Pikasaare 100 küngast
Mida füüsiliselt raskem on keskkond, seda soodustatum on tegevus kasutaja sisemaailmas.*
Toda soodustatud tegevust sisemaailmas sai eriti intensiivselt nädal tagasi Jukolal tunda, kuid ega tänased 50 punkti 100KP jooksul just ka väga tihti sisemaailmaga tegelemisesse pausi sisse lasknud. Tõsi, maastik oli täna siiski füüsiliselt raasuke lihtsam. Isegi nii lihtne, et mõnest punktist minema asudes liikusin kõrgemale nukile ja panin kõik künkad ja augud enne sammude seadmist paika, erinevalt mullunädalasest Jukolast, kus võis künkaid, tipukesi ja lohukesi passida, aga need jõllitasid vaid tuimalt vastu ilma et asjadesse mingit selgust oleks saanud.
Võib-olla oli oma roll ka maastikumälul, sest 2x2 selle maastiku külastust (Suvejooks ja Suunto Games) on oma jälje jätnud. Eriti tundus sellest abi olevat reljeefi osal. Selge, et konkreetne punktikoht tuleb ikka üles leida, aga mingid maapinna kumerused ja taimestik on jalgades ja meeltes.
Kilomeetrine rada starti läbi männiku, milles südasuvine päike männivaiku kõrvetas, oli teraapia vorm, mida ükski spa pakkuda ei suuda.
Kahe puu vahel stardis leidis aset midagi Wikmani poiste sellest peatükist, kus kärbsepabereid üles seati - kodanikud püüdsid poolemeetriseid legendiribasid endale külge kleepida. Ma pool kleepisin, teise poole panin tasku, sest see kääride ja kleeplindiga mässamine läks aina naljakamaks.
Pean tunnistama, et käsivarre küljes olevast legendist oli seekord abi ja see, et reljeef numbriräga alla matmata oli, oli samuti palju tõhusam.
Kuni K-punktini püüdsin loomukult teise kolmnurga (see osa, mis hakkas pärast reljeefikaarti) järgi orienteeruma hakata. No mis ei klapi, see ikka ei klapi. Võttis aega adumaks, et start ei asunud mingis augus ning vaevalt, et esmalt 44ndasse punkti minema peaks. Leidsin K-punktis ka teise kolmnurga kaardilt ülesse. Oo. milline rõõm. Ümbritsev muutus palju loogilisemaks. Ka kõik järgnevad 24 punkti asusid igati loogilistes kohtades ja endale positiivseks üllatuseks, ei mingeid vigu. Mõne koha peal küll seiskusin, et suunda üle kontrollida. Samuti ei liikunud ma enne kui olin kindel, kas ees ja kõrval on lohk või muhk - reljeef paika ja siis edasi. Mul ikka esineb vahel seda peegelpidlis reljeefi lugemist.
Juba stardis vaatasin, et oi-oi kui palju reljeefiosa punkte seekord. Vanas karjääris pusimine oli lahe. Punktide asustustihedus oli seal nii rohke, et eks teele jäi ka mitmeid mitteõigeid, aga suutsin 97% kaardis püsida ning oma punktidega suuri apse polnud, vaid korra kaldusin soosse kui pidi veel karjääris püsima, aga sain end käigult paika. Mõnes punktis veel kiirelt korrigeeritavad väiksed kalded. Aga täiesti paanikavaba 18 punkti.
Pärast reljeefi oli õige vähe punkte, vaid 7. Kaks enne finishit muutusin lohakaks ja asi hakkas umbmäärase tuiamise moodi välja nägema. Läksin rohkem mälu järgi ning silkasin viimasest orvandist ja lohust mööda. Aga kui ei ole selles lohus, ju siis on naaberlohus.
Finishi ilukaart ei olnud endale muidugi teadvustanud, aga õnneks oli juhendajaid.
Minu traditsiooniline 100KP autopartner Risto A osales sedakorda veidi segaduse ajava tähisega 21C rajal, suutes kahe tunniga noppida 76 punkti. Võimalik, et võidule viis teda taktika, noppida kõigepealt ära kõik reljeefiala punktid. Ristole see formaat iseenesest väga meeldis, vahest veidi pikema kontrollajaga.
* Kadri Maikov, Maastikukarakteristikute piirid, Väliruumi ajakiri "Õu" nr 2-2010
Muideks tolles "Õue" ajakirjas on Sulev Nõmme silma läbi juttu Amatciems'st - 12km Cesisest lõunasse, eksklusiivne kinnisvaraküla ulmelisel maastikul meenutades Tolkieni unistust külautoopiast Hobbitonist, mille olevat rajanud endine orineteeruja ja kartograaf Aivars Zvirbulis endisele karjääri ja metsast lagedaks raiutud sooalale. Päris huvitav lugemine sellest, kuidas maastikuga mängida annab ning mõtteuna näivast risualast harmoonilist ökoküla luuakse.
