Ootamatu o-elamus
30. detsembri õhtul kella üheksa paiku helistas Triina, et SK Tallina Kompassi poolt läbi viidavale "Aastalõpuvõistulusele 2007" on vabanenud üks koht. Et me mõelgu. Mõeldud-mõeldud. Kasutame kättelibisenud võimaluse ära.
Esimene ootamatus tabas Zazibead siis, kui SK Kompassi lehel juhendit sirvides stardiprotokolli kiigatud sai. Oeh. Kõik puha tegijad nimed. Parem ei hakka ennustama kaotust eelviimasele paarile, rääkimata tekkivast vööndivahest esimestega.
Nii-nii. Mobiili-o - soovitav kasutada hands-free lahendusi. Mhmmm... telefonikarbi sisu uurimisel selgus, et mu kõneaparaadi juurde on bundleeritud lausa kaks võimalikku varianti - nii bluetooth'iga kui juhtmega. Ausalt öeldes pole seni kumbagi tarvis olnud, aga nüüd siis suurepärane võimalus katsetusteks. Mobiili-o on iseenesest hea võimalus süüdimatult oma partnerit läbi telefoni kamandada - mine trepist üles, keera vasakule, keera paremale, roni alla, mis sa sinna läksid?, mine otse, mis majad? ... jne. Eriti lahe on teist juhendades ehtprantslaslikult kätega vehkides ja suunda näidates püüda teisele selgeks teha, kuhu ta ikka minema peaks. Veel lahedam on seda kõrvalt vaadata. Teine ju nägemisulatusest väljas võpsiku vahel. :)
31. hommikune ilmateade andis lootust, et sügisilmad jätkuvad õhtuni, nii et lumes sumpamist pole vaja peljata. Tõsi, vesi +7, õhk +1 kedagi lausa suplema ka polnud meelitanud.
Kell 13.00 lahkus Mustamäe supelasutuse eest ühisstardist üle 70 võistkonna Vana-Mustamäe majade vahele, kuhugi sinna kanti, kuhu veel 40-ndal plaaniti bobirada ehitada. Jooksin esimest vahetust ja kuigi startisin esimesest reast, olin juba K-punktis viimane :) Seltskond jagunes järsaku all kolmeks - osa tuhises trepist üles lossi juurde, osa siirdus mööda nõlvakualust hüppetroni poole ning kolmas osa mööda terviserada järsakust üles. Juba poolel mäel hingeldasin nagu auruvedur ning võtsin tempo maha - kulgesin rahulikult üles ning aeglase sörgiga esimese punkti poole. Punktidega suuri raskusi polnud. Üliõpilaste metsas TTÜ ja Raja tänava vahel kulgedes meenusid üliõpilasaastad, mil TI-kana ohtralt seal mändide all teadust tehes edasi-tagasi VI korpuse ja arvutuskeskuse vahet siblitud sai. Pisut mõtteainet pakkus etapi 6-7 rajavalik - tulin Raja tänavale tagasi, kihutasin natuke võidu number 23 bussiga, mida võib mu meelest Tallinna linnas igal pool veeremas kohata ning kuigi peatuses bussiga kohakuti jõudsin, jätsin peale minemata, sest nii igal pool see 23 ka ei sõida. Suurte majade vahelt siirdusin vasakule elumaale punkti suunas ära. Ka 8-ndasse lõpupunkti oli mitmeid variante, aga sika-sakatasin nõlva alla välja, et seal siis esimene vahetus lõpuni pungestada, paremalt ja vasakult möödumas juba teise vahetuse läbinud noorjooksjaid.
Andsin vahetuse Jaanile üle. Ta olevat saanud paraja haamriga kui Glehni lossi juurde trepist üles jõudis. Edasi olevat kulgenud rahumeelselt ja normaalselt kuni küsitava 7-8 etapi rajavalikuni. Nimelt kulges Jaan viimase punktini hoopis põhja poolt mööda Trummi tänavat ja siis supelhoone tagant aia nurka punktini. Eks ma kiikasin ikka hoopis teisele poole, lossi suunas kui korraga Jaan ei tea kustkohast finišisirgele ilmus.
