Aastalõpuvõistlus
Selle aasta viimase võimaluse orienteeruda oli Zazibea juba maha kandnud. Jaan oli veel kolm päeva tagasi üle 38-kraadise palaviku käes kogu viimase nädalavahetuse lihtsalt maha maganud. Aga paarkümmend minutit enne regimisaja kukkumist tekkis õhku arvamus, et käidagu ikka ära. Etterutates olgu öeldud, et minu viga, et ma ei märganud MNB raja võimalust. Oleks meiesugustele liipajatele jõukohasem olnud.
Nõmme Supelasutuse juurde jõudes võttis vastu sarnane ilm mullusega - vesi +7, õhk isegi kraadijagu soojem +2. Vahelduv pilvitus tähendas seda, et korra pilgutas päikegi pilve vahelt silma.
Aga see jää! Kodune Kardioru kliima sellise kiilaka tekkimist pole soosinud. Seetõttu tänasin oma oidu kõhkulustele vaatamata naeltega tossud kaasa vedada. Jaanil läks siletallalistega sootuks libedamalt.
Kell 13 libistasid või kaapisid ennast kõik vapralt üles lossi juurde minema. Teel esimesse punkti kohatasin reibast majaomanikust ergutajat. Arendasime kahekõnet - "Mis teil on siin mingi võistlus või?" "Jah, orienteerumisvõistlus." "Einoh, sellest ma saan isegi aru, aga kohe võistlus või?" "Võistlus ikka." "No pidage vastu siis proua, kõik juba jooksid siit minema." Oeh, kas ma siis tõesti näen nii närb välja juba enne esimesse punkti jõudmist.
Esimene ring sai 'kiirelt' läbi (nagu mõni kurtis ei saanud õieti soojakski) ning lähetasin Jaani liuglema. No ei jõudnud veel külmgi hakata kui tuli hakata oma III vahetuse kaarti skitseerima. Unustasin ennast. Mitte joonistusvõistlusega ei olnud tegemist. Mina aga muudkui sirgeldasin ja püüdsin Nõmmet pähe õppida. Jaani 2. ringi viimase punkti ja minu esimese punkti vahe on 18 ja pool minutit. No mis ma oskan enda vabanduseks öelda - et ma väga tihti seal kandis just ei käi või et mul on vilets mälu või ... mis sa loll ikka vabandada püüad.
Ega tea, kas sellest pikaldasest sirgeldamisest kasu just oli. Esimesse 33sse oleks võinud ka ilma kaardita vabalt jõuda. 45 ümbruses oleks aga kaardiga vist hullem olnud. Olin visioneerinud tiigi ja tükk jämedamat sinist punkti ümber, aga veekogusid jäiseid ja sulisevaid sillerdas võsa vahel vastu rohkesti. Õnneks liikus seal teisigi ja lasin end Tarmo Klaari sabas punktini vedada. Jaanil enam nii hästi ei läinud, pidi seal üksi neid veekogusid kaardistama. Eriti uljalt mõjus sealkandis üks kraavist otse läbi sulistav tüüp. Ueah! Prrr! Ei tea, mis termosokid tal küll olema pidid, et endale sellise temperatuuriga vees solistamist lubada sai.
Järgmine punkt 44 tuli kuidagi liiga vara vastu - mu meelest ei oleks see tohtinud Raja tänava arvutuskeskuse tagune mitte olla, aga tühja ka, igatahes käes. 40ga rapsisin ka asjatult - liikusin suuna järgi päris õigesti, aga punkt jäi õigel ajal märkamata ja shaslõki putka tuli juba liiga ligidale. Ka 36sse sattumine liiga vara tekitas väheke hämmeldust ning pärast sai sealsete kivide üle teistegagi kõheldud.
Jaani kaardikujutamine on pisut Picassolik ning see tekitas tal peamise kaose 45 juures soos. Ning oma meelehärmiks oli ta jätnud märkimata suusahüppetorni nii, et 36te hakkas ta juba torni alt otsima liikudes nõlva mööda ninasid kammides edasi kuni õige kohani välja.
