Naistepäeva dilemma
Zazibea dilemma seines selles, kas kuulutada käesolev nädalavahetus talveks või kevadeks. Kas üritada tegeleda suusa(tu)hooaja piduliku lõpetamisega mõnes lumega paigas Eestimaa teises servas või alustada o-päevakute hooajaga suhteliselt hõredalt kaetud lumega Järve metsas. Tõsi, seda kanti metsaks nimetada, on veidi üle pakutud. Aga puid seal siiski on.
Õigupoolest pole veel orienteerumise sisehooaeg veel läbigi, kui saab juba alustada välishooajaga. Hea, et meil on olemas SK Tallinna Kompass.
Kevad võitis. Ja puzzle-0 kõlas põnevalt.
Võtsin omale kulgeda mõõdukad ~5 kilomeetrit. Vanemat poissi ma ära veenda ei suutnud. Tema lubas välispordiga siis tegelema hakata kui temperatuur on vähemalt +6. Väiksem poiss on mulle talve jooksul korduvalt esitanud küsimusi, millal me olienteeluma läheme. Issil on põlveliiges aga sellises seisus, et lühike rada oli neile kahe peale värske õhu hingamiseks täpselt paras.
Puzletamine sujus päris ladusalt. Kui punktiga tüki peal oli kaks kolmest elemendist (raudtee, kõrgepingeliin, suur maantee), siis polnud tolle asukoha määramisega suurt raskust. Kui punkt asus kuskil raudtee või maantee kõrval, siis pidi teisi tükke ka appi võtma. Nii oli mul natuke rohkem mõtisklemist esimese ringi 5-da ja teise ringi 2-ga.
Väike vimka oli punktide 33 ja 39 ära vahetamisega rajameistri poolt. No 3x3 on ju 9. Ja kui esimesel ringil 3-das punktis 33 asmel 39 KP pealt vastu vaatas, tekkis ajutine hingeline segadus. Kaasjooksjaga sai asja üle veidi diskuteeritud. Mul tekkis korraks kahtlus, et äkki on aia teise külje peal veel üks KP, aga kuna toda polnud, siis oli üpris selge, et tähised on ikka vist sassi läinud.
Esimesel ringil 5-ndasse kohtasin vanemat naisterahvast, kes oli juba kenakese aja 1 KP leidmisele pühendanud valel pool raudteed. Minu jaoks andis tüki nurgas olev jupp suurt maanteed kohe vihje, mis pidi konkreetne tükk puzzlet orienteerida tuleb. Tema aga, mulle näis, võis segadusse sattuda sellest, kui kaarti õigetpidi käes hoida, siis oligi tükk ka õigetpidi, aga numbrid 1 ja 6 olid tagurpidi, mis viis ta eksiteele, et esimene punkt on teisel pool raudteed. Päris kindel ma muidugi ei ole, mis teda eksitada võis. Igatahes ma ise trassil olles sellesse väga ei süvenenudki mis pidi need numbrid trükisel on esitatud ja kas sellest võiks ka veel abi olla. Tegelikult oleks olnud küll.
Korra takerdusin kibuvitsaokstesse, millede küljes tolbendasid üksikud mullused marjad ning kohe teisel pool raudteed imestasin minipüstkodade üle, mida keegi oli ahjupuudest püstitanud - nagu lõkkeasemed valmisolekus number üks.
Jooksujaksu jagus esimesel ringil. Teine ring oli üks paras ähkimine ja puhkimine ning märtiskuine lörts tuletas meelde, et pole siin nii kevad veel midagi. Tavaliste matkatossudega kiskus veidi libedaks ka.
Finišis olid Raiden ja Jaan juba kohal. Poisil põsed punased nagu ladvaõunad. Kasutasime suurepärast võimalust topsikese kuuma joogi manustamiseks ja tükikese vahvlitordi krõmpsutamiseks.
Kodus lootsin, et Raidenil tuleb nüüd kiiresti hea lõunauni. Tühjagi, hoopis ülejäänud puzletajad jäid enne tukkuma.
