XXII TAOK Rogain Viru-Nigulas
Kolletamiskuu esimese päeva hommikutundidel oli möödapääsmatu seada end suunda, kus leiab aset TAOK rogain.
Võib-olla peab selleks natuke ogar olema, et ühe laupäevase päeva aeg surnuks lüüa mõnes Eestimaa paigas, keset märga võssi ja tuuliseid kõnnumaid, püüdes kaheksa tunniga tabada mingeid müstilisi numbritega tähistatud paiku.
Kui Alice küsis Irivikkassi käest "Kuidas te teate, et ma ogar olen?" Vastas kass "Pead olema, muidu poleks sa siia tulnud".
Paar nädalat enne rogaini istusin päikselisel terrassil ja mõtisklesin kui ogaraks maailm veel minna saab ja esitasin endale küsimuse, kas olen jäneseurgu kukkunud Alice või tuleks leida mõni jäneseurg, kuhu oleks tark kukkuda. Täpselt kaks päeva hiljem kirjeldab Seiklusprordi MM-il Paraguais Silver, et tunneb ennast kohalikus võssis nagu Alice imedemaal (kokkuvõtlik sissekanne viidetega Etsi blogis).Eetris on ogarust.
Vaata, mis asendist või seisundist tahes. Vahel jääb vaid veidi hoomamatuks, kummal pool peeglit sa ise parasjagu asud.
Poolest sõltumata, seda mõistis juba Alice, et võimatud on vaid tõepoolest väga vähesed asjad.
Sõidame otse tõusvasse päikesesse, kelle tööks on unest üles ehmatada põgenevaid uduheeringaid. Paslik suund on itta, et umbes kella kaheksaks jõuda Viru-Nigulasse.
Aleviku keskseks punktiks näib olevat Viru-Nigula kirik, mis pühendatud meremeeste kaitsepühakule Nicolaus'ile ja kus on 1795-1815 pastoriks olnud Õ-tähe mehena tuntud Otto Wilhelm Masing. Ega tea, vahel võivad o-rõngad ka üpris Õ-kujulisteks osutuda, enne kui neist O saab.
Võib-olla ma tähtsustan usukeskust liialt üle, sest meie siht oli hoopis spordihoone, mille kõrval korvpalliplatsi ümber kogu askeldamine lahti läks.
Algab kõik jälle kaartidest.
Tund enne starti kättesaadud torbikul on selle lahtirullimisel kindlasti mõni virgutav mõistatus varuks. Näiteks, kuidas ennast kagunurgast üles mereni planeerida.
Kui Alice'i sõbrad liitsid kokku rida kuupäevi ja teisendasid need vastuse saamiseks šillinguteks ja pennideks, siis meid oleks vast aidanud kõikide punktinumbrite kokkuliitmine ja nende jagamine kontrollajaga. Võib-olla oleks meid aidanud ka vähekene keskendumine planeeritud teekonna mõõtmisele, sest vaadates otsa oma viimase aja füüsilisele tegevusele ja konditsioonile, üle 30 km ei tahtnud plaani mahtuda. Etteruttavalt olgu mainitud, et meie mõlema entusiastlikud spordikellad näitasid kaheksanda tunni lõpus läbituks ikkagi 40 kilomeetrit.
Jooksmine ei ole näidustatud tegevus, kui sa oled paar nädalat varem aias maad kaevates ühel hetkel tardunud labida kohal, nagu oleksid vesiroti august kohanud välja vaatamas Märtsijänest ja ainus mida sel hetkel soovida oli, et võtke see labidas palun mu küljest ära ja asetage mind kuskile sooja kohta külili.
Aga kaart siis. Mhmmm. Meri. Seal on näiteks punkt 64. Ehalkivi. Letipea neemel, suurima maapealse osaga rahn Eestis. Legendi järgi olla tahtnud Kalevipoeg sellega Malla mõisa visata, mille akenedes põlevad tuled talle hundi silmi meenutanud, aga vise läinud vähe mööda. Nagu ikka, pärast väsitavat Soomes käiku enam ei mõtle selge peaga ja rahmad liiga raske rahnu järele.
Punkt 51 paistis ka sihuke romantiline kõrkjas olema. Unistused ...
