Talveuputus aastalõpuvõistlusel

Põgusast valgusesähvatusest ei ole enam juttugi, valitseb täielik lumegestaapo.
Hommikul akna taga hõljuvaid helbeid lumekuhjade taustal vaadeldes tekkis äratundmine, et pärinen ikkagi põhjamaalt.
Kõikide meediast vastuvaatavate hirmsate asjade kiuste, nagu majandusmelanhoolia või ilmakatastroofilävel sesimine, on loodus otsustanud mõista anda, et miski ei ole muutunud.
Lumi on lumi, on lumi.


Nii tundus täna aastalõpuvõistlusele Nõmme spordikeskusesse ilma suuskadeta isegi veidi pentsik minna. Basseini ümbrus ja metsaalune paksult suusaradu täis - kus astud või ei astu, et neid liialt ära ei perforeeriks. Suuskadega ja suuskadel tüübid tuhisesid mööda vasakult ja paremalt, eest ja tagant. Külmakraadegi sedajagu, et päris suvetossudega ei maksa pikalt välja jääda.
Aga nii nagu võistlusformaat ette nägi, jätsin Jaani staadionile startima ja jalutasin lumelummalisel Vana-Mustamäel vahetuse paika Nõmme silla juurde. Kohale jõudes oli seltskond võtnud ringi ümber künka nagu miskil riitusel. Mingil orienteerujate riitusel, mida nad lumehanges, talvekülmas, madala päikese kiirtes aasta viimasel täiskuisel päeval ette valmistavad. Peagi selgus, et müütiline küngas on paik, kus mäluorineteerumine alguse saab.


Nii ta edasi läks - üle silla ja siis sumaki lumme. Mõned suuremad teed olid ka lahti aetud, aga enamus rajad ja augud ja kivid ja vared ja orvandid, vaid sädelev lumeväli. Ja kui sellest veel vähe, sai puude all pugedes okstelt sahmaki lund kaela tõmmata. Nõlvast alla, nagu osad olid katsetanud, tagumiku peal liueldes. Püüd põlvini lumes jooksusammu arendada sumbus ruttu lundlehivtavaks kõnnakuks. Nõmme sillalt tagasi vahetusse joostes tuli vastu Kuuse Lempsi moodi mees, numbriga jooksaid nähes head vana aasta lõppu soovides, kõrvadeni ulatuva naeratusega.      

Algajate raja positiivne omadus oli see, et vahetusalas ei pidanud teineteist liiga pikalt ootama.
Orienteerumislikult lihtne ja lühike, kuid füüsiliselt oli see lumes sumpamine päris karm. Algajate rajal on veel hea omadus, ma ei jäänud seekord kanakoivast ilma ;)

Viimase vahetuses trikke tegema ei hakanud - lonkisime selle koos läbi. Eksisime natuke teise punkti ümber, tihedas toomingavõsas, lumepugedes. Peamine põnevus - millal mõni suuskleja rajal kaardiga kooberdajatega lärmama hakkab. Suusatajatega sõjaks siiski ei läinud, kuigi hämmastavalt palju jagus neid täna lumele. Küllap nad olid vaimult kambakaks valmis. Kelkudega poisid imestasid "On teil siin mingi orienteerumine või", ilmsesti näisime veidi ebakohastena.

Viimastest punktidest finishi poole siirdudes hakkas külm oluliselt krõbedamalt näpistama ning pärast kulus ülessoojenemiseks mitu aega. Tossupaelad jääs, labakute välimine kiht jääs, juuksed härmas, jääpisar silmas.

Elu heledam pool. Hõljub õhus ikka.

* * *

Jussi sõber märkas üks päev diivanil vedelevat "Orienteerujat" ja olevat ennast pooleks imestanud: "Ahh, mis mõttes - nii kõva ala, et oma ajakiri kohe".

Comments

Popular Posts