Nii ma siis olen alustanud taaskordse tuutu-luututamise hooajaga, nagu Pullerits nimetab noid, kes omale miskeid asjalikke sportlikke eesmärke ei sea. Aga mulle sümpatiseerib rohkem põhimõte, millest andis mõista ka Kalevi Kull ühes Rohelise Värava artiklis - ei spordile, tegelegem pigem keha kultuuriga.
Õigupoolest pole veel orienteerumise sisehooaeg veel läbigi, kui saab juba alustada välishooajaga. Hea, et meil on olemas SK Tallinna Kompass.
Kevad võitis. Ja puzzle-0 kõlas põnevalt.
Võtsin omale kulgeda mõõdukad ~5 kilomeetrit. Vanemat poissi ma ära veenda ei suutnud. Tema lubas välispordiga siis tegelema hakata kui temperatuur on vähemalt +6. Väiksem poiss on mulle talve jooksul korduvalt esitanud küsimusi, millal me olienteeluma läheme. Issil on põlveliiges aga sellises seisus, et lühike rada oli neile kahe peale värske õhu hingamiseks täpselt paras.
Puzletamine sujus päris ladusalt. Kui punktiga tüki peal oli kaks kolmest elemendist (raudtee, kõrgepingeliin, suur maantee), siis polnud tolle asukoha määramisega suurt raskust. Kui punkt asus kuskil raudtee või maantee kõrval, siis pidi teisi tükke ka appi võtma. Nii oli mul natuke rohkem mõtisklemist esimese ringi 5-da ja teise ringi 2-ga. Väike vimka oli punktide 33 ja 39 ära vahetamisega rajameistri poolt. No 3x3 on ju 9. Ja kui esimesel ringil 3-das punktis 33 asmel 39 KP pealt vastu vaatas, tekkis ajutine hingeline segadus. Kaasjooksjaga sai asja üle veidi diskuteeritud. Mul tekkis korraks kahtlus, et äkki on aia teise külje peal veel üks KP, aga kuna toda polnud, siis oli üpris selge, et tähised on ikka vist sassi läinud.
Esimesel ringil 5-ndasse kohtasin vanemat naisterahvast, kes oli juba kenakese aja 1 KP leidmisele pühendanud valel pool raudteed. Minu jaoks andis tüki nurgas olev jupp suurt maanteed kohe vihje, mis pidi konkreetne tükk puzzlet orienteerida tuleb. Tema aga, mulle näis, võis segadusse sattuda sellest, kui kaarti õigetpidi käes hoida, siis oligi tükk ka õigetpidi, aga numbrid 1 ja 6 olid tagurpidi, mis viis ta eksiteele, et esimene punkt on teisel pool raudteed. Päris kindel ma muidugi ei ole, mis teda eksitada võis. Igatahes ma ise trassil olles sellesse väga ei süvenenudki mis pidi need numbrid trükisel on esitatud ja kas sellest võiks ka veel abi olla. Tegelikult oleks olnud küll.
Korra takerdusin kibuvitsaokstesse, millede küljes tolbendasid üksikud mullused marjad ning kohe teisel pool raudteed imestasin minipüstkodade üle, mida keegi oli ahjupuudest püstitanud - nagu lõkkeasemed valmisolekus number üks.
Jooksujaksu jagus esimesel ringil. Teine ring oli üks paras ähkimine ja puhkimine ning märtiskuine lörts tuletas meelde, et pole siin nii kevad veel midagi. Tavaliste matkatossudega kiskus veidi libedaks ka.
Finišis olid Raiden ja Jaan juba kohal. Poisil põsed punased nagu ladvaõunad. Kasutasime suurepärast võimalust topsikese kuuma joogi manustamiseks ja tükikese vahvlitordi krõmpsutamiseks. Kodus lootsin, et Raidenil tuleb nüüd kiiresti hea lõunauni. Tühjagi, hoopis ülejäänud puzletajad jäid enne tukkuma.
Nii ma siis olen alustanud taaskordse tuutu-luututamise hooajaga, nagu Pullerits nimetab noid, kes omale miskeid asjalikke sportlikke eesmärke ei sea. Aga mulle sümpatiseerib rohkem põhimõte, millest andis mõista ka Kalevi Kull ühes Rohelise Värava artiklis - ei spordile, tegelegem pigem keha kultuuriga.
Comments