40. Tartu Maraton * kumumine * (reisi)lood
Kell on 10:02 maratoni päeva hommikul. Kuuse Lemps tunnustab (lohutab) neidki, kes on enda konditsiooni ja treenituse taseme osanud selliseks hinnata, et imeilusates oludes 63 km sõidu asemel kodus logelevad.
Reedeõhtune köhakonstert, kus me Jaaniga kordamööda soleerisime, viis siiski ainuvõimalikule otsusele. Seekord ei. Veidi valus. Laupäevane poolekilomeetrine jalutuskäik andis kinnitust otsuse õigsuses. Kare välisõhk, mida püüdlikult läbi nina sissetõmmata püüdsin, mõjus aga veelgi valusamalt. Tuppa jõudes pulbitses kerest välja taas köha hoog, mis sundis peast kinni hoidma, et ajud alles jääksid.
Reede õhtuks oli Ekstreemsport küll libisemise juba alla jõudnud panna, aga pidamise lasime soematele oludele määrida. Elvas kinnipandud hotellitubadele leidus teisi tahtjaid. Kahe tühmaka jagu mustikakiselli jääb tugevamatele tegelastele.
Kell on 10:09 maratoni päeva hommikul. Stardikanga alt libisevad läbi üksikud hilinejad. Sipelgate rodu on mõnusas jorus Otepää metsade vahele laiali tõmmatud.
* * *
Neljapäeval püüdsime Raideniga kumuda. Startisime koos teiste kunsti- ja seiklushuvilistega Kumu fuajeest kunstilisi ülesandeid lahendma. Nonde seas vägagi jõukohaseid kuuesele - mitu pingirida on auditooriumis kuni Roman Treumani autoportree ära tundmiseni. Kõigele küsitule oli vastus Kumus endas - erinevates näitusesaalides, raamatukogus, fuajees, kus iganes.
Tõsi, meil jäi see üritus pisut pooleli. Raiden hakkas tüdinema, kui asusime nuputama, kas muuseumi tegevuste hulka ei kuulu eksponeerimine, digiteerimine, restaureerimine, kommunikeerimine, atributeerimine, konserveerimine, säilitamine, uurimine, turundamine, kollektsioneerimine, tsenseerimine, kirjastamine, vahendamine või planeerimine. Mind ennast roiutas selleks ajaks ilmselt juba lähenev köhaepideemia. Ja nii me tordini vastu ei pidanudki. Jätsime lõpuni lahendamata ülesanded omale mõneks järgmiseks kumu-orienteerumiseks. Tegelikult idee oli hea. Midagi sise-o, autoorienteerumise ja x-dreami lisaülesannete stiilis kunstilis-kujutavas võtmes.
* * *
Ega neid maratoni eelseid kilomeetereid seekord väga tõhusalt kogunud polegi, vast kuskil 150 kanti. Kilomeetrite korjamise asemel olen libisenud ikka mõne raamatu vahele, sinna-tänna mujale. Korra sattusime rahvusraamatukokku Looduse Omnibussi õhtule, kus Tõivo Sarmet oma Fuji vallutust tutvustas. Ning kuigi Raiden sositas ürituse ajal Jaanile kõrva: "Issi sa oled siin vist kõige noorem", siis emotsioon, mida Tõivo Jaapani ringreisi lood tekitasid oli kuulamist väärt. Palju äratuntavat ning lahvandunud soov, nüüd ja kohe ise sinnapoole uuesti teele asuda. Ja ega me pole saanud seetõttu ostamata jätta järjekordset Jaapani ajalugu puudutavat üllitist, seekord Kenneth G. Henshall'i oma. Ning tõesti, veidi oma nurga all lõige hindamaks ajaloost pärit mõjusid, jõudmaks arusaamisele, miks Jaapan on täna see, mis ta on.