PS. Kaardid skännin kunagi hiljem, siis kui maalt linna skänneri manu jõuan.
Toda soodustatud tegevust sisemaailmas sai eriti intensiivselt nädal tagasi Jukolal tunda, kuid ega tänased 50 punkti 100KP jooksul just ka väga tihti sisemaailmaga tegelemisesse pausi sisse lasknud. Tõsi, maastik oli täna siiski füüsiliselt raasuke lihtsam. Isegi nii lihtne, et mõnest punktist minema asudes liikusin kõrgemale nukile ja panin kõik künkad ja augud enne sammude seadmist paika, erinevalt mullunädalasest Jukolast, kus võis künkaid, tipukesi ja lohukesi passida, aga need jõllitasid vaid tuimalt vastu ilma et asjadesse mingit selgust oleks saanud.
Võib-olla oli oma roll ka maastikumälul, sest 2x2 selle maastiku külastust (Suvejooks ja Suunto Games) on oma jälje jätnud. Eriti tundus sellest abi olevat reljeefi osal. Selge, et konkreetne punktikoht tuleb ikka üles leida, aga mingid maapinna kumerused ja taimestik on jalgades ja meeltes.
Kilomeetrine rada starti läbi männiku, milles südasuvine päike männivaiku kõrvetas, oli teraapia vorm, mida ükski spa pakkuda ei suuda.
Kahe puu vahel stardis leidis aset midagi Wikmani poiste sellest peatükist, kus kärbsepabereid üles seati - kodanikud püüdsid poolemeetriseid legendiribasid endale külge kleepida. Ma pool kleepisin, teise poole panin tasku, sest see kääride ja kleeplindiga mässamine läks aina naljakamaks.
Pean tunnistama, et käsivarre küljes olevast legendist oli seekord abi ja see, et reljeef numbriräga alla matmata oli, oli samuti palju tõhusam.
Kuni K-punktini püüdsin loomukult teise kolmnurga (see osa, mis hakkas pärast reljeefikaarti) järgi orienteeruma hakata. No mis ei klapi, see ikka ei klapi. Võttis aega adumaks, et start ei asunud mingis augus ning vaevalt, et esmalt 44ndasse punkti minema peaks. Leidsin K-punktis ka teise kolmnurga kaardilt ülesse. Oo. milline rõõm. Ümbritsev muutus palju loogilisemaks. Ka kõik järgnevad 24 punkti asusid igati loogilistes kohtades ja endale positiivseks üllatuseks, ei mingeid vigu. Mõne koha peal küll seiskusin, et suunda üle kontrollida. Samuti ei liikunud ma enne kui olin kindel, kas ees ja kõrval on lohk või muhk - reljeef paika ja siis edasi. Mul ikka esineb vahel seda peegelpidlis reljeefi lugemist.
Juba stardis vaatasin, et oi-oi kui palju reljeefiosa punkte seekord. Vanas karjääris pusimine oli lahe. Punktide asustustihedus oli seal nii rohke, et eks teele jäi ka mitmeid mitteõigeid, aga suutsin 97% kaardis püsida ning oma punktidega suuri apse polnud, vaid korra kaldusin soosse kui pidi veel karjääris püsima, aga sain end käigult paika. Mõnes punktis veel kiirelt korrigeeritavad väiksed kalded. Aga täiesti paanikavaba 18 punkti.
Pärast reljeefi oli õige vähe punkte, vaid 7. Kaks enne finishit muutusin lohakaks ja asi hakkas umbmäärase tuiamise moodi välja nägema. Läksin rohkem mälu järgi ning silkasin viimasest orvandist ja lohust mööda. Aga kui ei ole selles lohus, ju siis on naaberlohus.
Finishi ilukaart ei olnud endale muidugi teadvustanud, aga õnneks oli juhendajaid.
Minu traditsiooniline 100KP autopartner Risto A osales sedakorda veidi segaduse ajava tähisega 21C rajal, suutes kahe tunniga noppida 76 punkti. Võimalik, et võidule viis teda taktika, noppida kõigepealt ära kõik reljeefiala punktid. Ristole see formaat iseenesest väga meeldis, vahest veidi pikema kontrollajaga.
* Kadri Maikov, Maastikukarakteristikute piirid, Väliruumi ajakiri "Õu" nr 2-2010
Muideks tolles "Õue" ajakirjas on Sulev Nõmme silma läbi juttu Amatciems'st - 12km Cesisest lõunasse, eksklusiivne kinnisvaraküla ulmelisel maastikul meenutades Tolkieni unistust külautoopiast Hobbitonist, mille olevat rajanud endine orineteeruja ja kartograaf Aivars Zvirbulis endisele karjääri ja metsast lagedaks raiutud sooalale. Päris huvitav lugemine sellest, kuidas maastikuga mängida annab ning mõtteuna näivast risualast harmoonilist ökoküla luuakse.
PS. Kaardid skännin kunagi hiljem, siis kui maalt linna skänneri manu jõuan.
Comments