Vihmausside lend
Lürbin päikselisel terrassil kohvi. On naabri ebareaalse õitevahus pirni jõllitamise aeg. Logelen.
Saabub musträstas, noka vahel kuskilt kätte saadud poolik vihmauss. Vaatab mind, kahtlustavalt.
"Mis sa siia selle ussiga tulid? Kas sa ei tea, kus su kodu on, või?" Lendab minema.
Lähen lilli istutama.
***
Neljapäeval ei saanud Aruküla vihmaussid asu ei külas ega küla taga. Mait, kavalpea, oli ehitanud kaks rada kahel täiesti erineval maastikul. Nii oli meil Jaaniga valida keskveteranidele mõeldud 1:7 500 mõõtkavaga tingel-tangel rohkem küla pool või siis mitte nii eakohased N21A ja M21AL rohkem küla taga soos teravsilmsematele tüüpidele mõõtkõvas 1:10 000. Üldiselt on kummaline, et see riknemine just silmadest pihta peab hakkama. Kuigi, Jaanil on see alanud rohkem ühest põlvest. Aga nagu Postimehe terviseminutid pajatasid, siis ainult liigutamine aitavatki veel lõplikku oleku saabumist edasi lükata.
Jäi siis see raba variant.
Jaan kadus kiirkõnnakul juba enne teist punkti vaateväljalt ja nii sain üpriski üksildaselt leiutada raba, kuhu keegi ei olnudki veel mingit sellist poole mutsuga laudteed vormistanud.
Etapp 3(32) - 4(33) tundus esmasel peale vaatamisel päris tõsine. Mis maagilised inimtekkelised objektid võiks peituda ühte viirgu joondatud mummukeste taga, oli teadmata ning selge oli, et kui neid keset sood tabada ei õnnestu, siis võib ikka päris kaua seal minna. Üllataval kombel oli aga kollane madalam soo osa hästi tajutav, veel üllatavamal kombel õnnestus kompassi sihipäraselt kasutada ning otse õige elektri(?)posti juurde jõuda.
Edasi jätkusid teistlaadi (säherdune mustja mudaga sulla-mulla) vesises padrikus solistamised üle ja ümber küngaste 5(34)-6(35)-7(36), mis tundusid kaardil lihtsamad kui päris elus. Valisin trajektoori selliselt, et teele jäävad mügerikud väikeste sakkidega kindlasti loetud saaks ja see taktika isegi toimis. Eemalt kostis kummalist naeru ja ekstaatilisi hüüdeid - ilmselt veidi veel vesisemast ja tihedamast piirkonnast. Kuskil eikusagil tuli vastu noormees, kes uuris, kas 36 on veel kaugel, aga too oli juba mõnisada meetrit ära olnud. Selline ehe, igaüks sureb rohelises omaette, päevaku miljöö.
Mugistamist jätkus vetruval pinnasel veel kahe punkti jagu tiba lihtsamate punktile peale lendamise strateegiatega ja kui pärast 9(38) võinuks loota, et nüüd kohe ongi lilled ja heinamaa, siis tuli punktist kraavini pääsemiseks ennast sadakond meetrit läbi suruda kirjeldamatust floora massist, mis ei olnud tänu jahedale kevadele veel oma täisvõimust õnneks saavutanud.
Jaanist olin ma kiirem olnud ainult ühel etapil 4(33)-5(34). Tal oli seal keegi kanna peale astunud (!) Ilmselt sellest mingi heitumus. Aga muidu on tal soos sobramiseks lihtsalt veel pikemad jalad.
Lõpetuseks pidasime ennast mõlemad pannkoogi väärilisteks, aga mitte nii väga sääskede sõbraks, kelle verisest humanitaarabist ilma jätsime ja kookidega autosse pagesime. Mugisime küpsetatud tainast ja omasime kujutlust ilusast elust.
***
Liikusmiprogrammi on kuulunud ka varasemaid üritusi. Näiteks teisipäevak Männiku sõjaliste uurete vahel, kus ajatute objektide rohkus muudab orienteerumise osa üpris lihtsaks ning hõlpsasti läbitav mets nõuab liigselt liigutamise kiirust.
Veelgi varem proovisime, mida suudame Rõõsal. Enda piinlikku trassi ei hakka kaardile joonistamagi, otsisin variante, et maksimaalselt radu kasutada.
Selline o-mõttelaiskus õhtuks siis.
Mõni aeg enne seda pakkus uut Muraste kaart.
Mugistamist jätkus, kõige sürrim oli leida kivi 12(32) soost.
Kulgesin padrikus enam ammugi arusaamata, kaugel ja kus olen, suunast ja sammudest seal risu tõttu abi suurt polnud. Vingerdasin ümber ühe ümberläinud kuuse ja ümber teise, kuniks punkti jõudsin. Nii lihtsalt lähedki - surra-murra ja kohal.
Olen tollel Muraste kaardil korra käinud, aga mitte üks koht ei meenunud. Otsisin vana kaardi üles - aasta siis oli 2001. Päris huvitav, mitte ainult kaardistamise stiil ei ole muutunud. Nojah, see on mu 11. kaart kaarikogus :D
Või kui ikka teiste järgi valesse punkti joosta ja see silmagi pilgutamata pulgale korjata, siis Ülo pakub punnide mahalugemisel ikkagi variandi, et äkki käid seal eelviimases ikka ära. No ma ikka ei läinud. Võib-olla et läbisin etapil 11(59)-12(43) niikuinii natuke keeluala nurka kui kraavi ületamiseks kohta otsisin. Võib-olla see kaardi alumises osas olev keeluala ei paistnud sellena, kuna tavaliselt sellise rohelise juurde käib ka mingi hoonestus, aga too on vist seekord pildilt välja jäänud.
Selline tulemus ju pannkooke ei väärikski, aga kui sõltuvus on juba tekkinud ...
***
Murul hüppavad kõrvuti musträstas ja hallrästas. Korraga tirivad mõlemad ühes taktis omale maa seest vihmaussi. Peatuvad hetkeks justkui uurides kummal on suurem. Tirivad edasi ja panevad samaaegselt omas suunas lendu. Ussid võtsid loomulikult kaasa. Mulle jäid jälle ainult võililled.
Comments