuvastanud, aga mis meid pimedas metsas pikemast sumamisest päästis, kuigi aimugi polnud, kuhu kanti see välja viib, aga suund sobis.
65 punkti juures tuli keegi autoga oma koera jalutama ning koer kargas autost välja, kohe lõrinal haukuma. Pisut veider keset metsa, aga ju me haisesime selleks ajaks juba nii jubedalt, et peni ei suutnud seda taluda. Peremehel õnnestus oma kaaslane siiski ruttu rahustada.
Kui viimastel sirgetel finishi poole kihutasime ja ühest soome tiimist "reipal" sammul möödusime, teatas vanemapoolne proua meid teravpilguliselt seirates midagi laadis, et mis neil viga, need on öösel maganud. Noh lõpeks ei olnud see ju neilegi keelatud.
3x kanapaella
Kui millegi üle näägutada, siis natuke hash housis pakutud söögi üle. Südaööl metsast naastest läks kanapaella väga hästi kaubaks. Hommikul veerand seitse, kui pudru veel valmis polnud, ei olnud kanapaella enam mu lemmikroog, aga natuke krõbistasin. Rajalt naastes teiste taldrikutes kanapaellat vaadates, tekkis mul arvamus, et kõht ei olegi tegelikult tühi. Eks enamusele, kes öösel keskuses ei käinud, sobis kanapaella hästi. Varasematest Soome kordadest mäletan mitmekesisemat valikut.
Seekordsed 53+22 kilomeetrit jätsid kanna taha küll ühe villi, aga taastasid veendumuse, et just maastik ise on esmajoones see, mis paneb uskuma, et äkki me siiski võime ja tahame. Lummab ja haarab endasse. Annab lootust kui saad vahel tast üle vaadata, mitte et ta sind ennast kogu aeg üritab alla neelata.
e
Comments