Omavahelise mobiiliühenduse loomine sujus ladusalt ja kestis kaks vahetust kenasti. Jaan suutis mind telefoni teel hämmastavalt edukalt õigetesse paikadesse juhatada. Kõige segasemalt kulges 4-sse punkti jõudmine - õnneks oli staadioninurk ligi võtta ja selle järgi sai KP ruttu kätte. Kui 5-sse majade vahelt liikusin, kirjeldas Jaan mulle mingit vasakule jäävat lagendikku, mis esmalt mõnevõrra paanikasse ajas, aga kuna kõik muu klappis, siis nimetasin mõttes ehitustandril katuse alla jõudnud maja asukoha hiljutiseks lagendikuks ja sellest rohkem end heidutada ei lasknud.
Minul õnnestus juhendamisega mõnevõrra rohkem puterdada - natuke teise punkti suuna võtmisel ning natuke tõsisemalt 3 punkti leidmisel eksitada. Kuni kolmandiku maani läks kõik edukalt, aga siis saabus mõningane kaos. Häda sai alguse sellest, et ristuv teerist kus Jaan tegelikult oli asus umbes 50 sammu põhja pool, kus ma oletasin ta jõudnud olevat ja nii me seal oma 5 minutit vussisime. Kuni ei jäänud muud üle kui päästva staadioni nurga järgi ennast taas paika ajada. Ring sai vähe suur, aga KP käes ja edasi sujus juba sootuks ladusamalt.
Teineteise peale karjuma ei hakanud, telefoni vastu kändu puruks ei virutanud - kõik kulges täiesti rahumeelselt. Eks üht-teist ole elu meile ikka omal ajal õpetanud. Kuigi toda mobiilset orienteerumist võiks ilmselt võrrelda vabalt esimeset kanuusõidust või autojuhtimise õpetusest tekkivate emotsioonidega. Samas mobiili-o'ga tekkis mingi omapärane efekt, et kuidas sa teise metsas hätta jätad - iseenesest hakkad genereerima käigult ideid, kuidas paariline ikkagi kohale juhatada või kuidas asukoht kiirelt fikseerida. Mingi täiesti uudne elamus ja ootamatute hallide ajurakukeste rakendamise viis.
Viimasele koos läbitavale etapile tuli Jaan juba paraja liipamisega. Glehni lossi kõrval olevast trepist ülesjõudes, oli jooksmine Jaani jaoks täiesti out. Vana häda parema jala põlveliigesega -
suusatamist kannatab, käimisega saab ka hakkama, aga jooksmine - häda ja piin, trepid - õudusunenägu. Nii me siis "rogainisime" viimased punktid koos rahulikult läbi. Meelehärmi valmistas kohe esimene palmimaja varemete punkt. Mõtlesime, et korraldajad on vist otsast stuffi pakkima asutanud. Mul oli igaks juhuks juba ka draakonile (alias Krokodill) ja sarvilise kiivriga Kalevipojale ring igaks petteks peale tehtud. Aga pilk legendile andis vihje, millise palmimaja nurga tagant õieti peaks KP-d otsima. Nii mitmelegi profile saatusulikuks saanud topelt-55 punkt tekitas ka meis hetkelise hämmingu, aga meie tempo juures oli legendile otsa vaadates piisavalt aega tõdemuseks, et tõepoolest nii 7. kui 10. on tähisega 55. Korraldajate kiusamiseks said nad meid eelviimastest lõpetajatest veel kümmekond minutit oodata. Lõpu aeg 2 tundi ja 16 minutit peale ei tundugi kogu seda kilomeetrite, treppide ja nõlvade hulka arvestades nii košmaarne. Esikoha omanikud olid küll umbes-täpselt 2x kiiremad :)
Tõenäoliselt olime aastal 2007 oma ajavööndis kõige viimased orineteerujatest finišeerijad, ilmselt ka selle võistluse suurima telefoniarve omanikud.
Võistlusjärgne muhe melu supelusasutuse kohvikus koos kringli ja kanakoivaga oli lausa hunnitu. Ei miskit aastalõpu glamuuri, vaid kampsunites ja dressides hulgaliselt rammestunud nägudega eluterveid tüüpe. Hullud tänud korraldajatele, et veel sellisel kuupäeval 150-pealisele hullude kambale hullult kobedat üritust vaevaks võtta komponeerida on raatsinud.
Aga orienteerumise teema ei olnud selleks aastaks ennast veel ammendanud. Kojujõudes ootas postkastis "Orienteeruja". Eriti sümpaatne lugemine oli Rein Undi väike meenutus 1995 aastast. :D
Igatahes, tervist ja vaimu kõigile o-fännidele 2008-ndaks!
