Narvat või Kanepit

Kumba eelistada?
Selgus, et mõlemad mahuvad ühe päeva sisse.
Täiskuuhullus.

Õigupoolest vaatas Kanepi sprint o-kalendrist juba kevadel ahvatlevana vastu, aga tundus nii üksikuna nii kaugel ja nii ta maha kriipsutatud sai. Ei kombineerunud Koprakarika ega Kaika Suveülikooliga.

Varsti ilmus kalendrisse Narva Energiajooks ja kuna tööandja oma töötajate jaoks üpris palju tollel üritusel panustas, siis 13.august sai omale näo - perega Narvasse. Aeg ja elu paneb aegajalt plaanidele nende realiseerimiseks jala taha ja sõitsin Narva hoopis üksi. Päikesesillerdavast hommikusest Tallinnast vihmaladistavasse keskpäevasesse Narva. Mööda Kuusalu valla männimetsadest, üle Lääne-Virumaa põldude, läbi Padaoru, jäädes kinni hingematvasse merevaatesse Aseri ja Purtse vahel, vongeldes Narva välja.

7km jooksu trass kulges läbi kesklinna, ümber bastionite, mööda Narva jõe kallast lubades kiigata narvalaste igapäeva ellu nii kuuekümnendate elurajoonides kui kaldapealse eramute hoovides ning üle jõe Venemaale. Väga mõnus trass. Kui 90ndate alguses tundus Narva sattudes nagu oleks Venemaale sattunud, siis nüüd tundus nagu oleks lihtsalt ühte linna sattunud. Ühte veidi väsinud ja natuke igavlevasse, aga väga rohelisse ja põnevasse vastandeid täis linna. Linnaelu elavdava Anne Veski ja kindluse show Narva lahingust jätsin seekord nautimata ning võtsin suuna Kanepile. Maret lausus, et kui ma viieks jõuan, siis reservi kohti on veel küll.

Ja nii tuhisesin seenevihmatavast Narvast päikselisse Kanepisse. Minema kaevanduste kuningriigist, mööda kurkidest, sibulatest, tomatitest ja soojadest kaladest. Kiigates üle kõrkjate halli Peipsit, jõudes üle kergelt lainetava Vooremaa ääre Tartusse, et saada üle Emajõest. Serva mööda linnast välja, ikka-ikka lõunapoole, lasta rabada end Tatra oru vaadetel kuni Vana-Võrumaa ääremaile Kanepini välja.

Ootasin oma stardikorda ning oleksin võinud sooja päikse, alevi vaikuse ja orienteerujate maheda mulina saatel püstijalu magama jääda. Täielik ajaauk. Kõik muu ümberringi kulges, aga ma ise viibinuks justkui kuskil täiesti eemal, täiesti paigal, liikumata.

Korjasin end stardiks kokku ja kui ma jooksu eel taon omale pähe, et hingamine korda, siis nüüd  - keskendu kaardile! See õnnestus parasjagu nii palju, et teiste järel esimest punkti kohe vale maja tagant otsima läksin. Õnneks on sprint mulle õpetanud, et punkti numbreid tuleb kontrollida. Igatahes sundis see viga veel tihedamalt keskenduma ning edasi läks päris ladusalt.

Kuuendast (39) seitsmendasse (51) tekkis hingeline segadus punase joone alla jäävast eeldatavast aiaaugust ning millegi pärast tahtsin kohe ümber esimese kuusepõõsa punkti keerata, aga sattusin prügila sektsiooni. Kümnendasse (45) punkti ei saanud vist kõige operatiivsem tee valitud ning Narva hakkas sellel pikal teelõigul kõvasti tunda andma - kuidagi jube raske oli seda lühikest juppi läbida. See eest majade vahel ringi vahtides imetlus aina kasvas - mis kaunis koht. Justkui Rootsi oleks sattunud. Värvilised puumajad lilli täis ja korrastatud aedadega, maakividest kirikust rääkimata. Idüllilised alevivaated kuni lõpuni välja.

Minu pikaldase saabumise ajaks oligi seltskond staadionil juba ennast autasustamist vaatama sättinud. Istusid kõik aia ääres rivis nagu pääsukeseparv võttes viimast põhjamaa päikest enne lõunateed. Vilkamatele jagati humoorikat-väärikat pruukosti ning laiali nad lendasidki. Väga mõõõnus sprint. Laitmatu korraldus ja Kanepi reljeefne alevik muutis ürituse koos rajameistri õnnestunud pingutusega ääretult meeldivaks ajaveetmiseks.

