Sammal väljas!

Käisin täna Männikul.

Silkasin samblal ja sambla vahel. Jalad jäid kuivaks. Miljöö hakkab tasapisi tekkima.  Märgade jalgadega lumes sumamisest on tiba küllastumine. See liikumise viis oli täna juba õnneks sulaselges vähemuses. 

Rada(N21A) oli lihtne. Sai suunda ka joosta. Ikka mööda.
Kolmandasse(39) punkti jäin teiste järgi liikuma selle asemel, et kaarti kiigata. Nii kügelesin lõpuks majavarade vahel mullu surnud kulu, takjate ja inimtekkelise saasta vahel. Neljandasse(35) punkti kaldusin päris palju kõrvale. Mitmel lühemal suuna etapil natuke lühemalt. Sotsiaalelement (punkti kõrval kaarti uurivad kodanikud) aitas kindlasti rajaläbimise koguaega säästa.

Näis, kas tõesti kevad.

Veteväljad aga ei kipu lahkuma. Endiselt sätivad nad end siin ja seal teele ja majadesse, luhtadel laiutamisest rääkimata.
Tiit on näiteks sportliku ettevalmistustegevuse käigus suure tõenäosusega sattunud sellele

ja sellele

lõigule veerallil. Nood on mu lapsepõlveaegsed uputusekohad. Minu mälestustes oli üks aasta veel hullem, siis ei tihanud isa veomasinaga ka mitte läbi sõita. Mõnede sealkandis olevate suvilate jaoks on ukseni pääsemine kalamehekummikutega olnud igakevadine meelelahutus. Ja vähemalt kuuekümnendate lõpus  huvitas toonaseid arendajaid loodusnähtuste olemasolu sama vähe kui mõnesi praeguseid.