Aga siis kaart ikkagi.
24-25-28-40. Tundus hea algus. No kes ikka läheks selge peaga punkti 20. Pärast loen, et see on Maarja kabeli vare. Siiani on selgusetu, kelle poolt selline idakiriku plaaniga ehitis 13. sajandil on püstitatud ning mingil põhjusel olla kabel kujunenud rahvaliku ebausu keskuseks, mis seetõttu 16. sajandil osaliselt lammutati. Adam Oleariuselt pärineb ületähendus 1635. aastast: "... seisab lagunenud kabel, mille juurde ümbruskonna mittesakslased igal aastal heinamaarjapäeval palverännaku korraldavad. Mõned käivad ühe kabelis asetseva suure kivi ümber põlvili, mõned roomavad alasti ... asi viib õgimise ja lakkumise, hooramise, tapmise ja muude ränkade pahedeni ..."
Heinamaarjapäevani (2.juuli) oli veel aega ja nii alustasid suurem osa hiliskristlikke ja mitte nii väga kristlikke tegelasi rännakut hoopis vana veskivare juurde, punkti 24.
Teekond jätkub masside hoogsal liikumisel punkti 25 suunas. Idamaja aiakülg, nagu Jaan teatab. Mis idamaja? Hoopis varaklassitsistliku Vasta mõisa aiamaja. Kuskil läheduses asub valitsejamaja, kus 1833. aastal pidas Kreutzwald oma pulmapeo sakslanna Marie Elisabeth Saedleriga. Kas ta ka ei peljanud, et Kalevipoeg jälle mõnda kivi loopima asub. Ühe väiksema on ta oma pool kilomeetrit jälle nihu virutanud, järgmine punkt 28 - kolme meetrine rändrahn.
Rännakul rahnu kanti tuli teekaaslastega ette vihjelisi arutelusid merest.
Ja justkui sellest oleks veel vähe, on kirikuaia taga hauatähis Kongla Annile, kõikidele teisitimõtlejatele, kelle läbi eestlus siiani püsinud on. Ann oli muidugi nõid, kes ilmselt paraku tuleroaks langes.
Kultuuriloolisest maastikust tuli nüüd siirduda metsikuma osa juurde. Plaanile said 40-52. Tundus vaimu ergastav etapp mättalise kõnnumaa ja segaselt metsaks üle mineva piirimail. Ilma lohatallajateta oleks seal kindlasti põnevust pikemaks ajaks olnud, aga veel oldi paljukesti koos. Ja nii oli hoopis põnev kuulda, palju kellelgi süüa kaasa oli võetud. Mõnel naisel ei olnud näiteks mitte midagi. Nagu ka minul. Aga meespool oli ennast varustanud hulga tavaariga, millest ta lubas pool Snickersit oma paarilisega jagada. Nagu Jaan näiteks jagas mulle pärast Geisha šokolaadi. Mehed on tänapäeval nii mõistvad ...
Edasi nägi meie kava ette veidi kaheldava punkti 38. Keegi oli kunagi NSVL-i lagunemise ajal leivaautoga metsa sõitnud ja heitumusest sinna jäänudki. Tõsi näha oli ainult leivaauto riismeid, keegit ei torganud silma.
Vastu tuli neid samu teelisi, kes õhkasid ikka veel mere järele. Mitte meeleheitlikult.
Ja siis 53-54 siin ja seal pool Kongla oja. Kui 53 nõudis kohutavas lepavõsas nügelemist, mis vaatevälja olematuks piiras, siis retk 54 poole jätkus põdrasügamise tihnikus, kusjuures taju vahemaamast ja paiknemine maastikul muutus iga sammuga aina nägemuslikumaks. Juhuslik sattumine sihile ja enesekindel arvamus asukohast viis punktini. Võib-olla meid aitas sinise tõugu juurde kinnijäämisest see, et me ei olnud öösel pimedas Paraguai džunglis ja neljandat päeva magamata.
Meie "tugev" taktika jätkus mitte nii ennastsalgavust nõudvate punktidega 44-33-39. Tee äärde jäi majapidamisi, kus külm ei olnudki veel kresse ära võtnud ja torm ei olnud veel batuuti minema lennutanud.
