Stockholm Rogaining'22
Viimasel ajal on päris tihti nii, et mõned asjad on viimati ette tulnud enne karoona aega, kui et mitte veelgi varem. Mida kõike pole juhtunud sellest ajast saati, kui neli aastat tagasi üks Stockholmi kandi rännak viimati ette sai võetud.
Elule oleks justkui mitu vinti vahepeal peale keeratud, aga mõned asjad on endiselt samad.
Kadripäevane liinilend lääne suunas oli see, mis siinpool Idamerd minu ja Jaaniga pilvekihist üles sööstis, et lasta meid veenda selles, et päike on endiselt olemas ning siis vähem kui tunni pärast teisel pool vett uuesti läbi pilvede udusevõitu maastikule laskus.
Selles maastikus ja miljöös on midagi igikestvat. Mis ei lõppe mitte kunagi. Mida täidavad ikka need muretud viikingid, kelle tapluskäigud Volga äärde on arusaamatu möödanik ning kelledest kestva sõjaängi hoiab eemale meretäis vett.
Mere, mis suutis selgi nädalal Siberi kohalt hiiliva kõrgrõhkkonna kinni hoida ning esmaspäeval päästis linnas kaose valla hoopis Atlandilt saabunud tsüklon - üle 30 cm maha puistatud lund jättis nädala alguses isegi rongid seisma.
Reedeks oli valgest pulbrist umbes pool veel alles. Kui meie pool merd tiksusid kraadid miinus kahe ümber, siis seal pool pluss kahe piires. Viimane annab lumele sootuks dünaamilisema oleku kui mahedad miinuskraadid.
Seda teadmist, kuidas sellise vesise pudruga laupäeval Tyresö ümbruse tihnikutes kuus tundi hakkama saada, oligi paras eelmisel õhtul lasta hägustada Faschingu jazzi klubis Steave Coleman & Five Elementsi tegelastel.
Laupäeva hommikune ühistranspordi kombinatsioon rongide ja busside näol viis meid kesklinnast aga viksti kella kümneks kohalikku algkooli, kus stardini jäänud kahte tundi sehkendamisega täita.
Esimese tunni pühedasime teed ja kohvi lürpides osalt legendi tõlkimisele. Enamus punktidest asusid stigkorset'il, mille vasteks Google pakkus 'krutsifiks'. Mida iganes see rootslaste kohta arvata laseks, aga ilmselgelt on orienteeruja jaoks tegemist teeristiga. Eks teerist võigi vahel üks paras risti löömine olla.
Siis õppisime ära, missugune on õige finish:
Teine tund läks esiotsa jällegi ühe A4 ja kahe A3 kaardilehe, mõõtkavadega 1:15000, 1:20000 ja 1:16666, kokku sobitamisega. Kui me olime Jaaniga küll kordamööda eri pool lauda ja siis jälle koos ühel pool lauda nendega lahmerdanud ja ikka otsi omavahel kokku saamata juba mõned minutid kulutanud, vihjas üks korraldajatest, et osad punktid on kahel lehel.
Ja kuigi meil ajavahe Rootsiga on tund aega, siis päikesevalgus lõppes neil pool tundi varem - sisuliselt kuuest tunnist kolm läks pimeduse varjus. Ja kuigi kaart oli täis ohtralt oliivirohelist eramaad, mis on jõulueelsete hunnitute kaunistustega valgustatud, on mõnikümmend meetrit eemal kaljumaastikule sisenedes valdavaks kottpimedus, kus oled oma pisikese valgusmulliga keset tüüakaid männipuid ja kivikaljusid.
Starti minnes taipasin, et valgusmulli tegemiseks on meil kahepeale seekord üldse ainult üks pealamp. Kuhu enda oma panin, seda meenutada ei suutnudki, aga kaasa ma seda küll ei võtnud. Patareid said veel ilusti vahetatatud ... ja koju jõudes tuvastasin, et olin lambi sahtlisse tagasi pannud.
Sellel hetkel me päris hästi ette ei kujutanud, kuidas ühe lambiga hakkama saada võiks. Esialgu päevavalgust ju jagus. Üldiselt on seal kivide vahel aga siiski päris kehva, kui jalaastet kiviprakku või libedale juurikale ainult aimama peab.
Ligased kivinukid ei olnud seekord ainuke mure. Maastik oli kaetud vesise paksu lumega. Ja kui ei olnud lund, siis oli libe muda ja kui ei olnud muda, siis olid libedad juurikad. Ja kui teerada oli lumest lagedaks sulanud, siis sellepärast, et seda mööda mulises voolata sulavee oja.
Tõsi, lumesse jääb kaasvõistlejatest jäljerada maha ja see oli pimedas üpris tõhus abimees metsaste punktide tabamiseks. Teisalt lasi lumi aimata ka kaljumägede piirjooni, mis muidu ühe ühtlase pimeda massi moodustanuks.
Võtsime oma ringi alustada keskusest alla, jättes 46 ja 39 siiski mõningasel kaalumisel kõrvale. 71-54-41-47 olid pigem selliseid metsikumad paigad, kuid teel 47st 72sse jäi ette suurem asustus.
