Linnarogain 2026

Kui ma liikusin edasi, nägin aeg-ajalt üürikesi hetki ilust.*

Vahel ei teagi enam, kas tarduda ja jääda ootama, millal järgmise kolmepäevase erioperatsiooni käigus midagi liikuma hakkab (näiteks kanamunade hinnad) või püsida permanentses paanilises liikumises, et millegi seisvaga (näiteks majandus) pihta ei saaks.

Tihenema hakanud o-kalendrist on hea võimalus omale mõni hunnitu jalasirutus kevadiseks kulgemiseks välja vaadata, et maailmale tsipa struktuursemat kuju anda. Et kurseerida mõtestatumas vormis (dressides), ikka punaste rõngastega kaart peos. Sina liigud ja kaart su peos on paigal. Nii ongi paigalolemine liikumises.

Soovitigi siis laupäeval Linnarogainile jõudes üksteisele head sooja hooaja algust või nagu klubikaaslane  Silvar tõdes, et kui nädalas saab juba 4x o-jala valgeks, on see selge märk, et o-hooaeg on alanud. 

Imelises päiksekullas kogunes mõnisada o-agarat Vabaõhumuuseumisse, kes asutasid end kahe- või kolmetunnisele tsirkuleerimisele piirkonnas Haabersti, Õismäe raba, Merirahu, Kakumäe, Tiskre.

Pool tundi raja planeerimiseks on parasjagu nii palju, et jõuab midagi välja mõelda ja siis üle mõelda, aga ei jõua enam järele mõelda. Nii saime Jaaniga kokku mingi kevadise vasikavaimustusega raja, mis tõttöelda jättis tiba soovida kui lähtuda ürituse peaeesmärgist - skoorida. Ja skoorimine tähendab liikumist. Kiiresti liikumist. Lausa panemist.

Aga kas siis sellestki pole juba küll, et me olime kohale liikunud. Mida veel nende punktidega jantida. Kellel neid õieti vaja on. Ilusad punktid, ütlete ..

Kuigi territoorium hõivas mitmeid kalanimelisi tänavaid, ei olnud seekord vaja näiteks ära tunda fotode põhjal vimba, viidikat ja latikat, et nendenimeliste tänavate ristumiskohast leida punkt 44. Punkt oli kaardil olemas. Või siis näiteks silgu ja räime nurgal - üks on soolaga ja teine ilma ... 

Pigem me siis alustasime tiiruga vaba õhu muuseumist. Tea, kas olekski nii väga sealt aiast üldse vaja välja trügida. Õlleväljamüük koloniaalkaupluses, viit Kolu Kõrtsi suunas või kolmandat ja neljandat piknikuplatsi, ilusaid hetki juba jaguks.

Või et siis hoopis kolmanda punkti juures (60) takerduda armastusse ja lagunemisse. Kõik sealt läbi lipsanud rogainijad said osaks kunstiinstallatsioonist, suhestudes Sirje Runge maali tagusega seda endale ilmselt teadvustamata: otseülekanne.

Ilu jaoks ju ei pruugikski liikuda. Piisab valgusest. 

Meil valgust oli, aga ikkagi liikusime edasi. Aiast välja. Otse rappa. Kus me olimegi omadega veidi rabas. Pusserdasime nii 42 kui 63ga.

Mitte nii ilusatest ümber kivide tiirutamise hetkedest kõmpisime järgmise ilu suunas. Mida päikese käes sillerdav kevadine meri lihtsalt on a priori. Merirahu sillapunkt 53.

Muidugi pakkus kõneainet enne ja pärast Kakumäe sadama muulile paigutatud punkt 65. Komposter selle serva taga kivide vahel, kuhu sai kas kepseldes mööda rinnatise serva, nagu näiteks Jaan ja mitte mina, kellel on tasakaaluga kohati probleeme ka tavalisel maapinnal. Mis tähendas, et mul tuli rakendada mingit barjääri alt lähenemise viisi, mida ma kuni muuli nurgani ette ei kujutanud. Jaan kükitas üleval serva peal ja peamiselt pakkus mõttejõudu laadis - sa suudad. Mingeid abistavaid naabertiime ka polnud parasjagu punkti saabumas. Mis siis ikka, toetasin end küünarvartega rinnatise servale, vasaku jala vastu müüri nagu hakkaks seina mööda üles astuma ja parema tõstsin üles rinnatise äärele. Keharaskus veidi ette ja üleval ma olingi. Ise ka ei uskunud. Tavaliselt mul ei ole kombeks mööda seinu üles ronida.

Punkt käes, voolasime üle ääre alla tagasi ja kehutasime end järgmiseks paatide vahele 39sse.

Ülemõtlemise tulemusel siirdusime edasi Kakumäe poolsaare keskele 50-61. Mitte rannikut mööda 45-48, et tipupunktis 80 ära käia. Ojaa, sinna jõudmiseks sai kasutada Sikuti tänavat, mida ääristasid kohati üpris suurejoonelise stiiliga eramud. Miks mõnel puhul ikkagi tekkis tunne, et omanik ei ole tahtnud arhitektiga vaidlema hakata ja on endale ise maja valmis joonistanud. No aga ongi lõbusam. Ega kõik ei peagi ju alati proportsioonis ja ümbristeva keskkonnaga harmoonias olema.

Sealt edasi oli aeg pöörata Kakumäe lääne külge mööda tagasi. Lootes veel mõnele ilusale hetkele.

38-44-55-37 

Liikumisega läks nüüd tiba kiireks. Tuli hakata isegi sörkima. Ka pori võib vahel ilus olla.

23 sekundilist hetke jäi kasutamata.

Järgmisel momendil krõmpsutasime grillvorstikesele marineeritud kurki kõrvale ja tunnistasime kaasvõistlejatega äsja möödunud ilusaid hetki, mis olid viinud meid ikkagi ja ainult lagunemise poole. Näiliselt ilusamini kui niisama seistes. 

Ons parem siis lahustuda liikumises, läbides lusaid hetki. Või eemalduda valguses istudes.

Rogainid on ilusad. 

* Andres Trossek kirjutab kunst.ee 2026/1 numbris Rebeka Vaino näitusest "Liikudes läbi elu nägin aeg-ajalt iluvilksatusi", mis viitavat Jonas Mekase dokumentaalfilmile "As I Was Moving Ahead Occasionally I Saw Brief Glimpses of Beaty".