Kirgas päike jagas paistet ja tuul vinnutas näonahka kui lasnamäelikult paesel maapinnal punkti 57 suunas liikusime.
Meri oli silmapiiril ja sinna ta meist jäigi. Silmapiirile. Tuul tuhises juustes nagu oleks saabunud täielik vabadus.
Koopasuu puudesalus, mis võis ka olla jäneseurg, ootas meid. Pärast mida asusime end järjekordsest floorast läbi pressima, suunaks punkt 32. Esimene tarkus oli see, et hoiame laskudes reljeefiga risti ja teine oli see, et katsume paremale hoida, et teeraja otsast mööda ei satu. No ei sattunudki.
Edasi jätkasime nagu unihiired mööda kuivanud ojapõhja 58 punkti suunas lootes pihta saada teeraja nurgale. Aga me ei saanud. Me saime pihta veel pikemate põtrade, et mitte öelda kalekirjakute jaoks mõeldud padrikule. Lihtsalt pressid ennast läbi puitunud massi ja korraga olime roheliseks täpitatud lagendiku ääres, mille servas oli siht. See aitas punktini.
Pool ajast oli nüüd kulutatud ja selleks ajaks pidime plaani järgi olema joogipunktis 37 juures ning ära pidid olema nopitud ka 56 ja 42. Käiku läinud õgvendus viis meid otse 37sse.
Muidugi oli meil nüüd aega jätkata rüselusega järjekordses inimvaenulikus raiesmikus punktini 55, ning siis jääda edasi-tagasi punkti 43 vehkides kaks korda kaku kaamerasse. Tavaliselt linastatakse seal ilmselt stseene karude ja sigade elust.
Paljulubav punkt 63 oli läbi tihniku rajatud lohadega hõlpsasti leitav. Ülevalt teid mööda 48ni - ikka jälle see rassimist nõudev võsa.
Oli viimane aeg end sellest metsikusest lahti rebida ja kultuursemaks pöörata. Malla mõisa ees künkal punkt 49, kus meil pidi alles olema veel poolteist tundi aega. Aga ajaga on nii, et temaga peab hästi läbi saama, teda ei pea võtma kogu aeg ja talle ei meeldi kui teda muudkui näidatakse ja surnuks lüüakse.
Alice'it ähvardas pea maha võtmine, kui ta aega lugupidavalt ei suhtunud. Meid teadagi punktide maha võtmine, mis rogaini puhul teeb sama välja kui peast ilma jääda. Mannetu oleks koju sõita ilma peata, parimal juhul ilma kõrvade ja ninata. Nii õudsaid asju ei juhtu ei Imedemaal ega Viru-Nigulas.
Malla mõisa näiteks aga ähvardab pidev maha põlemine - juba Põhjasõjas, ja siis 1821 ja 1880. Ja siis kuni näis, et hakkab juba minema - uuesti leegitsemine 7.09.2018. Võib-olla on see Wrangelite needus, kes selle esimeseks omanikuks 15. sajandil olid.
Meie needuseks sai aeg. Päike nühkis sulnilt üle kakahaisuste talivilja põldude ja meie nühkisime finiši poole, sihiks teest veidi kõrvale jääv punkt 62.
Üha rohkem sai selgeks, et meie saatus on jooks. Kui me seda punkti võtma läheme.
Aga mida teeb Jaani parem jalg? Mida teeb minu selg? Keerame põldude vahelt suurele teele - meremeestele pühendatud kiriku tornikiiver paistab viis kilomeetrit eemal.
Kohe saabub otsustamist nõudev teerist. Me ei suuda kuidagi teepikkuse ja ajaga seotud tehteid teha. Kehade piirvõimete komponent segab ja tundmatu ei lase võrrandit lahendada.
Kihutame kiirkäigul teeotsast mööda.
Spordihoone korvpalliplatsile tagasi jõudes lüüakse meile lõppajaks 7 tundi 51 minutit ja 3 sekundit. Need 6 punkti jäävad kripeldama.
Ilus mets jäi seekord nägemata, meri jäi õhkamiseks, aga huvitav oli. Virumaalikult mitmekesine, just nende kuue punkti pärast. Igavesti.
