Pannjärve ...
konnad ja karud olid tänasel päeval mattunud 70 sentimeetrise lume alla. Lume peal, ümber järvede, lookles kaks rada klassikalisel viisil suuskade liigutamiseks. Võimekamatele 40km, poolvõimekatele poole vähem, Alutaguse maratonil. Hea võimalus koondada vaimu nädala pärast suunal Otepää-Elva liikumiseks.Võib-olla mõnel juhul ka jõudu.
Teel Tallinnast Jõhvi poole selgis taevas alles Jõhvi kihelkonna piiril. Päike pigistas terve maratoni aja kiiri läbi -16 kraadise õhu, et õige pisut sooja pakkuda.
Jaan pani tuhatkonna tüübiga pikemale rajale minema, ise asusin veerand tundi hiljem rohkem kui 150 tegelasega oma uusi suuski testima. Sain suusad ju. Uued Rossignolid. Üleeile.
Suusad olid head. Rada oli ka mõnus. Aga mis toimus nende suuskade peal ja nende suuskade all. Kas oli see suuskade peal tegutseva tüübi saamatus hakkama saada sellega, mis oli suuskade all. Või oli see suusa-aluste kindel soov hävitada suusapealse arvamus, et ta võiks seda laudadel [tänapäeval pigem mingil nafta erikujul] liikumist osata.
Libisemisega olid tsipa nadid lood. Nii oli üpris tavaline, et selja taga sõitev kodanik laskumisel vägisi otsa tuli, isegi kui mõnel tõusul vahemaad suurendada õnnestus. Värske lahtine lumi mõjus päris hukatuslikult. 4-5 km enne lõppu, ühel järsemal laskumisel läks hoog ootamatult nii suureks, et lõpus olnud vasak kurv lahtisel lumel õnnestus sirgeks sõita, lõpetasin selle näoli lumes, vähemalt mitte puus. Raja viimases neljandikus olid jalad üpris püdedad ning peas vasardas mõte, et sellisel kujul ei ole järgmise nädala lõpus finishi joont kardetavasti kontrollaja sees võimalik ületada.
Kui see libisemise temaatika kõrvale jätta, siis võiks äärmisel juhul kaevelda veel külma ilma üle ning mõnevõrra pika supi saba pärast. Kuid need marginaalsed asjaolud ei kahandnud kogu Alutaguse maratoni üldmuljet. Joogipunktis suutsid külmast üle olla noored inimesed, kes suhtusid ka tagumise otsa kulgejatesse ikkagi kui inimestesse. Igatahes vääris äramärkimist mu soolakurgi menüüsse võtmine. Ma olevat olnud esimene, kes seda hammustada julges. Mh, tervitused kurgisoolajatele.
Vastukaaluks Pirita lõpututele libedatele ringidele, oli tänane looduse nautimine hea meeldetuletus, mida tähendab värske lumi rajapõhjas, kiuslikud miinuskraadid, lagedatelt ründav tuul, vähesed joogikogused vahepunktides.
Jaanil õnnestus kümme kilomeetrit enne lõppu hullude kintsukrampide kätte jääda. Nähtus, millega pole varem tulnud võidelda. Tekkepõhjused oletuslikud.
Tegelikult jätsime supi võtmata. Ei viitsinud tungelda. Põikasime tagasiteel hoopis Jäägri Grilli, natuke enne tuuleparki. Asjalikud portsud. Majavaimuna tiirutas ringi must kass, kes diskreetsel viisil külastajatega suhelda püüdis ning lõpetas Jaani süles, lakkudes ära taldrikusse jäänud veinikastme.
Praetud seast pungis kõhtudega, rammestus jalgades, soojas autos näis, et Alutaguse ei ole pelgalt soojendusbändiks Tartule.
Lumevallid maanteeääres on aga meeletud ja tundub, et igikestvad.
Teel Tallinnast Jõhvi poole selgis taevas alles Jõhvi kihelkonna piiril. Päike pigistas terve maratoni aja kiiri läbi -16 kraadise õhu, et õige pisut sooja pakkuda.
Jaan pani tuhatkonna tüübiga pikemale rajale minema, ise asusin veerand tundi hiljem rohkem kui 150 tegelasega oma uusi suuski testima. Sain suusad ju. Uued Rossignolid. Üleeile.
Suusad olid head. Rada oli ka mõnus. Aga mis toimus nende suuskade peal ja nende suuskade all. Kas oli see suuskade peal tegutseva tüübi saamatus hakkama saada sellega, mis oli suuskade all. Või oli see suusa-aluste kindel soov hävitada suusapealse arvamus, et ta võiks seda laudadel [tänapäeval pigem mingil nafta erikujul] liikumist osata.
Libisemisega olid tsipa nadid lood. Nii oli üpris tavaline, et selja taga sõitev kodanik laskumisel vägisi otsa tuli, isegi kui mõnel tõusul vahemaad suurendada õnnestus. Värske lahtine lumi mõjus päris hukatuslikult. 4-5 km enne lõppu, ühel järsemal laskumisel läks hoog ootamatult nii suureks, et lõpus olnud vasak kurv lahtisel lumel õnnestus sirgeks sõita, lõpetasin selle näoli lumes, vähemalt mitte puus. Raja viimases neljandikus olid jalad üpris püdedad ning peas vasardas mõte, et sellisel kujul ei ole järgmise nädala lõpus finishi joont kardetavasti kontrollaja sees võimalik ületada.
Kui see libisemise temaatika kõrvale jätta, siis võiks äärmisel juhul kaevelda veel külma ilma üle ning mõnevõrra pika supi saba pärast. Kuid need marginaalsed asjaolud ei kahandnud kogu Alutaguse maratoni üldmuljet. Joogipunktis suutsid külmast üle olla noored inimesed, kes suhtusid ka tagumise otsa kulgejatesse ikkagi kui inimestesse. Igatahes vääris äramärkimist mu soolakurgi menüüsse võtmine. Ma olevat olnud esimene, kes seda hammustada julges. Mh, tervitused kurgisoolajatele.
Vastukaaluks Pirita lõpututele libedatele ringidele, oli tänane looduse nautimine hea meeldetuletus, mida tähendab värske lumi rajapõhjas, kiuslikud miinuskraadid, lagedatelt ründav tuul, vähesed joogikogused vahepunktides.
Jaanil õnnestus kümme kilomeetrit enne lõppu hullude kintsukrampide kätte jääda. Nähtus, millega pole varem tulnud võidelda. Tekkepõhjused oletuslikud.
Tegelikult jätsime supi võtmata. Ei viitsinud tungelda. Põikasime tagasiteel hoopis Jäägri Grilli, natuke enne tuuleparki. Asjalikud portsud. Majavaimuna tiirutas ringi must kass, kes diskreetsel viisil külastajatega suhelda püüdis ning lõpetas Jaani süles, lakkudes ära taldrikusse jäänud veinikastme.
Praetud seast pungis kõhtudega, rammestus jalgades, soojas autos näis, et Alutaguse ei ole pelgalt soojendusbändiks Tartule.
Lumevallid maanteeääres on aga meeletud ja tundub, et igikestvad.
Comments