Aastavahetusest lõbustasin ennast Anu Samarüütel-Londi "Minu Londoniga". Anu elu moetudengina on üpris lugemisväärt materjal, kuid erilist notsalgiat pakkusid jalutuskäigud Thamesi lõuna kaldal. Näib, et mõnes linnas ei muutu kümne aasta jooksul mitte midagi.
Michel Houellebecq'i "Võitlusvälja laienemine" depressiivsest arvutiinimesest filosofeerib omal kiiksuga moel selle üle, kuhu tänapäevane infoinimene õieti jõuda üritab. Minategelase kaudu välja ëldu: "Mitte ükski tsivilisatsioon pole ühelgi ajajärgul olnud suuteline tekitama oma alamates sellistes kogustes kibestumust." on just see, mis igalt poolt kommentaariumitest vastu kiirgab, mis iganes poleks ka see teema, mis uudise aluseks. Veider, kas tõesti nii paljudel puudub midagi sooja, mille külge klammerduda, et mitte ennast hulluse vool pidevalt kaasa tõmmata.
Kalle Käsperi "Buridanid" viis mind üpris tüüpilise Eesti suguseltsi juhtumistesse eelmisel ja üleeelmisel sajandil. Olukirjeldused on sedavõrd täpsed, et hakkad taustal alateadlikult oma sugulaste saatustega kõrvutama. Selline lahe, mitte pealtükkiv lugemine. Saatuseid ei rebita liiga traagiliseks, pigem isegi väiksed sürrealismi ilmingud, mida nõukogude aja olude ja situatsioonide kirjeldused on isegi siis, kui need vaid kuivi fakte edasi annavad.
Käsperist kraadi, kui mitte isegi mitme, võrra kangemaks osutus Mehis Heinsaare "Ebatavaline ja ähvardav loodus". Sellised moodsad lühilood vaheldudes Priit Pärna joonistustega. Aga lugude sisud. Uputavad su ettemanatavate kujutluste alla või jätavad suu lahti kukalt sügama. Sekundeerivad hästi pärnograafiale.
Olgu siinkohal stiilinäiteks ühe loo lõpp: "Siis aga näeb Ülo Leib korraga telliskivi langemas. Tellis on ilusat punast värvi ning langeb taevast otse tema poole. Esimest korda elust tunneb Ülo Leib vaimustust. "Vaat see on juba midagi!" jõuab ta veel öelda, enne kui kivi ta pealuu lömastab."
Ma ei tea, see tundub päris optimistlik lõpplahendus Houellebecq'i depressioonile.
Vahepeal püüdsin murda tihedamaid tekste. Võttes ette Walter Benjamini "Valik esseid". Eelmise sajandi 20ndatel, 30ndatel kirjutatu on kuidagi masendavalt ajakohane. Ei arene see inimene ka suurt midagi. Näiteks juba sel ajal vallanud mure: "Maailmanäitused on palverännupaigad kauba-nimelise fetishi juurde." Aga üldiselt annab Marek Tamme kokkuvõte väga hästi edasi tolle lugemismaterjali iseloomu: "see on otsekui keeleline labürint, millel on palju sissepääse, ent kus on lihtne järg kaotada." Pean tunnistama, et esines ohtralt nurgataguseid, mille sisu jäigi hämaraks.
