O-tud suusklemised

Selgelt oli see nädal näha, et talvehooaeg on alanud. Kiibitsedes mööda blogisid, siis üks ja teine näikse lauad alla saanud olevat. Mõni uhab juba täiega, totaalsetest friikidest rääkimata.
Zazibea oli oma pesakondsetele juba reedest saadik suusa-kärbseid pähe ajanud ning täna hommikusöögi järgselt algas sebimine - kus on suusad, kepid ja käpikud jne?
Selgus, et kõigi nelja jaoks leidub suuski ja keppe, aga ühed neist on kole lühikesed. Saabastega oli veits täbaram. Kolmesele põnnile pole õnneks spetssaapaid vaja, aga ülejäänud mehed olid sunnitud jalavarje jagama :)
Suurem poiss kukkus muidugi seletama, kuidas oleks ikka kõigepealt vaja varustust täiendada, aga mina arvasin, et kõigepealt vaatame metsavahel "mis tunne üldse tekib", et millest kõige rohkem puudus kätte tuleb. Ja siis vaatame edasi.
Saabaste jagamisest polnud tegelikult suurt häda, sest keegi pidi niikuinii ka kolmesele jõukohases tempos aega sisustama ja seda saab teha täiesti ilma suuskadeta.
Nii pudenesidki kõigepealt Kõrvemaa 5km ringile Zazibea koos vanema poisiga ning issi ohjas pisipõnni, kes tilludega ringi sibas. Kui suurem poiss ringilt naases, siis toimus boksipeatus, kus varustus jäi samaks, aga sõitja vahetus.
Lund oli ja sõita sai, on sootuks hullemates oludes kraabitud. Paraku pakuti rada ainult vabastiilis, mille fän ma just väga ei ole (ja seetõttu pikemat maad ette võtma ei hakanud). Suusadki puhas klassika. Eks ma siis vahepeal kasutasin isetegevuslikku klassikajälge, vahepeal punnitasin uisku. Lõpulaskumisel suutsin ka r ä m e d a kräblaga hakkama saada. Omameelest oli kõik kontrolli all, kuni korraga olin täiesti kontrollimatult kõhuli ja kogu liikumine tundus nagu oleks miski mind suure kiirusega maad mööda kokkurullida üritanud. Aru ka ei saanud kuidas ja milleks. Ise kahtlustan õhukese lume kihi alt veidi turritavat kruusa. Korjasin oma jäsemed raja pealt kokku, kõik tundus õiges kohas olevat, vaid veidi tuikav säär andis tunda.

Kanaemalikust seisukohast meeldib Kõrvemaa keskuses mulle seepärast, et pärast värske õhu käes pusimist saab kõigile muretult söögid sisse laduda ning kodus pole enam jahmerdamist ega ajaviitmist.

Asju pakkides tõdesime koos mehega, et kui veel oma 10x enne Maratoni käia saaks, siis on ettevalmistus tehtud ka - minu eelnev hooajaline kilometraaž tavaliselt rohkemaks kui maratoni distants, mida ma sõitma lähen, ei küündi. Olgu see siis olnud 30 või 60.

Tagasiteel hakkasime mõtisklema ja ettekujutama, milline võiks ikkagi välja näha suusa-o. Et kui ma suvel fännan orienteerumist ja talvel üle kõige suusatamist, et milline emotsioon võiks tekkida nende kahe ala miksimisest. Ilmselt kaks varianti - kas täielik arusaamatus või ... vastupidi.