"Paar kerget" tiiru Viimsi pargis
...vähemalt nii arvas hommikul Zazibea.
Naiivitar. Kehakultuurlane. Valgete villaste sõrmikutega.
Varem Viimsi pargis mitteviibinuna sai mõeldud, et mis seal pargis ikka - natuke kevadist silkamist ja valmis. Ilm ei olnud lõunaajal ka veel kaugeltki nii talv - pluss-miinus null.
Valisin oma mõõdupuu järgi linnulennulised 4,7 km, mida seekordne formaat, km-O, võimaldas joosta kolmes jaos, vahepealsete puhkepausidega.
Sain oma esimese tüki kaarti ja kukkusin uhama. Uhamisest ei tulnud aga jupp aega midagi välja. Võib-olla see osa maastikust on isegi park. Igatahes Viimsi koolimaja taga Lubjamäe nõlvakust, keset kevadist pori ja sulisevaid ojasid üles-alla turnides, tunnistasin endale tõsiasja, et kolme tuuri ma küll nii vastu ei pea. Valged villased sõrmikud, mida ma olin laupäevaseks kergeks kehakultuurseks tegevuseks mõisapargis, omale kätte tõmmanud, nägid lõpus välja nagu korraliku aedniku tööpäeva järel. Nõlva kallak ja pinnas olid sellised, et kohati pidi ikka okstest ja juurikatest rabama, et mitte kaelani vajuda.
Esimese ringi kolmas punkt asus klindi serval ning niipea kui äärepeale üles välja puhkisin, pidi vali tuul alla tagasi lükkama. Puhus klaariks. Rabistamine alla tagasi neljandasse aga mõjus nii kurnavalt, et alles poolel Krüsanteemi teel viienda punkti suunas taipasin, et neljas KP oleks ka mõistlik ära võtta - tagasi. Ja uuesti Krüsnateemi teele, võib-olla oleks Alpikanni teele välja murdes ka otsemini saanud. Kunagise aiandi mõju asundusele on tuntav. No aga siis lõpuks kolm punkti pargis. See oli lausa lust võrreldes kogu eelneva kügelemisega.
Uus ring - hingasin kergendatult - nii võimsalt Lubja- või ka Pärnamäge enam ründama ei pea. Seekord 4 KP-d pargis ja siis juba tuttavat Krüsanteemi teed mööda taas eelmise ringi 4-sse. Ja taas kõrguste vallutamine (Lubjamäe kõrgeim koht on väidetavalt 53m üle merepinna). Jube, aga üles ma ikka jõudsin kuidagi. Edasi majade vahel kuni mõisani. Kihutasin jalgpalliväljakust kiirelt mõisa nurka ja jäin lolli näoga kivi otsima. Ühtegi KP-d aga näha pole. Koukisin isegi kompassi välja, et mis pidi ja kus ma siis asun. Mnjah, ega kaarti ei olegi mõtet väga uurida. Muidu võiks ju äkki varem taibata, et punkt on teiselpool kiviaeda. Ai, see oli valus juhmus. Kui pead ei ole, eks siis pea jalad olema.
Kolmas ring. Tähendas hoopis vähem ronimist. Natukene, nõlvakust üles, mööda sinist, mis polnud üldse nii niiske kui see osa järsemast kallakust, kus mõnusaid kevadisi ojakesi vastu vulises. Kogu see majadevaheline eikellegimaa oli kaetud kohati ohjeldamatu olmesodiga - nagu keskajal - kõik mis üle, see mäest alla. Nii ei puudunud palju, et oleksin kokkupõrganud kempsupotiga. Aga muidu oli kolmas ring juba rohkem läbijooksmise vaev ümber Viimsi mõisa, vahepeatusega kahuritoru ees - vähemalt üks KP nii oli, et ma mõtisklesin, millises lahingus Laidoner sellega võis küll käia, ta ju rohkem hobusega mees. Toda saaks võib-olla mõisa seest täpsemalt teada.
Eks ma ikka lõpuks läbi olin. Ja üllatanud, et sellises kohas nii tõhusat rada oli võimalik pakkuda - Viimsi oludega mitte väga kursis olles, kujutasin ette, et kogu see ala on ammu täis ehitatud ja et eks see rohkem üks majadevaheline siblimine tule.
