Sise-o Herne tänaval
Zazibea o-hoo_aeg kipub kulgema selliselt, et pärast viimast rogaini oktoobris vajun täielikku letargiasse. Ei päästa sellest ka nädalavahetuse SK Kompassi päevakud. Sel aastal on vaikelule hoogu andnud veel isikliku elu verstapostid. Nii sai nädal pärast rogaini täisealiseks vanem poiss ning nädal pärast seda, imeilusal sügispäeval kahe rajupäeva vahel, matsin oma vanaema - viimase vanavanema, liikudes generatsiooni jagu lähemale suguvõsa vanimale põlvkonnale. See on sundinud tavapärasest rohkem enda sisse vaatama ning jooksualane ponnistamine ei ole mitte see olnud, mis tollel puhul abivahendina kõne alla oleks tulnud.
Aga pärast seda kui paljulubavalt alanud lumelootus on siitmailt taas minema uhutud, tekkis huvi väikese kiiruse peale toimuva ajugümnastika vastu, mida sise-orienteerumise nime all Tallinna Spordihallis täna proovida sai. Jään ka pärast tänast starti oma eelmise aasta Autentese ja TTÜ emotsioonide juurde, et tegemist on veidi sürrealistliku, kuid ääretult põneva alaga.
Tallinna Spordihallis ma varem viibinud polnud ja nii kangastus asukohana mulle alguses Kalevi spordihalli hoone, mille fassaadi ilmestab karmide sportlaste ja sputnikuga sgrafiito. Tõsi, tolle ehitisega meenub mulle minevikust kaks episoodi, 80ndate lõpp, kui sai Kalevi ja Moskva AKSK korvapallikoondiste mängule kaasa elatud ning veel varasemast noorusest (70ndate algusest) vene tsirkuse etendused ning klapptoolid, kuhu ma viieaastase paigalpüsimatu jõmpsikana vahele kinni jäin ning üle saali üürgama pistes rohkem tähelepanu köitsin kui parasjagu areenil trikitav mustkunstnik. Võib-olla on see põhjuseks, miks "Meistrist ja Margaritast" Wolandi musta maagia paljastusi lugedes (ptk 12) mulle silme ette just Kalevi Spordihalli tsirkuseareen koos kogu tollase aset leidnud palaganiga tekkis. Seosed orinteerumisega? Lahjad. Aga minge vaadake KUMUs "Tegelikkuse sabotaaži" ja siis pole miski seos enam lahja ;)
Aga, unustagem Kalevi spordihall ja siirdugem mõne meetri jagu eemale, sootuks steriilsemasse ja ilma igasuguse assotsiatsioonita Tallinna spordihalli, mis oma avamise päeval 1996. aastal olevat Baltikumi moodsaim kergejõustikuareen olnud.
Ma ei hakka oma täna läbitud rada punase vildikaga kaardile joonistama, kvalifikatsioonikaardil varjutaks see kardetavasti kõik muud kaardile kantud elemendid. Kohutav! Raskused fokusseerimisel. Motiivitu jooks. Ma ei mäleta, et ma kahel eelmisel korral oleks nii juhmilt tõkete vahel tammunud, punkte vahele jätnud, inimestele otsa jooksnud, valesid punkte võtnud, valedest treppidest üles ja alla jooksnud ja hea, et üldse enne kontrollaja lõppemist väljakult tulema sain. Pärast mõningast ajalipiku puurimist tundus, et mulle anti vist vale kaart :) Kuidas ma küll muidu nii kappi seal toolide vahel end sebida suutsin. Too tänane reebus oli minu jaoks vähemalt esimesel korral küll ülejõukäiv. Keskendumist! Jalgadega polnud suurt midagi teha, ikka mõistusega.
Aga olgu, olgu. Teise ringi ajal, tulin kapist välja ja sain vähemalt aja ilma DQta kirja ning tõsisem mõttepaus tekkis vaid kõrgushüppe mati taga olevas tõkete labürindis. Võtsin kiiruse maha ja keskendusin paremini, läbipääsu mulgud hakkasid ka meelde jääma.
