Päikese märkamine

Kas me päikest üldse veel märkamegi.

Kuidagi nii küsib tegelane etenduses "TARTY 1985. Laskumine orgu". 

"Tuju oli siiski hea, seda peamiselt tänu päikesele, mis oli ikka sama ja leevendas arusaamatusi, mis inimeste teele võivad sattuda." on lause Arvo Valtoni raamatust "Arvid Silberi maailmareis", välja antud aastal 1984.

Raamatu impressumis nimetatakse sürreaalse sisuga teost "maailmaavastamiseks" nähtuna omapärase fantastilis-muinasjutulise nurga alt. 

Ja mina aina imestan, kuidas sel kõige mõttetumal ajastul üldse, sai sellist teksti avaldada. Taustsal kumisemas kogu see nõmedus, mida tartlaste etendus nii ilmaselgelt ja reljeefselt pargipärnade all õhku jättis. Valtoni raamat ja Põllu etendus põimuvad minu peas ja moodustavad sümbioosi. Etendus ei jätnud tunnet, et sel ajal mingitki lootust oleks olnud. Arvid Silberi kummaline rännak samast ajast ette ja tahapoole, vasakule ja paremale laseb ometi päiksel paista.

Võib-olla on omamoodi rahustav lugeda, kui Valtoni peategelane laseb loetleda oma kaaslasel inimkonna globaalseid probleeme, siis tuleb ikka see sama - ülerahvastumine, relvastumine, saastamine, elatusvahendite nappus, informatsiooniuputus ja - vaegus, ökoloogiline kriis, arutu tarbimine. 

40 aastat ägatakse samade asjade all, võib-olla ainult kontekst ja ägamisviiside meediumid on teisenenud. 

Päikest paistab nüüd ja siis ikka sama palju.

Ma ei mõista, miks räägitakse nii palju Undist, kui Valtoni sama aja tekstides leidub sama elamise talumatut raskust, aga palju mängulisemal moel. Undi tekstidest tuled läbi nagu tanki alla jäänu, tahaks kogu visualiseeritud paine kuskile anumasse kinni panna, et see ära ei lämmataks. Seevastu Valton paneb kogu valu ja võlu täies helistikus edasi-tagasi huugama. Elamisel on ikka ka võlu.

"Ma ei saa teha mitut asja korraga, sest ma tahan elada. Kui ma teen mitut asja korraga, siis ma ei ela, siis ma teen mitut asja, elada saab ainult ühe asja kõrvalt."

Peategelase lobe aegruumis rändamine teeb lihtsalt kadetaks, ajastus kus Sillamäele(!), Budapesti,  Ateenasse, Erfurti, São Paolosse või Honolulusse minekust võis siin maakamaral ainult fantaseerida. Vahel mängis välja reisi Riiga, Panevežysesse, Tõrva või Tallinnasse. 

Valtoni rändamistel on veel nii palju kihte. Immaginaarse Ilma otsimine, kellega eluteel koos rännata. Kuskilt lipsab sisse tütar ja poeg, kuskil leitakse põgus ühendus jumalaga. Aegade, ruumide, suhete, elu mõtete sigri-migri. Ometi tüürimas siiski ühes suunas. Kuhu eluga ikka lõpuks jõutakse.

Aga ka Ilma elutu keha on vallatust täis.

"Olin kuulnud inimestest, kes om kogenud ebatavalisi asju, aga minule ei olnud antud neid näha, vahest oli mu valu liiga väike."

Selles lauses on üldse midagi Pärdilikku  ...

... aga kuidas ma nüüd siit kaheksakümnendate keskelt oma kaheksa tavalise rännaku juurde o-maastikele jõuaksin ...

... rohkem peab päikest märkama. 

Äkki Kaberneemes. Siis kui juulikuus terrassil tuli istuda fliisi ja villaste sokkidega ja vesi meres oli ainult kaladele. Rannamändide all silkamiseks hea küll.

Paar nädalat hiljem Pelgurannas. Linnamajad lõikasid päikese siiludeks ja nood rullusid külma merre.

Järgmisel päeval Kodasool. Ei merd. Ei kalu. Aga mida siis? Mustikavarsi. Kas sa päikest märkasid? Jah ta voolas jõest allavett.

Uus kuu. Uus rand. Kakumäe. Vana päike. Ära merre pudene. Seda teeb sinu eest liinibuss number 21A. Või oli see 21B.

Pikk tee Voosele. Või Voosesse. Või valusse. Juhtus midagi ebatavalist. See mida ma alustasin, seda ei suutnud ma lõpetada. Päike jättis juba pärast starti mu lihtsalt maha. Hämar puude alune ja voosepealsed muutsid mu punktiotsingud sama sürreaalseks kui Arvid Silberi Ilmaga kohtumise Sillamäel - palmide vahel ja hobusega. Hea, et ilma köögikapita tulema sain sealt.

Võta jõukohasemad rajad siis. Glenhi park. Unustasin jälle, et jõudu ei ole tegelikult. Tegelikult pole ka mõistust eriti. Mõlemad kuluksid ära. Kõik mis on saanud metsikuks kasvada, see on metsik. Seda tuleb lihtsalt jõuga läbida. Kuidagi vahedamalt kui mul välja tuleb.

Lõikuskuu viimased päevad. Päike ujub Raku järves. Või karjääris. Või mõlemas. Mina uitan Raudalus. Selle maja aia taga, kus isa elas. Päike uputab meenutused vette. Toomingaoksad liibuvad jalgade ümber. Korra sattun kordusesse - 3(42)st 4(41) minnes suudan end keerutada radapidi uuesti 3ndasse. Päike, ära jäta mind siia. Hakka siis orienteeruma.

Hästi. Ma lähen siis Vanalinna. Tallan samu tänavaid, kus päike paistis silma juba keskaegsetele inimestele.  Kui palju päikesest pimestamisi Suur-Karja tänaval, Katariina käigus, Musumäel, Ohvitseride maja taga, Vana turu kaelas, Börsi käigus, Pikas jalas, Neitsi tornis, Harju mäel, Nõela silmas, Varblase kohvikus, rääkimata Vabaduse platsist.

Vahel ongi okei olla tühi. On vähemalt kuhu midagi koguma hakata. Kui muud näppu ei jää, siis killuke päikest pudeneb ikka.

Asjassepuutumatu Vormsi rannakapsas