Üldiselt oli piirkonnas valdavakas hoone elemendiks uuemad eramajad ning ühel teeristil, mille äärde jäid lasteaed ja väike toidupood, säras kõige silmipimestavamalt lambipood. Selline kus müüakse laelampe. Esiotsa ei tekkinudki mingit seost, et seal võiks ka pealampe olla. Aga tagasi teel 72st 55sse, kui pood meile uuesti teele jäi, oli Jaan veendunud, et küllap seal ikka pealampe ka müüakse. Minu uskumuse kohaselt oleks sellises parimal juhul leidunud mõni püha Luciale pähe pandav küünaldest kroon.
Jaan suutis mu veenda ikkagi sinna poodi sisse astuma. Jah, seal olidki mõned Luciale mõeldud kroonid, mida halval ajal võiks kasutada ka lagedal väljal orienteerumiseks. Lahkusime sealt siiski ühe tõhusa taskulambiga, mis nagu hilisem elu näitas, oli igati abiks meie innustaval jätkuretkel.
Järjekorraautomaat lasi riburada pidi kohalikke põhjamaalasi leti ette, kes valmistusid saabuvaks I advendiks - küll oli eit ajanud taadi uute pirnide järele, küll oli noorematel vaja päris uut ja moodsat aknakaunistust, muust hädatarvilikust tingel-tangelist rääkimata. Aga ma ei kujuta ette, et meil võiks näiteks keset Kelvingi küla olla lihtsalt üks lambipood.
Pimedus, mis meid värskelt soetatud abivahendit kasutama sundis, saabus 63 punkti juures veetorni mäest alla pudrutades.
Kõhedust tekitas järve taha metsa punkti 80 juurde jõudmine, aga nagu selgus, suutsime ka lihtsana näivast 32st mööda uhada. Häda selles, et kui üldiselt oli siiani punktivarda küljes ka helkurid olnud siis nüüd pimedasse jäänud punktidel seda mitte polnud ja puude vahel pidi veidi tuhnima, kuna mingeid nähtavaid jälgi samuti polnud - vaid lage kivikalju vastu vett helkimas. Kuhu küll see lumi järksu sai?
80sse jõudsime, olgem ausad, ikka paljuski jälgede varal. Järve kallas oli palistatud tihedama võsaga ning tavalised rajad mattis enda alla murdnud puude räga - nimelt too nädala algusel maha tulnud üllatuslumi oli kõva laastamistööd teinud - murdunud männi- ja tammeoksad, pooleks kuused ja kased, olid maastiku ilmestavad pildid.
Ühel sellisel tükkideks läinud puude vahel pugemisel tuvastas Jaan, et SI-pulk on nüüd küll kuskil mujal, aga mitte tema näpu otsas. No mida, kõige metsikumas kohas SI-pulk ära kaotada.
Aga kerisime tagasi, jälgides pingsalt lumesse sõtkutud rada. Õnneks olime sel lõigul ainsad sõtkujad ja nii oma 300 meetrise luuretöö järel jõudsime traataiani, mille alt läbi pugedes SI-pulk maha pudenenud oligi - vaatas meile ühe jälje servalt helkides vastu. Oleks ju olnud päris ennastsalgav viimasel tunnil kõike uuesti alustada, et mitte öelda kogu ametlik ponnistus koos SI-pulgaga lumme kirjutada.
Teel 33sse punkti olime vist juba mõlemad veidi mentaliteeti kaotamas, sest isegi jäljed ei viinud meid mitte kuhugi. Mast on, aga jälgi loogilises suunas ei ole - müttasime värskeid omi jälgi lumme vajutada, aga kus siis punkt on?
Korraga märkab Jaan kaarti lugeda, tal oli nüüd see väärtuslik taskulamp, et teine mast on veel selle künka peal. Hoo-hoo. No kuidagi tabasime mändide vahelt punktivarda, kus helkurit polnud, millest sai kätte veel ühe piiksuva punkti.
Mingi segane mõte oli veel punkti 53 osas, aga see selleks segaseks mõtteks jäigi, katsusime keskuse juurde tagasi ära mütata, et oma 26 kilomeetrile ots peale teha. Jalad olid alates teisest kilomeetrist märjad. Sokid lirtsusid kuus tundi ümber jala. Kui õnnestus vältida lausa veelompi astumist, siis väga külm ei hakanudki - auklike Solomoni tossude ja aastatega väga viledaks kulunud Lorpeni sokkidega kannatas plussi piires kõndida küll. Pool trassist kulges asula tänavatel ja lumest lagedaks lükatud kergliikluse radadel ning siis sai jalgu ju veidi kuivemaks käia.
Keskuseks olnud koolimaja põrand oli meie kohale jõudes juba märgi jälgi täis. Veganlikku nosimist nosides sai oma tegude üle järele mõelda.
Suur valgete lumeviirgudega hall oli alla neelanud kõik, mis neelata oli. Muuhulgas ükskõiksuse ja argipäeva sinus eneses, et maailma veidi kirkamana tajuda.
Ma ei tea miks see nii on, aga see loksumine ses ürgses looduses, vaatamata sinna peale laotatud tsivilisatsiooni kihile, murendab maailma mõttetuse ja tasakaalustab paigast nihkunud osiseid.
Ma ei tea miks see nii on, aga vahel peab minema Tyresösse.
 |
| Hilma af Klint * * * |
 |
| Minu lemmik Moderna Muuseti piprakoogi majade võistluselt Artipelagis Anselm Kiefer:  |
Comments