Jäin viimast finaali ka vaatama, kus seekord mitmeid MM-meistreid, lahjemate saavutustega tegelastest rääkimata. Vroni jooksis kuidagi kavalalt. Nagu muuseas raputas Eesti piigad enda küljest lahti. Meeste puhul tundus samuti, et ainult oma peaga jooksmine toob parema edu. Igatahes tekkisid vahepeal päris naljakad tropid kaardi kohale kangestunud mõtleja poosides jooksjatest ja nii kui üks liigutas, pistsid ülejäänud ka minema. Samal ajal kui eraldi jooksnu teiste kangestumise ajal rajal liikudes tegutses. Aga kes teab, nii näis see ülevalt tribüünilt.
Võite ju küsida, miks ma sise-o puhul neist spordihoonetest nii pikalt pajatan, aga minu jaoks on orinteerumine eelkõige maastik. Ja sise-o puhul on maastikuks nood hooned. Ja see, mis on maastik, kuidas maastikku kodustada, kuidas maastikku lugeda, eluloomastikest ja võsamaastike üle avaldavad arvamust mitmed maastikugeograafid sellesuvises Vikerkaares (nr 7-8).
Järgmine kord, kui kogu jõulu kila-kola veel ära lämmatanud pole, uuel maastikul - Reaalkoolis. No miks ma küll omale number 1 keskkooli kunagi valisin number 2 asemel ;) Omaks mingeid mälestusigi tolle maastikuga seoses.
Ahjaa, mul on veel selle aasta top koostamata:
Parim maastik - Ilves 3, (polnud laita ka Nelijärve np 19.06, Rõõsa, Kautla, Pikassaare)
Kõige karmimad olud - Samblapõllu (imenapilt Paluküla ja Türisalu tp 17.06 ees, ega Viimsi mõisas 22.03 ka lihtne polnud :)
Kõige vastikum maastik - Jõelähtme (Lauluväljak on ka nõme tegelt)
Raskeimaks osutunud rada - Kõrvemaa tp 29.07 21A
Emotsoonikamad - Jukola, 100KPd, Suvejooks, Vabaõhumuuseum (põdrad :), Soome rogain, Loomaed 22.09, Laanemetsa rogain
Omapäraseim rada - Järve 08.03 puzzle
Omapäraseim üritus - Tallinna MV märkesuusaamises 02.02
Parim koht 21B klassis läbi aegade neljapëvakul - Töörahva pühal Saustinõmmes - 7.
Vaieldamatu tippüritus - Rogaini MM
Aga pärast seda kui paljulubavalt alanud lumelootus on siitmailt taas minema uhutud, tekkis huvi väikese kiiruse peale toimuva ajugümnastika vastu, mida sise-orienteerumise nime all Tallinna Spordihallis täna proovida sai. Jään ka pärast tänast starti oma eelmise aasta Autentese ja TTÜ emotsioonide juurde, et tegemist on veidi sürrealistliku, kuid ääretult põneva alaga.
Tallinna Spordihallis ma varem viibinud polnud ja nii kangastus asukohana mulle alguses Kalevi spordihalli hoone, mille fassaadi ilmestab karmide sportlaste ja sputnikuga sgrafiito. Tõsi, tolle ehitisega meenub mulle minevikust kaks episoodi, 80ndate lõpp, kui sai Kalevi ja Moskva AKSK korvapallikoondiste mängule kaasa elatud ning veel varasemast noorusest (70ndate algusest) vene tsirkuse etendused ning klapptoolid, kuhu ma viieaastase paigalpüsimatu jõmpsikana vahele kinni jäin ning üle saali üürgama pistes rohkem tähelepanu köitsin kui parasjagu areenil trikitav mustkunstnik. Võib-olla on see põhjuseks, miks "Meistrist ja Margaritast" Wolandi musta maagia paljastusi lugedes (ptk 12) mulle silme ette just Kalevi Spordihalli tsirkuseareen koos kogu tollase aset leidnud palaganiga tekkis. Seosed orinteerumisega? Lahjad. Aga minge vaadake KUMUs "Tegelikkuse sabotaaži" ja siis pole miski seos enam lahja ;)
Aga, unustagem Kalevi spordihall ja siirdugem mõne meetri jagu eemale, sootuks steriilsemasse ja ilma igasuguse assotsiatsioonita Tallinna spordihalli, mis oma avamise päeval 1996. aastal olevat Baltikumi moodsaim kergejõustikuareen olnud.
