Joon koridoris

Hah. Kevad. Kus? Sibulakorvis ja kartuliämbris. Esimeses turritavad rohelised kasvud nagu päikesepüüdjad antennid ja teises moodustavad valged idud pisikesi bonsaisid.

Või siiski. Kompassi päevakud on alanud.

Tohoh. Kohe selline kolme peaga lohe. O-kurdude tolmust kõvema laksuga puhtaks kloppimiseks veel miksitud ülesandega - joon mööda koridori. Söön piki esikut. Mis tähendas, et lisaks sellele, et kuus punkti Rahumäe järsaku nõlvadel kobamisi kätte leida, tuli nende punktide vahel liikuda etteantud joonel ning tegeleda joonele jäävate õigete ja valede punktide tuvastamisega. Mis minu puhul andis tulemuse, kus mõnede punktide vahel ühelegi õigele pihta ei saanud ning kuna valesid ka ei tihanud võtta, siis kogutulemus ongi nagu lumme lastud.

Tõsi, lumi oli sõbralikum kui mullu kevadel, rääkimata aastavahetusest. Enamus ressurssi ei kulunud jalgade hangest välja sikutamisele, vaid oskuslikule hõljumisele mööda kõvaks sulanud koorikut. Mis mõnikord siiski väga hästi korda ei läinud. Aga õnnestus väga hästi Mustamäe nõlvast tagumiku peal alla liueldes.

Tegelikult hää orienteerumislik pusimine, pähekulunud Rahumäe põndakutel ei saagi endale klassikalist o-stiili lubada. Ja kui mul Tartu Maratoni järel tekkis eskimo unistus, et tuleks ometi sooja, no oleks nii miinus viie kraadi piires, küll oleks mõnus. Siis praegu ümberringi laiuvaid lumekuhjatisi vaadates, on tillukene unistus, et äkki sulavad enne sügist ikka ära või muidu on uued liustike piirkonnad tekkimas. Tjah, eelmisel aastal sai siinses regioonis lumevabal samblal aprilli keskpaigast silgata ja terve juulikuu valitses pea 30-kraadine leitsak. Viimane kõlab küll kui väljamõeldis.

* * *
Eesti keel on ikka ... näiteks sõna "värvitud", mis tähendab samal ajal, et miskid, mis on ära värvitud, võib-olla hoopis ei omagi värvi.