Sprint tehnopolis
Vastukaaluks pühapäevasele pikale pingutusele.
15-minutiline konsentreeritud keskendumine.
Iseasi, kuidas ennast nii lühikeseks ajaks keskenduma sundida pärast kesknädalasse jõudnud tööpäeva, pärast linnaummikutes vedelemist, pärast päiksesoojendatud autos uimerdamist.
Esimese punkti asukoha määratlemisega läks aega. Jalad liikusid kuskile, aga aju ei olnud veel sisse lülitatud. Vaatasin ühe maja telliseina ja kaarti. Siis uuesti majaseina ja uuesti kaarti. Eemaldusin natuke majast ja tulin maja poole tagasi. Siis kiikasin akendesse ja enda figuuri vastupeegeldamas nähes, oleks keegi nagu rubilniku sisse lülitanud. Hoorattad said aegamisi hoo sisse ja jõudis kohale, mida tegema peab ning et üleüldse vale maja kõrval olen ju.
Edasi ei olnud orienteerumislikus plaanis enam eriti küsimust, mõnel puhul pidi kribu käigult lahti mõtestama - kas kahe karvaga aed või hoopis estakaad, või saab hoopis maja alt läbi. Ning täiesti loetamatud on minu jaoks hoo pealt punaset rõngaste keskkohad, et hinnata, kummal pool aeda, seina vms punkt peaks paiknema. Igaks juhuks vaatasin mõnel puhul mõlemale poole pääsemise käiguteed valmis.
Raja tänava liiklus oli sunnitud seisatuma kui minusugused tuhnused üle tee läksid. Nagu siilid, kellel oli ülekäigu koridor valmis tehtud.
Teine pool ei valmistanud raskusi. Pärast finishit oli aga hoopis uuenduslik enesetunne. Kogu stardieelne tuimus ja tuhmus oli kadunud. Mulle hakkas sprint isegi meeldima. Kui kaarti ka kuidagi lugeda näeks. Jooksu pealt midagi ette lugeda, täiesti võimatu. Püüdsin siis seisaku ajal rohkem pähe jätta. Kummalisel kombel on maju ja aiavahesid kergem meelde jätta kui näiteks reljeefi :)
Aga cool. Viimase hetkeni kõhklesin, kas minna. Aga hea, et ära ei kõhelnud.
15-minutiline konsentreeritud keskendumine.
Iseasi, kuidas ennast nii lühikeseks ajaks keskenduma sundida pärast kesknädalasse jõudnud tööpäeva, pärast linnaummikutes vedelemist, pärast päiksesoojendatud autos uimerdamist.
Staadionil starti minekut oodates ajas haigutama. Mõte kiiretest jooksuliigutustest tekitas värinaid. Sundisin ennast tiirule soendusele, et kuidagigi kangestusest vabaneda. Õnneks start tuli peale ja nii ei jõudnud uude tardumusse vajuda.
Esimese punkti asukoha määratlemisega läks aega. Jalad liikusid kuskile, aga aju ei olnud veel sisse lülitatud. Vaatasin ühe maja telliseina ja kaarti. Siis uuesti majaseina ja uuesti kaarti. Eemaldusin natuke majast ja tulin maja poole tagasi. Siis kiikasin akendesse ja enda figuuri vastupeegeldamas nähes, oleks keegi nagu rubilniku sisse lülitanud. Hoorattad said aegamisi hoo sisse ja jõudis kohale, mida tegema peab ning et üleüldse vale maja kõrval olen ju.Edasi ei olnud orienteerumislikus plaanis enam eriti küsimust, mõnel puhul pidi kribu käigult lahti mõtestama - kas kahe karvaga aed või hoopis estakaad, või saab hoopis maja alt läbi. Ning täiesti loetamatud on minu jaoks hoo pealt punaset rõngaste keskkohad, et hinnata, kummal pool aeda, seina vms punkt peaks paiknema. Igaks juhuks vaatasin mõnel puhul mõlemale poole pääsemise käiguteed valmis.
Raja tänava liiklus oli sunnitud seisatuma kui minusugused tuhnused üle tee läksid. Nagu siilid, kellel oli ülekäigu koridor valmis tehtud.
Teine pool ei valmistanud raskusi. Pärast finishit oli aga hoopis uuenduslik enesetunne. Kogu stardieelne tuimus ja tuhmus oli kadunud. Mulle hakkas sprint isegi meeldima. Kui kaarti ka kuidagi lugeda näeks. Jooksu pealt midagi ette lugeda, täiesti võimatu. Püüdsin siis seisaku ajal rohkem pähe jätta. Kummalisel kombel on maju ja aiavahesid kergem meelde jätta kui näiteks reljeefi :)
Aga cool. Viimase hetkeni kõhklesin, kas minna. Aga hea, et ära ei kõhelnud.
Comments