Lillepi pargi joon

Juba nädalajagu päevi on kuulda päkapikkude poolt laialisokutatud kommide paberikrõbinat. Ilma kätte sattudes võiks ometi endiselt öelda Tiit Leito sõnadega "November ei ole kuu, mida oodata, sest juba mõned tunnid pärast keskpäeva laksatavad pimeduse käärid kokku."
Et tumedust lõksuvate kääride vahele mitte jääda, püüdsin tänast lühikest päeva Lillepi pargis joon-orienteerida. Nuh, see on endiselt suunurka mõõdukat muiet kiskuv ettevõtmine: sumada Selveri taga sopases vees, keerutada ümber kaskede Pirita tee ääres, anda teed algajatele rullsuusatajatele, veiderdada toomingate ja tammede vahelises võsas, hüpata korra Punga tänavale kohustuslikku punkti ning üleüldse - minu tamiflu on olnud siiani paar tiiru pargis. Kui ninas hakkab nihelema või kurgus kibelema, siis olgugi käärid juba kokku kolksatanud, tuulutamine toast eemal on aidanud.

Mis puutub tänastesse punktidesse, siis endiselt teeb selle ülesande juures meelhärmi, kuivõrd millimeeter täpselt peaks punast joont kaardil tõlgendama. Suure tamme tüng oli hea ja Kose tee bussipeatuse taga tumerohelise kolmnurga tipus oleva punkti oleks pidanud vist ikka võtma. Aga kardetavasti läks enamus otsuseid puusse - õiged võtmata ja valed üles korjatud. Vähemalt suutsin kohustuslikud punktid ülesse leida :)
Vaba käega kaardile veditud punane joon, suhteliselt mõttetöövabalt Lillepi pargis vabalt läbitud.

Eile liikusin Helsingis. Kiikasime, mida pariislased Pablo taiestest põhjamaalastele vaatamiseks on raatsinud tuua. Ühte-teist siiski täitsa on ning põhjanaabrid ei jäta seda võimalust sugugi mitte kasutamata. Oluliselt ülevaatlikum ja õhurikkam on Picassoga tutvust teha siiski tema Pariisi muuseumis. Mulle meeldib tema inimkehade (ja mitte ainult) osadeks võtmise moodus ning nende osade uuesti lestakalalik (ja mitte ainult) kokkupanemine. Ta tundub natuke julm kehade suhtes, aga see on juba sinu probleem kui sa nende uudsete konstruktsioonidega toime ei tule.
Pärast kaotasin end Stockmanni akadeemilistes kirjakaupades. See on ainumas kauplemiskoht lähiregioonis, kus poodlema ununen. Pean sealt ennast lihtsalt välja viskama, et mitte kogu kätesaadav raha sinna maha jätta.
Ja millest on soomlaste käed pikaks veninud kui nad laevapoest väljuvad. .... Eksole.
Ja millest olid Jaani käed pikaks veninud kui ta laeva poole Helsingi tänavatel õhtul kõmpis. Raamatute tassimisest. Eksole. Mõttetu mees. Tarib mingeid raamatuid Helsingi ja Tallinna vahet ;)

Ometi. Teab, millal valguse sadu lumeigatsuse murrab või nagu Leito Tiit lausub: "Esimene lumi on valguse sadu sügise pimedasse tuppa." Valgus on selletalve-eelses toas vaid korra sähvatanud.

Comments

Nice site indeed! I arrived here just surfing. Best wishes from Italy

Popular Posts