Naiivitar. Kehakultuurlane. Valgete villaste sõrmikutega.
Varem Viimsi pargis mitteviibinuna sai mõeldud, et mis seal pargis ikka - natuke kevadist silkamist ja valmis. Ilm ei olnud lõunaajal ka veel kaugeltki nii talv - pluss-miinus null.
Valisin oma mõõdupuu järgi linnulennulised 4,7 km, mida seekordne formaat, km-O, võimaldas joosta kolmes jaos, vahepealsete puhkepausidega.
Sain oma esimese tüki kaarti ja kukkusin uhama. Uhamisest ei tulnud aga jupp aega midagi välja. Võib-olla see osa maastikust on isegi park. Igatahes Viimsi koolimaja taga Lubjamäe nõlvakust, keset kevadist pori ja sulisevaid ojasid üles-alla turnides, tunnistasin endale tõsiasja, et kolme tuuri ma küll nii vastu ei pea. Valged villased sõrmikud, mida ma olin laupäevaseks kergeks kehakultuurseks tegevuseks mõisapargis, omale kätte tõmmanud, nägid lõpus välja nagu korraliku aedniku tööpäeva järel. Nõlva kallak ja pinnas olid sellised, et kohati pidi ikka okstest ja juurikatest rabama, et mitte kaelani vajuda.
Esimese ringi kolmas punkt asus klindi serval ning niipea kui äärepeale üles välja puhkisin, pidi vali tuul alla tagasi lükkama. Puhus klaariks. Rabistamine alla tagasi neljandasse aga mõjus nii kurnavalt, et alles poolel Krüsanteemi teel viienda punkti suunas taipasin, et neljas KP oleks ka mõistlik ära võtta - tagasi. Ja uuesti Krüsnateemi teele, võib-olla oleks Alpikanni teele välja murdes ka otsemini saanud. Kunagise aiandi mõju asundusele on tuntav. No aga siis lõpuks kolm punkti pargis. See oli lausa lust võrreldes kogu eelneva kügelemisega.
Uus ring - hingasin kergendatult - nii võimsalt Lubja- või ka Pärnamäge enam ründama ei pea. Seekord 4 KP-d pargis ja siis juba tuttavat Krüsanteemi teed mööda taas eelmise ringi 4-sse. Ja taas kõrguste vallutamine (Lubjamäe kõrgeim koht on väidetavalt 53m üle merepinna). Jube, aga üles ma ikka jõudsin kuidagi. Edasi majade vahel kuni mõisani. Kihutasin jalgpalliväljakust kiirelt mõisa nurka ja jäin lolli näoga kivi otsima. Ühtegi KP-d aga näha pole. Koukisin isegi kompassi välja, et mis pidi ja kus ma siis asun. Mnjah, ega kaarti ei olegi mõtet väga uurida. Muidu võiks ju äkki varem taibata, et punkt on teiselpool kiviaeda. Ai, see oli valus juhmus. Kui pead ei ole, eks siis pea jalad olema.
Kolmas ring. Tähendas hoopis vähem ronimist. Natukene, nõlvakust üles, mööda sinist, mis polnud üldse nii niiske kui see osa järsemast kallakust, kus mõnusaid kevadisi ojakesi vastu vulises. Kogu see majadevaheline eikellegimaa oli kaetud kohati ohjeldamatu olmesodiga - nagu keskajal - kõik mis üle, see mäest alla. Nii ei puudunud palju, et oleksin kokkupõrganud kempsupotiga. Aga muidu oli kolmas ring juba rohkem läbijooksmise vaev ümber Viimsi mõisa, vahepeatusega kahuritoru ees - vähemalt üks KP nii oli, et ma mõtisklesin, millises lahingus Laidoner sellega võis küll käia, ta ju rohkem hobusega mees. Toda saaks võib-olla mõisa seest täpsemalt teada.
Eks ma ikka lõpuks läbi olin. Ja üllatanud, et sellises kohas nii tõhusat rada oli võimalik pakkuda - Viimsi oludega mitte väga kursis olles, kujutasin ette, et kogu see ala on ammu täis ehitatud ja et eks see rohkem üks majadevaheline siblimine tule.
Comments