Päikese ketas asus aina hoogsmalt allapoole vajuma, et teha ruumi pannkook kuule. Kuhu serva sa moosi paned. Plagasin Kanepist Kadriorgu - kõditades ilunärve korra veel Tatra oru kandis avanevate maastikupiltidega ning lasin lummata end meelelistel uduloomadel, kes Tartu maanteäärsetel põldudel päikesekiirtest kiiskavpunaste pilvede all tumedate metsaviirgude taustal voolasid. Tartu maantee vonkleb kohati nii palju, et maastikust läbi sõites tekib natuke sama efekt, mis stroll pargis - iga käänaku tagant avaneb täiesti uus pilt.

Kadroru pargiski on kirde nurgas jõutud jaapani aia rajamisega lõpusirgele. Kirde tiigi ümbrus on muutunud päris kardinaalselt, sisaldades mitmeid stroll park elemente. Tiigid on muutnud kuju, teerajad on kõvasti vonklevamad, ilmunud on mõned künkad, sillad, taimestik on ohtralt mitmekesistunud, kividest rääkimata. Õieti polegi jõudnud seal veel rahulikult ringi lonkida(strollida) ning eks taimestik tahab mõned aastad täis kasvada, aga üks nurk (või looge), kus läbi jooksin oli üpris zen. See on paik jaapani stiilis aias, kus maastiku vaadates on kogu elementide (vesi, kivid, taimed) asetus selline veidi hüpnotiseeriv ning on ääretult lihtne end ära lõigata muust ilmast oma mõtete keskele. Selline rahu voogamise paik.

Järgmise nädala lõpus katsume Jaaniga põhjanaabrite juurde rogainile voogata. Soomlaste kodulehele ei ole küll ilmunud hirmsaid pilte koprasoodest, raiesmikest aga küll. Eks näis. Muidu mängime teisipäeval tennist, sekka ka neljapäeval. Võtsime omale treeneri ka abiks, aitab labidalöökide osakaalu vähendada.

* * *
Lugemine on sel suvel kuidagi pärsitud. Kuidagi pressisin end suvehakul Louis-Ferdinand Céline'iga "Reis öö lõppu", mis pani endalt aeg ajalt küsimusi esitama, kellena ja milleks ma olen. Või "Me võime rääkida ja teeselda mida tahes, aga elu jätab meid maha ammu enne seda, kui meie ise tegelikult elust lahkume". Ja-jah, teeskleme siis edasi, et ta pole seda juba teinud. Võib-olla tolles teoses lõputult pakatav iroonilisus elu üle, oli see, mis järgmist raamatut veidi vaevaliselt kätte võtma ajas. Või "... ja kogu maakera on üldse vaja ainult selleks, et me kõik ühes kohas kokku saaks. /---/ Kuni me elus oleme, pole meil võimalik teistega tegelikult kokku saada. Liiga palju värve virvendab igal pool ja ümberringi liigub liiga palju inimesi. Me saame kokku alles vaikuses, kui on juba hilja, nagu surnud."

Eks nii oligi kergem üle minna olnu tudeerimisele ja lugeda Kenneth Hensalli "Jaapani ajalugu". Leidsin sealt enda jaoks mitmeid uusi aspekte, eriti viimase sajandi käsitlusest.

Jaapanlaste mõistmise vahele võtsin ette Inglise palverännaku - W.G. Sebald "Saturni rõngad". Sebaldi kirjeldamiskunst on imetlusväärne ning see kuidas ta suudab oma teel kohatud paikadest pajatada seonduvatest inimestest ja asjadest, paneb unustama kus ta alustas ja kuhu õieti jõudma pidi. Märkamatult jõuab ta rannakalameestest jutustades heeringate eluni ja selleni, kuidas neist valgust on üritatud saada. Sebaldi rännakus on midagi kohatult sarnast Céline'i öö lõppu jõudmisega, mõnevõrra erinevas tonaalsuses küll.

Viljandi Folgi päevil on kombeks ikka läbi astuda pisikesest "Athena" raamatupoest, kus raamatute hulk ei koorma, vaid neid on hea ise mööda lühikesi riiuleid lapata ja leida. Kuna me pidime kuulma minema Kristiina Ehini vetelkäimise lugu, siis sikutasin välja "Pillipuhujanaise ja pommipanija naise". Kristiina lood on täis tundelisi naisi ja mõttelisi mehi, kes teineteisest läbi hõljuvad ja vahel harva kahe jalaga maa peale satuvad. Aga seal kipuvad nad haiget saama.