Benjamini labürindist kuidagi pääsenud, istusin samale rongile hoopis Bill Bryson'iga teoses "Ei siin ega seal. Reisid Euroopas." Isegi kui Hamburgis lonkides aset leidvad arutelud kumminaiste omaduste üle võiks tunduda kuidagi liiga labastena, siis maitseelamused Rootsis või asjaajamised Sveitshi pangas võtavad vältimatult kõhu kõverasse. Ülimalt humoorikas ekskurss Hammersfestist Istanbuli oli mõnus ergutus veebruarikuises külmas, et end kapseldumisest välja raputada. Säherdune veidi lahmiv, kohati ülepakutud stiil, nagu mul endal ja nii ma kõik need 255 lehekülge naerda mugistasin. Eriti meeldis mulle üks Itaalia päikese käes logelev mõtisklus: "Hakkasin tundma sedasorti ärritavat süüd, mida tunnete vaid siis, kui olete inglaste seas elanud - kohutav aimdus, et kõik rõõmud, millega kaasneb midagi enamat kui tassike piimaga teed ja shokolaadiküpsis, on kuidagi usuvaenulikult mõõdutundetu. /---/ koju jõudes ma veel maksan selle eest - et pean terveid õhtuid istuma jäises tõmbetuules ja käima pikkadel matkadel metsikutes käsnjates soodes ... " Ehh-ehh, mis eestlaslik arutluskäik - elu tõsiselt mitte võttev kodanik saab kindlasti karistatud. Ometi on Bill keegi, kes ei ole depressioonis ega kibestunud ega naudi pähekukkuvate telliste ilu. Rõõm saab alguse hoopis lihtsamatest allikatest.
11. veebruari Sirbis ilmunud Jüri Talveti arvustus Aare Pilve "Ramadaanile" oli lõpuks selline, mis sundis mind otsejoones raamatupoest mainitud teos endale soetama. Neetud. Ma olen alles 37. leheküljel ja see on hea. Kolmandas päevas istub itaallaste elufilosoofiat kirjeldav mõte: "Kaose asemel tekib sellest hoopis omalaadne üksteisega arvestamise pingevaba õhkkond, kus pole väliseid ettekirjutisi inimsuhetele. Esmaspilgul jäi mulje, et kõik on ehku peal, aga tegelikult on see omalaadne "käsu alt vabanenud" olek, kus inimesed ise on üksteisele tagatiseks, et elu ei lagune laiali." Telliskive ei olegi selle mõistmiseks vaja.
* * *
Maja ees seisvad juba mitmendat päeva Toyota Land Cruiserid numbritega SOUTH1 ja NORTH1. Mh, vast jõuavad millaski üldsuseni sama põnevad lood, kui mõned aastad tagasi samade sõitjate masinatest SILK1 ja SILK2 - Peeter Vähi "Siiditeel".
Vähi
Reedeõhtune köhakonstert, kus me Jaaniga kordamööda soleerisime, viis siiski ainuvõimalikule otsusele. Seekord ei. Veidi valus. Laupäevane poolekilomeetrine jalutuskäik andis kinnitust otsuse õigsuses. Kare välisõhk, mida püüdlikult läbi nina sissetõmmata püüdsin, mõjus aga veelgi valusamalt. Tuppa jõudes pulbitses kerest välja taas köha hoog, mis sundis peast kinni hoidma, et ajud alles jääksid.
Reede õhtuks oli Ekstreemsport küll libisemise juba alla jõudnud panna, aga pidamise lasime soematele oludele määrida. Elvas kinnipandud hotellitubadele leidus teisi tahtjaid. Kahe tühmaka jagu mustikakiselli jääb tugevamatele tegelastele.
Kell on 10:09 maratoni päeva hommikul. Stardikanga alt libisevad läbi üksikud hilinejad. Sipelgate rodu on mõnusas jorus Otepää metsade vahele laiali tõmmatud.
* * *
Neljapäeval püüdsime Raideniga kumuda. Startisime koos teiste kunsti- ja seiklushuvilistega Kumu fuajeest kunstilisi ülesandeid lahendma. Nonde seas vägagi jõukohaseid kuuesele - mitu pingirida on auditooriumis kuni Roman Treumani autoportree ära tundmiseni. Kõigele küsitule oli vastus Kumus endas - erinevates näitusesaalides, raamatukogus, fuajees, kus iganes.