PS Võistkond nr 9 koosseisu: Raul Hindov, Kai Willadsen asemel lugeda: Tiina Kangilaski, Jaan Metsa
Esimene ootamatus tabas Zazibead siis, kui SK Kompassi lehel juhendit sirvides stardiprotokolli kiigatud sai. Oeh. Kõik puha tegijad nimed. Parem ei hakka ennustama kaotust eelviimasele paarile, rääkimata tekkivast vööndivahest esimestega.
Nii-nii. Mobiili-o - soovitav kasutada hands-free lahendusi. Mhmmm... telefonikarbi sisu uurimisel selgus, et mu kõneaparaadi juurde on bundleeritud lausa kaks võimalikku varianti - nii bluetooth'iga kui juhtmega. Ausalt öeldes pole seni kumbagi tarvis olnud, aga nüüd siis suurepärane võimalus katsetusteks. Mobiili-o on iseenesest hea võimalus süüdimatult oma partnerit läbi telefoni kamandada - mine trepist üles, keera vasakule, keera paremale, roni alla, mis sa sinna läksid?, mine otse, mis majad? ... jne. Eriti lahe on teist juhendades ehtprantslaslikult kätega vehkides ja suunda näidates püüda teisele selgeks teha, kuhu ta ikka minema peaks. Veel lahedam on seda kõrvalt vaadata. Teine ju nägemisulatusest väljas võpsiku vahel. :)
31. hommikune ilmateade andis lootust, et sügisilmad jätkuvad õhtuni, nii et lumes sumpamist pole vaja peljata. Tõsi, vesi +7, õhk +1 kedagi lausa suplema ka polnud meelitanud.
Kell 13.00 lahkus Mustamäe supelasutuse eest ühisstardist üle 70 võistkonna Vana-Mustamäe majade vahele, kuhugi sinna kanti, kuhu veel 40-ndal plaaniti bobirada ehitada. Jooksin esimest vahetust ja kuigi startisin esimesest reast, olin juba K-punktis viimane :) Seltskond jagunes järsaku all kolmeks - osa tuhises trepist üles lossi juurde, osa siirdus mööda nõlvakualust hüppetroni poole ning kolmas osa mööda terviserada järsakust üles. Juba poolel mäel hingeldasin nagu auruvedur ning võtsin tempo maha - kulgesin rahulikult üles ning aeglase sörgiga esimese punkti poole. Punktidega suuri raskusi polnud. Üliõpilaste metsas TTÜ ja Raja tänava vahel kulgedes meenusid üliõpilasaastad, mil TI-kana ohtralt seal mändide all teadust tehes edasi-tagasi VI korpuse ja arvutuskeskuse vahet siblitud sai. Pisut mõtteainet pakkus etapi 6-7 rajavalik - tulin Raja tänavale tagasi, kihutasin natuke võidu number 23 bussiga, mida võib mu meelest Tallinna linnas igal pool veeremas kohata ning kuigi peatuses bussiga kohakuti jõudsin, jätsin peale minemata, sest nii igal pool see 23 ka ei sõida. Suurte majade vahelt siirdusin vasakule elumaale punkti suunas ära. Ka 8-ndasse lõpupunkti oli mitmeid variante, aga sika-sakatasin nõlva alla välja, et seal siis esimene vahetus lõpuni pungestada, paremalt ja vasakult möödumas juba teise vahetuse läbinud noorjooksjaid. 
Andsin vahetuse Jaanile üle. Ta olevat saanud paraja haamriga kui Glehni lossi juurde trepist üles jõudis. Edasi olevat kulgenud rahumeelselt ja normaalselt kuni küsitava 7-8 etapi rajavalikuni. Nimelt kulges Jaan viimase punktini hoopis põhja poolt mööda Trummi tänavat ja siis supelhoone tagant aia nurka punktini. Eks ma kiikasin ikka hoopis teisele poole, lossi suunas kui korraga Jaan ei tea kustkohast finišisirgele ilmus. 
Omavahelise mobiiliühenduse loomine sujus ladusalt ja kestis kaks vahetust kenasti. Jaan suutis mind telefoni teel hämmastavalt edukalt õigetesse paikadesse juhatada. Kõige segasemalt kulges 4-sse punkti jõudmine - õnneks oli staadioninurk ligi võtta ja selle järgi sai KP ruttu kätte. Kui 5-sse majade vahelt liikusin, kirjeldas Jaan mulle mingit vasakule jäävat lagendikku, mis esmalt mõnevõrra paanikasse ajas, aga kuna kõik muu klappis, siis nimetasin mõttes ehitustandril katuse alla jõudnud maja asukoha hiljutiseks lagendikuks ja sellest rohkem end heidutada ei lasknud.