Kripeldus aga hajub vaikselt nagu Irvikkassi naeratus. Kõik muu jääb alles nagu unenägu, nagu äraolek Imedemaal.
Sõidame loojuvasse päiksesse, kelle ülesandeks on meelde tuletada, et üleüldine ogarus maailmas ei puutu asjasse kui ise pisut ogar olla.
Tänulikkusega uusi unustamatuid unenägusid oodates.
Võib-olla peab selleks natuke ogar olema, et ühe laupäevase päeva aeg surnuks lüüa mõnes Eestimaa paigas, keset märga võssi ja tuuliseid kõnnumaid, püüdes kaheksa tunniga tabada mingeid müstilisi numbritega tähistatud paiku.
Kui Alice küsis Irivikkassi käest "Kuidas te teate, et ma ogar olen?" Vastas kass "Pead olema, muidu poleks sa siia tulnud".
Vaata, mis asendist või seisundist tahes. Vahel jääb vaid veidi hoomamatuks, kummal pool peeglit sa ise parasjagu asud.
Poolest sõltumata, seda mõistis juba Alice, et võimatud on vaid tõepoolest väga vähesed asjad.
Sõidame otse tõusvasse päikesesse, kelle tööks on unest üles ehmatada põgenevaid uduheeringaid. Paslik suund on itta, et umbes kella kaheksaks jõuda Viru-Nigulasse.
Aleviku keskseks punktiks näib olevat Viru-Nigula kirik, mis pühendatud meremeeste kaitsepühakule Nicolaus'ile ja kus on 1795-1815 pastoriks olnud Õ-tähe mehena tuntud Otto Wilhelm Masing. Ega tea, vahel võivad o-rõngad ka üpris Õ-kujulisteks osutuda, enne kui neist O saab.
Võib-olla ma tähtsustan usukeskust liialt üle, sest meie siht oli hoopis spordihoone, mille kõrval korvpalliplatsi ümber kogu askeldamine lahti läks.
Tund enne starti kättesaadud torbikul on selle lahtirullimisel kindlasti mõni virgutav mõistatus varuks. Näiteks, kuidas ennast kagunurgast üles mereni planeerida.
Kui Alice'i sõbrad liitsid kokku rida kuupäevi ja teisendasid need vastuse saamiseks šillinguteks ja pennideks, siis meid oleks vast aidanud kõikide punktinumbrite kokkuliitmine ja nende jagamine kontrollajaga. Võib-olla oleks meid aidanud ka vähekene keskendumine planeeritud teekonna mõõtmisele, sest vaadates otsa oma viimase aja füüsilisele tegevusele ja konditsioonile, üle 30 km ei tahtnud plaani mahtuda. Etteruttavalt olgu mainitud, et meie mõlema entusiastlikud spordikellad näitasid kaheksanda tunni lõpus läbituks ikkagi 40 kilomeetrit.
Jooksmine ei ole näidustatud tegevus, kui sa oled paar nädalat varem aias maad kaevates ühel hetkel tardunud labida kohal, nagu oleksid vesiroti august kohanud välja vaatamas Märtsijänest ja ainus mida sel hetkel soovida oli, et võtke see labidas palun mu küljest ära ja asetage mind kuskile sooja kohta külili.
Aga kaart siis. Mhmmm. Meri. Seal on näiteks punkt 64. Ehalkivi. Letipea neemel, suurima maapealse osaga rahn Eestis. Legendi järgi olla tahtnud Kalevipoeg sellega Malla mõisa visata, mille akenedes põlevad tuled talle hundi silmi meenutanud, aga vise läinud vähe mööda. Nagu ikka, pärast väsitavat Soomes käiku enam ei mõtle selge peaga ja rahmad liiga raske rahnu järele.
Punkt 51 paistis ka sihuke romantiline kõrkjas olema. Unistused ...
24-25-28-40. Tundus hea algus. No kes ikka läheks selge peaga punkti 20. Pärast loen, et see on Maarja kabeli vare. Siiani on selgusetu, kelle poolt selline idakiriku plaaniga ehitis 13. sajandil on püstitatud ning mingil põhjusel olla kabel kujunenud rahvaliku ebausu keskuseks, mis seetõttu 16. sajandil osaliselt lammutati. Adam Oleariuselt pärineb ületähendus 1635. aastast: "... seisab lagunenud kabel, mille juurde ümbruskonna mittesakslased igal aastal heinamaarjapäeval palverännaku korraldavad. Mõned käivad ühe kabelis asetseva suure kivi ümber põlvili, mõned roomavad alasti ... asi viib õgimise ja lakkumise, hooramise, tapmise ja muude ränkade pahedeni ..."