Tõsi, meil jäi see üritus pisut pooleli. Raiden hakkas tüdinema, kui asusime nuputama, kas muuseumi tegevuste hulka ei kuulu eksponeerimine, digiteerimine, restaureerimine, kommunikeerimine, atributeerimine, konserveerimine, säilitamine, uurimine, turundamine, kollektsioneerimine, tsenseerimine, kirjastamine, vahendamine või planeerimine. Mind ennast roiutas selleks ajaks ilmselt juba lähenev köhaepideemia. Ja nii me tordini vastu ei pidanudki. Jätsime lõpuni lahendamata ülesanded omale mõneks järgmiseks kumu-orienteerumiseks. Tegelikult idee oli hea. Midagi sise-o, autoorienteerumise ja x-dreami lisaülesannete stiilis kunstilis-kujutavas võtmes.
* * *
Ega neid maratoni eelseid kilomeetereid seekord väga tõhusalt kogunud polegi, vast kuskil 150 kanti. Kilomeetrite korjamise asemel olen libisenud ikka mõne raamatu vahele, sinna-tänna mujale. Korra sattusime rahvusraamatukokku Looduse Omnibussi õhtule, kus Tõivo Sarmet oma Fuji vallutust tutvustas. Ning kuigi Raiden sositas ürituse ajal Jaanile kõrva: "Issi sa oled siin vist kõige noorem", siis emotsioon, mida Tõivo Jaapani ringreisi lood tekitasid oli kuulamist väärt. Palju äratuntavat ning lahvandunud soov, nüüd ja kohe ise sinnapoole uuesti teele asuda. Ja ega me pole saanud seetõttu ostamata jätta järjekordset Jaapani ajalugu puudutavat üllitist, seekord Kenneth G. Henshall'i oma. Ning tõesti, veidi oma nurga all lõige hindamaks ajaloost pärit mõjusid, jõudmaks arusaamisele, miks Jaapan on täna see, mis ta on.
Aastavahetusest lõbustasin ennast Anu Samarüütel-Londi "Minu Londoniga". Anu elu moetudengina on üpris lugemisväärt materjal, kuid erilist notsalgiat pakkusid jalutuskäigud Thamesi lõuna kaldal. Näib, et mõnes linnas ei muutu kümne aasta jooksul mitte midagi.
Michel Houellebecq'i "Võitlusvälja laienemine" depressiivsest arvutiinimesest filosofeerib omal kiiksuga moel selle üle, kuhu tänapäevane infoinimene õieti jõuda üritab. Minategelase kaudu välja ëldu: "Mitte ükski tsivilisatsioon pole ühelgi ajajärgul olnud suuteline tekitama oma alamates sellistes kogustes kibestumust." on just see, mis igalt poolt kommentaariumitest vastu kiirgab, mis iganes poleks ka see teema, mis uudise aluseks. Veider, kas tõesti nii paljudel puudub midagi sooja, mille külge klammerduda, et mitte ennast hulluse vool pidevalt kaasa tõmmata.
Kalle Käsperi "Buridanid" viis mind üpris tüüpilise Eesti suguseltsi juhtumistesse eelmisel ja üleeelmisel sajandil. Olukirjeldused on sedavõrd täpsed, et hakkad taustal alateadlikult oma sugulaste saatustega kõrvutama. Selline lahe, mitte pealtükkiv lugemine. Saatuseid ei rebita liiga traagiliseks, pigem isegi väiksed sürrealismi ilmingud, mida nõukogude aja olude ja situatsioonide kirjeldused on isegi siis, kui need vaid kuivi fakte edasi annavad.
Käsperist kraadi, kui mitte isegi mitme, võrra kangemaks osutus Mehis Heinsaare "Ebatavaline ja ähvardav loodus". Sellised moodsad lühilood vaheldudes Priit Pärna joonistustega. Aga lugude sisud. Uputavad su ettemanatavate kujutluste alla või jätavad suu lahti kukalt sügama. Sekundeerivad hästi pärnograafiale.
Olgu siinkohal stiilinäiteks ühe loo lõpp: "Siis aga näeb Ülo Leib korraga telliskivi langemas. Tellis on ilusat punast värvi ning langeb taevast otse tema poole. Esimest korda elust tunneb Ülo Leib vaimustust. "Vaat see on juba midagi!" jõuab ta veel öelda, enne kui kivi ta pealuu lömastab."