Ootasin Jaani IV vahetusest ning tasapisi tühjenes plats ootajatest. Vahepeal sirvisime Jüri Tarmakuga III ja IV vahetuste kaartide stiilinäiteid - no ikka seinast seina lähenemisi, üks geniaalsem kui teine. A ju see sõltub natuke sellest kui tuttav maastik kellegi jaoks parajasti just on ja hea mälu ei tee ju ka kurja. Keegi mainis, et lastest olid mõned uuesti joonistama tulnud.
Tuul puhus aina kõledamalt ning tõmbasin oma polaaruurija jope hõlmad aina koomamale. Jälgisin, kuidas korralduslikud detailid ükshaaval platsilt kadusid ning taevas vaikselt tumenema hakkas. Päris üksi platsile jäädes hakkas juba igasuguseid segaseid mõtteid peast läbi käima, et kuhu Jaan ni kauaks küll jääb. Aga lõpuks ometi oli teda aiataga liuglemas näha ning uurides, kas me ikka lähme viimast ringi tegema, oli ainus küsimus, kas veel lastakse. No lasti ja oodati ära, kuigi pooled punktid tuli leida öökullipilguliselt. Otsi punkte nagu hiiri. Aga olgu korraldajad veelkord tänatud ära ootamast.
Mahajäämus oli tõesti jube. Siin ei aita enam ühest kalendrist ka mitte.
Kogu ürituse meeleolu oli ääretult positiivne - omavahelised aasimised stardis, vahetusi oodates tuulisel platsil, rammestunult kanakoiba järades. Üleüldine rahulolu enda talve kätte ajamisest. Liigutamise rõõmust lõputute jõulu- ja uusaastapraadide vahel. Eriti andunud orienteerujate taaskohtamise rõõmust. Iseendaks olemisest.
Aga nüüd linnapeale, ilutulestiku orienteerumisele nagu soovitab Tarmo Tuule tänases Eesti Ekspressi TV-Ekpressis mainides, et tänae orienteerumisüritus olevat ainumas sportlik masse haarav nähtus tänases päevas, mida soovitada.
Nõmme Supelasutuse juurde jõudes võttis vastu sarnane ilm mullusega - vesi +7, õhk isegi kraadijagu soojem +2. Vahelduv pilvitus tähendas seda, et korra pilgutas päikegi pilve vahelt silma.
Aga see jää! Kodune Kardioru kliima sellise kiilaka tekkimist pole soosinud. Seetõttu tänasin oma oidu kõhkulustele vaatamata naeltega tossud kaasa vedada. Jaanil läks siletallalistega sootuks libedamalt.
Kell 13 libistasid või kaapisid ennast kõik vapralt üles lossi juurde minema. Teel esimesse punkti kohatasin reibast majaomanikust ergutajat. Arendasime kahekõnet - "Mis teil on siin mingi võistlus või?" "Jah, orienteerumisvõistlus." "Einoh, sellest ma saan isegi aru, aga kohe võistlus või?" "Võistlus ikka." "No pidage vastu siis proua, kõik juba jooksid siit minema." Oeh, kas ma siis tõesti näen nii närb välja juba enne esimesse punkti jõudmist.
Esimene ring sai 'kiirelt' läbi (nagu mõni kurtis ei saanud õieti soojakski) ning lähetasin Jaani liuglema. No ei jõudnud veel külmgi hakata kui tuli hakata oma III vahetuse kaarti skitseerima. Unustasin ennast. Mitte joonistusvõistlusega ei olnud tegemist. Mina aga muudkui sirgeldasin ja püüdsin Nõmmet pähe õppida. Jaani 2. ringi viimase punkti ja minu esimese punkti vahe on 18 ja pool minutit. No mis ma oskan enda vabanduseks öelda - et ma väga tihti seal kandis just ei käi või et mul on vilets mälu või ... mis sa loll ikka vabandada püüad.
