Loomaaed

Vahest on siiski paslik üles tähendada kolm sõna pea nädalatagusest loomaia külastusest orienteerumise vormis. Pean tunnistama, et kõik läks nii nässu, et algul ei tihanudki miskit üles kribida.

Eelmist nädalat võiks iseenesest lugeda selliseks murdepunktiks sügises, mis lõpetab tavapäevakud ning annab võimaluse siirududa Kompassi vigurpäevakute manu. Mis lõpetab lõplikult suve, ning annab võimaluse siirduda kirjute langevate lehtede manu.

Seekordne formaat ja koht olid väga head. Kolme kohustusliku punktiga veeti aia tagumisse nurka ning siis tuli lahendada omal trajektoori valikul kõik ülejäänud kaardile joonistatud punktid.

Kukkus välja aga nii, nagu oleks lahtipääsenud elevandid mind taga ajanud.

Juba esimest kohustulikku punkti (33) ei suutnud kuidagi üles leida. Märkamata jäi, et 57 juures ei pääse aiast läbi, mis muutis planeeritud raja väga rumalaks. 55nda olen üldse vahele jätnud. Tagatipuks sai aeg otsa, kuna pidin õhtul veel ühele üritusele jõudma ning jätsin oma eksirännakud lihtsalt pooleli.

Ometigi võib päeva positiivse poole peale kanda asjaolud, et suve jooksul startidesse maha unustatud riideesemed just tol päeval mu juurde tagasi jõudsid - äitähh Jürile nokatsi eest ja Triina perele jope eest.

* * *

Mõnikord satub mõnesse päeva jadamisi toimuma niipalju eriilmelisi sündmusi, et nendest tekkinud emotsioonide konsentratsioon muudab kogu päeva unenäoliseks. Ma loodan, et olen nüüd üles ärganud. Anna Gavalda "Näpatud päev" ei äratnud - täiesti maha jooksnud piltide seeria. Haruki Murakami "Kafka mererannal" aga küll. Kui pead "võitlema" teise olemuslikult unenäolise maailmaga, siis enda oma kukub kildudeks, glasuur pudeneb pealt. Saad iseeennast juskui kätte. Kätte tagasi reaalsusesse.