Ma ei tea, see tundub päris optimistlik lõpplahendus Houellebecq'i depressioonile.
Vahepeal püüdsin murda tihedamaid tekste. Võttes ette Walter Benjamini "Valik esseid". Eelmise sajandi 20ndatel, 30ndatel kirjutatu on kuidagi masendavalt ajakohane. Ei arene see inimene ka suurt midagi. Näiteks juba sel ajal vallanud mure: "Maailmanäitused on palverännupaigad kauba-nimelise fetishi juurde." Aga üldiselt annab Marek Tamme kokkuvõte väga hästi edasi tolle lugemismaterjali iseloomu: "see on otsekui keeleline labürint, millel on palju sissepääse, ent kus on lihtne järg kaotada." Pean tunnistama, et esines ohtralt nurgataguseid, mille sisu jäigi hämaraks.
Benjamini labürindist kuidagi pääsenud, istusin samale rongile hoopis Bill Bryson'iga teoses "Ei siin ega seal. Reisid Euroopas." Isegi kui Hamburgis lonkides aset leidvad arutelud kumminaiste omaduste üle võiks tunduda kuidagi liiga labastena, siis maitseelamused Rootsis või asjaajamised Sveitshi pangas võtavad vältimatult kõhu kõverasse. Ülimalt humoorikas ekskurss Hammersfestist Istanbuli oli mõnus ergutus veebruarikuises külmas, et end kapseldumisest välja raputada. Säherdune veidi lahmiv, kohati ülepakutud stiil, nagu mul endal ja nii ma kõik need 255 lehekülge naerda mugistasin. Eriti meeldis mulle üks Itaalia päikese käes logelev mõtisklus: "Hakkasin tundma sedasorti ärritavat süüd, mida tunnete vaid siis, kui olete inglaste seas elanud - kohutav aimdus, et kõik rõõmud, millega kaasneb midagi enamat kui tassike piimaga teed ja shokolaadiküpsis, on kuidagi usuvaenulikult mõõdutundetu. /---/ koju jõudes ma veel maksan selle eest - et pean terveid õhtuid istuma jäises tõmbetuules ja käima pikkadel matkadel metsikutes käsnjates soodes ... " Ehh-ehh, mis eestlaslik arutluskäik - elu tõsiselt mitte võttev kodanik saab kindlasti karistatud. Ometi on Bill keegi, kes ei ole depressioonis ega kibestunud ega naudi pähekukkuvate telliste ilu. Rõõm saab alguse hoopis lihtsamatest allikatest.
11. veebruari Sirbis ilmunud Jüri Talveti arvustus Aare Pilve "Ramadaanile" oli lõpuks selline, mis sundis mind otsejoones raamatupoest mainitud teos endale soetama. Neetud. Ma olen alles 37. leheküljel ja see on hea. Kolmandas päevas istub itaallaste elufilosoofiat kirjeldav mõte: "Kaose asemel tekib sellest hoopis omalaadne üksteisega arvestamise pingevaba õhkkond, kus pole väliseid ettekirjutisi inimsuhetele. Esmaspilgul jäi mulje, et kõik on ehku peal, aga tegelikult on see omalaadne "käsu alt vabanenud" olek, kus inimesed ise on üksteisele tagatiseks, et elu ei lagune laiali." Telliskive ei olegi selle mõistmiseks vaja.
* * *
Maja ees seisvad juba mitmendat päeva Toyota Land Cruiserid numbritega SOUTH1 ja NORTH1. Mh, vast jõuavad millaski üldsuseni sama põnevad lood, kui mõned aastad tagasi samade sõitjate masinatest SILK1 ja SILK2 - Peeter Vähi "Siiditeel".
Vähi
Comments
... aga Jaan on Haanja 42 kirjas.
Tegelikult suusataks veel küll. Lumi ei näikse veel niipea kaduma asuma.