Ma ei hakka oma täna läbitud rada punase vildikaga kaardile joonistama, kvalifikatsioonikaardil varjutaks see kardetavasti kõik muud kaardile kantud elemendid. Kohutav! Raskused fokusseerimisel. Motiivitu jooks. Ma ei mäleta, et ma kahel eelmisel korral oleks nii juhmilt tõkete vahel tammunud, punkte vahele jätnud, inimestele otsa jooksnud, valesid punkte võtnud, valedest treppidest üles ja alla jooksnud ja hea, et üldse enne kontrollaja lõppemist väljakult tulema sain. Pärast mõningast ajalipiku puurimist tundus, et mulle anti vist vale kaart :) Kuidas ma küll muidu nii kappi seal toolide vahel end sebida suutsin. Too tänane reebus oli minu jaoks vähemalt esimesel korral küll ülejõukäiv. Keskendumist! Jalgadega polnud suurt midagi teha, ikka mõistusega.Aga olgu, olgu. Teise ringi ajal, tulin kapist välja ja sain vähemalt aja ilma DQta kirja ning tõsisem mõttepaus tekkis vaid kõrgushüppe mati taga olevas tõkete labürindis. Võtsin kiiruse maha ja keskendusin paremini, läbipääsu mulgud hakkasid ka meelde jääma.
Jäin viimast finaali ka vaatama, kus seekord mitmeid MM-meistreid, lahjemate saavutustega tegelastest rääkimata. Vroni jooksis kuidagi kavalalt. Nagu muuseas raputas Eesti piigad enda küljest lahti. Meeste puhul tundus samuti, et ainult oma peaga jooksmine toob parema edu. Igatahes tekkisid vahepeal päris naljakad tropid kaardi kohale kangestunud mõtleja poosides jooksjatest ja nii kui üks liigutas, pistsid ülejäänud ka minema. Samal ajal kui eraldi jooksnu teiste kangestumise ajal rajal liikudes tegutses. Aga kes teab, nii näis see ülevalt tribüünilt.
Võite ju küsida, miks ma sise-o puhul neist spordihoonetest nii pikalt pajatan, aga minu jaoks on orinteerumine eelkõige maastik. Ja sise-o puhul on maastikuks nood hooned. Ja see, mis on maastik, kuidas maastikku kodustada, kuidas maastikku lugeda, eluloomastikest ja võsamaastike üle avaldavad arvamust mitmed maastikugeograafid sellesuvises Vikerkaares (nr 7-8).
Järgmine kord, kui kogu jõulu kila-kola veel ära lämmatanud pole, uuel maastikul - Reaalkoolis. No miks ma küll omale number 1 keskkooli kunagi valisin number 2 asemel ;) Omaks mingeid mälestusigi tolle maastikuga seoses.
Ahjaa, mul on veel selle aasta top koostamata:
Parim maastik - Ilves 3, (polnud laita ka Nelijärve np 19.06, Rõõsa, Kautla, Pikassaare)
Kõige karmimad olud - Samblapõllu (imenapilt Paluküla ja Türisalu tp 17.06 ees, ega Viimsi mõisas 22.03 ka lihtne polnud :)
Kõige vastikum maastik - Jõelähtme (Lauluväljak on ka nõme tegelt)
Raskeimaks osutunud rada - Kõrvemaa tp 29.07 21A
Emotsoonikamad - Jukola, 100KPd, Suvejooks, Vabaõhumuuseum (põdrad :), Soome rogain, Loomaed 22.09, Laanemetsa rogain
Omapäraseim rada - Järve 08.03 puzzle
Omapäraseim üritus - Tallinna MV märkesuusaamises 02.02
Parim koht 21B klassis läbi aegade neljapëvakul - Töörahva pühal Saustinõmmes - 7.
Vaieldamatu tippüritus - Rogaini MM
Comments
Aga esteetilises plaanis on see kant raskesti talutav :)