Ega tea, kas sellest pikaldasest sirgeldamisest kasu just oli. Esimesse 33sse oleks võinud ka ilma kaardita vabalt jõuda. 45 ümbruses oleks aga kaardiga vist hullem olnud. Olin visioneerinud tiigi ja tükk jämedamat sinist punkti ümber, aga veekogusid jäiseid ja sulisevaid sillerdas võsa vahel vastu rohkesti. Õnneks liikus seal teisigi ja lasin end Tarmo Klaari sabas punktini vedada. Jaanil enam nii hästi ei läinud, pidi seal üksi neid veekogusid kaardistama. Eriti uljalt mõjus sealkandis üks kraavist otse läbi sulistav tüüp. Ueah! Prrr! Ei tea, mis termosokid tal küll olema pidid, et endale sellise temperatuuriga vees solistamist lubada sai.
Järgmine punkt 44 tuli kuidagi liiga vara vastu - mu meelest ei oleks see tohtinud Raja tänava arvutuskeskuse tagune mitte olla, aga tühja ka, igatahes käes. 40ga rapsisin ka asjatult - liikusin suuna järgi päris õigesti, aga punkt jäi õigel ajal märkamata ja shaslõki putka tuli juba liiga ligidale. Ka 36sse sattumine liiga vara tekitas väheke hämmeldust ning pärast sai sealsete kivide üle teistegagi kõheldud.
Jaani kaardikujutamine on pisut Picassolik ning see tekitas tal peamise kaose 45 juures soos. Ning oma meelehärmiks oli ta jätnud märkimata suusahüppetorni nii, et 36te hakkas ta juba torni alt otsima liikudes nõlva mööda ninasid kammides edasi kuni õige kohani välja.Ootasin Jaani IV vahetusest ning tasapisi tühjenes plats ootajatest. Vahepeal sirvisime Jüri Tarmakuga III ja IV vahetuste kaartide stiilinäiteid - no ikka seinast seina lähenemisi, üks geniaalsem kui teine. A ju see sõltub natuke sellest kui tuttav maastik kellegi jaoks parajasti just on ja hea mälu ei tee ju ka kurja. Keegi mainis, et lastest olid mõned uuesti joonistama tulnud.
Tuul puhus aina kõledamalt ning tõmbasin oma polaaruurija jope hõlmad aina koomamale. Jälgisin, kuidas korralduslikud detailid ükshaaval platsilt kadusid ning taevas vaikselt tumenema hakkas. Päris üksi platsile jäädes hakkas juba igasuguseid segaseid mõtteid peast läbi käima, et kuhu Jaan ni kauaks küll jääb. Aga lõpuks ometi oli teda aiataga liuglemas näha ning uurides, kas me ikka lähme viimast ringi tegema, oli ainus küsimus, kas veel lastakse. No lasti ja oodati ära, kuigi pooled punktid tuli leida öökullipilguliselt. Otsi punkte nagu hiiri. Aga olgu korraldajad veelkord tänatud ära ootamast.
Mahajäämus oli tõesti jube. Siin ei aita enam ühest kalendrist ka mitte.
Kogu ürituse meeleolu oli ääretult positiivne - omavahelised aasimised stardis, vahetusi oodates tuulisel platsil, rammestunult kanakoiba järades. Üleüldine rahulolu enda talve kätte ajamisest. Liigutamise rõõmust lõputute jõulu- ja uusaastapraadide vahel. Eriti andunud orienteerujate taaskohtamise rõõmust. Iseendaks olemisest.
Aga nüüd linnapeale, ilutulestiku orienteerumisele nagu soovitab Tarmo Tuule tänases Eesti Ekspressi TV-Ekpressis mainides, et tänae orienteerumisüritus olevat ainumas sportlik masse haarav nähtus tänases päevas, mida soovitada.
Comments