Neljapäevakuid noppides

Vaevalt on jõudnud Hispaania kuumas mägisel maastikul lõpetada need kergjalad, kes seadsid end 24 tundi varem joonele maailma mesitrite selgitamiseks rogainis, kui  juba algabki üleriigilise tähtsusega suurkõõrutamine vihmasel Lauluväjakul. 

Rituaalid mõlemad. 

Või nagu Marcel Prousti "Taasleitud aeg", kus üritatakse luua teost, mida võiks Ajast välja kiskuda - et oleks vanu peast kui kujutlusvõimel enam annet ei ole, midagi sirvida, lugeda, kuulata, mäletada kehas ...

Me Jaaniga oleme neid suurvorme sedapuhku jälginud distantsilt ja oma sakramenti pisitasa toimetanud läbi kevade suvesse kohalike puude vahel. Neljapäevaõhtused tseremooniad siin ja sealpool pealinna.

See oleks olnud nagu orienteeruja lapsepõli kui sai Keila mägedes lehekuu keskpaigas ringi siblitud. Lapsepõlveaegsest tankidroomist sai riigikorra murdudes prügimägi, mille kohal nüüd siravad ontlikud terviserajad, kus on hea olnud o-inimesi eksitada küll. Eks hõiskasime seal meiegi kui tihnikusse peitunud punktid pulgale said.

Oh, oleks minu olemine, küll oleks nädal hiljem Sõitmes säranud. Aga ikka tuli välja nagu purjus mesilasel. Puhmast puhmasse: "Pim pam zindim bruut, ander vinden zamdin bruut".

Aja tee on konarlik, kui ta jätab sama kuu viimasel neljapäeval 86-aastase memmekese Mägede küla metsade vahele ekslema kesköise tunnini. Läheb sekund, minut, tund, läheb teinegi, aga ka mina uitan kuskil Valgehobuse mäe külje all, suuna täiesti kaotanud, ei lenda, ei lenda punkti poolegi. Müügitelgis viskab Jaan nalja "Ma veel ei rõõmustaks" kui korraldaja, kelle pidin välja vahetama, hakkab kergelt muretsema. Jätsin oma viimased punktid kus seda ja teist ning lendlesin müügitelgi poole tagasi. Paraku on sel liigil, kuhu au kuuluda, kaks jalga ja nendega tuleb turnida oose mööda üles-alla ja see ei ole üldse nagu lendlemine lillelt-lillele.

Ma laulan mere maaks - ma jooksen jõe metsaks. Keila-Joal. Jaanikuu esimesel nädalal. Tõsi jooksmisega ei ole seal midagi pistmist, ikka selline pusserdamine nõlvadel, mida see meri on o-jõristajatele maha jätnud. Ja toredad orvandid, neid ei saa mitte kunagi selgeks, olgu palju tahes seal kepseldud.

Ühte laulu tahaks laulda - ühte metsa tahaks joosta, aga mets on lukku pandud ja võti ... istub Keskkonnametniku taguotsa all või peas. Nii silkame jaanikuul 12. päeval Valgejõel maantee lähedal ja augud ei olegi lihtsasti leitavad, kipun neist üle tormama.

Kui mina laulan ... kas saab kaks päeva peale jaanipäeva Kõmmastes laane laksuma, kõõrutades metsa kõlisema, tammed tantsima, kuusemetsad kohisema, kasemetsad kohama. Enne lõppeb mu jaks kui lõppeb lõmmumets, kukub kokku mu vaim kui kuivab ära kuusemets, kaob ära kasemets, alaneb see haavamets, ennem kui metsad minusta ... 

Oma mõtete metsas on hea, aga sinna võib eksida nagu Vetla kuusikusse vesise heinakuu kolmandal päeval. Kuuenda (56) ja seitsmenda (61) punkti vahel tuli tahtmine hüüda "Oo, küll oled kaunis isamaa - võtke mind siit ära" kui kõige masendavamas võssis libises mööda Triina "Noh tuleb siit minna ... " ja vaid peanupp paistiski veel järjekordse ümberkukkunud kuuse juurikate tagant. Nojah nii ongi, see ühes orienteerumine. Igaüks omaette oma mõtete segadikus, väikeste toetavate müksudega.

Nagu mingi valesti lauldud laul - nende päevakute keskele on eksinud ka üks maikuine linnasprint. Ühed pealinna lausa meistrivõistlused sprindis. Napilt sain sealt Kase pargi soost välja. Kilbi, Amburi, Turvise, Uue-Maleva tänavate vahel leidus täiesti metsavabu punkte kui mõni metsa poole lumemaraja põõsas välja arvata. Linnasprint ei ole mingi hingestatud laanejooks, aga sel on oma võlu. Moodne etüüd, remix Põhjamaast.

Sul on palju metsi su sees, sul on palju metsi veel ees.

Inspireerituna Laulupeol esitamisele tulnud teoste pealkirjadest.