Minul õnnestus juhendamisega mõnevõrra rohkem puterdada - natuke teise punkti suuna võtmisel ning natuke tõsisemalt 3 punkti leidmisel eksitada. Kuni kolmandiku maani läks kõik edukalt, aga siis saabus mõningane kaos. Häda sai alguse sellest, et ristuv teerist kus Jaan tegelikult oli asus umbes 50 sammu põhja pool, kus ma oletasin ta jõudnud olevat ja nii me seal oma 5 minutit vussisime. Kuni ei jäänud muud üle kui päästva staadioni nurga järgi ennast taas paika ajada. Ring sai vähe suur, aga KP käes ja edasi sujus juba sootuks ladusamalt. Teineteise peale karjuma ei hakanud, telefoni vastu kändu puruks ei virutanud - kõik kulges täiesti rahumeelselt. Eks üht-teist ole elu meile ikka omal ajal õpetanud. Kuigi toda mobiilset orienteerumist võiks ilmselt võrrelda vabalt esimeset kanuusõidust või autojuhtimise õpetusest tekkivate emotsioonidega. Samas mobiili-o'ga tekkis mingi omapärane efekt, et kuidas sa teise metsas hätta jätad - iseenesest hakkad genereerima käigult ideid, kuidas paariline ikkagi kohale juhatada või kuidas asukoht kiirelt fikseerida. Mingi täiesti uudne elamus ja ootamatute hallide ajurakukeste rakendamise viis.
Viimasele koos läbitavale etapile tuli Jaan juba paraja liipamisega. Glehni lossi kõrval olevast trepist ülesjõudes, oli jooksmine Jaani jaoks täiesti out. Vana häda parema jala põlveliigesega -
suusatamist kannatab, käimisega saab ka hakkama, aga jooksmine - häda ja piin, trepid - õudusunenägu. Nii me siis "rogainisime" viimased punktid koos rahulikult läbi. Meelehärmi valmistas kohe esimene palmimaja varemete punkt. Mõtlesime, et korraldajad on vist otsast stuffi pakkima asutanud. Mul oli igaks juhuks juba ka draakonile (alias Krokodill) ja sarvilise kiivriga Kalevipojale ring igaks petteks peale tehtud. Aga pilk legendile andis vihje, millise palmimaja nurga tagant õieti peaks KP-d otsima. Nii mitmelegi profile saatusulikuks saanud topelt-55 punkt tekitas ka meis hetkelise hämmingu, aga meie tempo juures oli legendile otsa vaadates piisavalt aega tõdemuseks, et tõepoolest nii 7. kui 10. on tähisega 55. Korraldajate kiusamiseks said nad meid eelviimastest lõpetajatest veel kümmekond minutit oodata. Lõpu aeg 2 tundi ja 16 minutit peale ei tundugi kogu seda kilomeetrite, treppide ja nõlvade hulka arvestades nii košmaarne. Esikoha omanikud olid küll umbes-täpselt 2x kiiremad :)
Tõenäoliselt olime aastal 2007 oma ajavööndis kõige viimased orineteerujatest finišeerijad, ilmselt ka selle võistluse suurima telefoniarve omanikud.
Võistlusjärgne muhe melu supelusasutuse kohvikus koos kringli ja kanakoivaga oli lausa hunnitu. Ei miskit aastalõpu glamuuri, vaid kampsunites ja dressides hulgaliselt rammestunud nägudega eluterveid tüüpe. Hullud tänud korraldajatele, et veel sellisel kuupäeval 150-pealisele hullude kambale hullult kobedat üritust vaevaks võtta komponeerida on raatsinud.
Aga orienteerumise teema ei olnud selleks aastaks ennast veel ammendanud. Kojujõudes ootas postkastis "Orienteeruja". Eriti sümpaatne lugemine oli Rein Undi väike meenutus 1995 aastast. :D
Igatahes, tervist ja vaimu kõigile o-fännidele 2008-ndaks!
PS Võistkond nr 9 koosseisu: Raul Hindov, Kai Willadsen asemel lugeda: Tiina Kangilaski, Jaan Metsa
Comments