kakurand ja veremäe

Sügise alguseni on veel tunde.
Möödaläinud suvesse sokutasin mõned käigud end punaseid rõngaid taga ajama.
Kõdule määratud sõnajalgade vahel siras mõlemal korral ometi mõnus päike.

Randveres teritasin nuppu Maidu poolt ühtlaselt sihiristkülikutesse laiali paigutatud punkte kogudes - 45 minuti jooksul krabada nii palju kui jaksad. Mul oli mälestus, et punkti numbritel on erinev väärtus ja nii suundusin alla kagunurka viielisi püüdma. Näib aga, et nii vist polnud. Ja elevante polnud ma ka päriselt veel maha raputada suutnud. Nii kahlasin 33st lihtsalt mööda, tagasi minna ei viitsinud. Üles tulles ei näinud punkti 31 ja 49s oleks võinud ikka ka ära käia.

Kakumäe valge kaart oli sootuks ektreemsem. Ainumas mälestus tollest maatükist oli tunamullusest pusle-orienteerumist. Seetõttu olid mälus üksikud segipaisatud fragmendid, mis nüüd valge kaardi puhul eriti palju just abiks ei olnud. Esiotsa oli asi nii segane, et esimesse (34) punkti jõudsin läbi 11nda (40). Selle asukoha tuvastamine kujunes asiseks tugipunktiks raja lõpupunktide läbimisel. Maa-ala ei olnud suur ning mingi täiesti uudne mastaabi taju tekkis. Liikumisel hoidsin kogu poolsaare pinnalaotust nö enda ümber meeles, ega liikunud etapilt etapile, kus läbitu võib sisuliselt kohe unustada. Nagu maailma avastamine Age of Empire's. Eks kohati aitas ka puhas kompassi järgi suuna hoidmine.

Homme on täiskuu. Ja kuna tegemist pidi olema nii erilise juhtumiga, kus kuu tõuseb täpselt siis kui päike loojub, siis võib ainult ette kujutada, mida kakud mäel või ranna veerel korda saata võivad.
Lõpuks põrkavad nad kokku ja kukuvad alla, arvab mu kuuene poisipõnn. Päike ja kuu, ta mõtleb. Kakud võib olla ka, mõtlen ma ise.