Heinamaarjapäevani (2.juuli) oli veel aega ja nii alustasid suurem osa hiliskristlikke ja mitte nii väga kristlikke tegelasi rännakut hoopis vana veskivare juurde, punkti 24.
Ja justkui sellest oleks veel vähe, on kirikuaia taga hauatähis Kongla Annile, kõikidele teisitimõtlejatele, kelle läbi eestlus siiani püsinud on. Ann oli muidugi nõid, kes ilmselt paraku tuleroaks langes.
Vastu tuli neid samu teelisi, kes õhkasid ikka veel mere järele. Mitte meeleheitlikult.
Koopasuu puudesalus, mis võis ka olla jäneseurg, ootas meid. Pärast mida asusime end järjekordsest floorast läbi pressima, suunaks punkt 32. Esimene tarkus oli see, et hoiame laskudes reljeefiga risti ja teine oli see, et katsume paremale hoida, et teeraja otsast mööda ei satu. No ei sattunudki.
Edasi jätkasime nagu unihiired mööda kuivanud ojapõhja 58 punkti suunas lootes pihta saada teeraja nurgale. Aga me ei saanud. Me saime pihta veel pikemate põtrade, et mitte öelda kalekirjakute jaoks mõeldud padrikule. Lihtsalt pressid ennast läbi puitunud massi ja korraga olime roheliseks täpitatud lagendiku ääres, mille servas oli siht. See aitas punktini.
Pool ajast oli nüüd kulutatud ja selleks ajaks pidime plaani järgi olema joogipunktis 37 juures ning ära pidid olema nopitud ka 56 ja 42. Käiku läinud õgvendus viis meid otse 37sse.
Paljulubav punkt 63 oli läbi tihniku rajatud lohadega hõlpsasti leitav. Ülevalt teid mööda 48ni - ikka jälle see rassimist nõudev võsa.
Oli viimane aeg end sellest metsikusest lahti rebida ja kultuursemaks pöörata. Malla mõisa ees künkal punkt 49, kus meil pidi alles olema veel poolteist tundi aega. Aga ajaga on nii, et temaga peab hästi läbi saama, teda ei pea võtma kogu aeg ja talle ei meeldi kui teda muudkui näidatakse ja surnuks lüüakse.
Alice'it ähvardas pea maha võtmine, kui ta aega lugupidavalt ei suhtunud. Meid teadagi punktide maha võtmine, mis rogaini puhul teeb sama välja kui peast ilma jääda. Mannetu oleks koju sõita ilma peata, parimal juhul ilma kõrvade ja ninata. Nii õudsaid asju ei juhtu ei Imedemaal ega Viru-Nigulas.
Malla mõisa näiteks aga ähvardab pidev maha põlemine - juba Põhjasõjas, ja siis 1821 ja 1880. Ja siis kuni näis, et hakkab juba minema - uuesti leegitsemine 7.09.2018. Võib-olla on see Wrangelite needus, kes selle esimeseks omanikuks 15. sajandil olid.
Üha rohkem sai selgeks, et meie saatus on jooks. Kui me seda punkti võtma läheme.
Aga mida teeb Jaani parem jalg? Mida teeb minu selg? Keerame põldude vahelt suurele teele - meremeestele pühendatud kiriku tornikiiver paistab viis kilomeetrit eemal.
Kihutame kiirkäigul teeotsast mööda.
Spordihoone korvpalliplatsile tagasi jõudes lüüakse meile lõppajaks 7 tundi 51 minutit ja 3 sekundit. Need 6 punkti jäävad kripeldama.
Kripeldus aga hajub vaikselt nagu Irvikkassi naeratus. Kõik muu jääb alles nagu unenägu, nagu äraolek Imedemaal.
Tänulikkusega uusi unustamatuid unenägusid oodates.
Comments