Heinakuu pudemed
Kolmapäeva hommik kell pool kümme. Värava kell. Kargan kodukontorist üles. Õhk on veest paks ja kuuma täis nagu Miamis. Mingi kulleri moodi mees.
'Tere hommikust. Kas teie tellisite omale WC?'
'??'
'Ee... teie vist ei ole tellinud WC-d... Mooni XX?'
'Mooni XX võib siin ju olla, aga WC ... ee... tõesti ei ole tellinud.' Meil on siin üldse pitsaparandus, lisan mõttes.
'No ma vaatan siis edasi.'
Meie oleme nüüd küll mõlemad 50, aga ... pidu oli juba neli päeva tagasi ära. Või kuhu filmi ma nüüd kinni jäänud olengi ...?
Kummaliselt külmavõitu ja märg ilm päev hiljem neljapäeval -
Vihmamärg floora jagas jahutust, järves oleks saanud end pärast üles soendada.
Mõned kurdavad, et parmud viivad neilt tükke küljest ära. Mul on selle tükiäraviimise ürituse järgselt see koht mõnevõrra suurem kui enne tüki hauskamist. Kanni kallal oleks nagu algaja ilukirurg midagi botoxiga katsetanud, põlved ja sääred mõjusid samuti ebasümmeetriliselt.
Kuskil 17. punkti juures olin kiletiibadega metsalistele alla andmas ja valmis rajalt põgenema. Aga kuhu? Vaatasin alles jäänud viit punkti kaardil ja vahet polnud, leidsin jõudu lõpuni vehelda. Siis ma veel ei teadnud, et vehklemine ongi uus rahuvussport.
O-tehniliselt olid mikroreljeefipesad surnud kuuskede ja mitte nii surnud muu võsa vahel, väljakutsuvad. Kummalisel kombel õnnestus kõik välja lugeda juba esimesel katsel. Ainult etapp 17(39)-18(44) läks nässu - punktist väljudes täitsa vale suund. Kuskilt täiesti oma suunast lendas kohale Heidi, kelle mõtteavaldused sundisid trassi korrigeerima ja nii sai seegi etapp vehklemisega pooleks tehtud. Vehklemine ülajäsemetega on abiks ka kaasvõistleja veenmisel õige suuna valimiseks, mitte ainult parmude peksmiseks.
Päev hiljem, reede õhtul valmistun puhkuseks ja olen teel maale. Rohkem siiski, et olla Jaanile abiks, ema hooldamisel.
Laupäeva hommik. 31 kraadi sooja. Laotan jahedaid rätikuid segaduses kehale. Kui vaim selles kehas on alustanud teekonda uute universumite poole. Silitan palet, millele on siinsel maatükikesel paistnud juba 91 suvede päike. Jaan püüab kuskil kõrvalruumis mobiili levi, et saada juhtnööre kiirabilt. Ühe elu tavapäraselt alanud hommik suubub mõne tunni jooksul määramatusse.
Ühel hetkel on tuppa jäänud vaid need maised tegevused, millega pannakse elulause lõppu punkt.
Nüüd me siis oleme siin ühel viledaks kulunud planeedil. Üks jäänud emata, teine mõned kuud varem isata. Ja mis, nagu noist morbiidsetest, lõplikest vopsudest vähe oleks - kahekesi viiekümnesed. Ilma otsale ligemal kui ei kunagi varem.
Aga enne veel. Alati on enne veel.
Enne kui sust saab üks veninud, kärbunud ja lotendav tädi kategooriasse kuuluv asjandus.*
Enne üle otsaääre kukkumist peaks korra metsas ära käima.
On uus neljapäev. On ikka veel heinakuu. 24-kraadises õhus sahistab tuul ja kuskil eemal vispeldatakse üles pakse vahupilvi, mis Venemäe kohale äikest siiki ei too.
Jalutan starti, teel kuivanud konni näen. Kohe päris sellised lõplikult kuivad.
Saan kaardi. Punaste rõngastega. Elu mõtte ähmastunud piirid muutuvad selgemaks. Ees seisavad väga konkreetsed 17 punkti.
Väga konkreetselt suundun esimesse lohku. Matsti. Jätkan kindlalt järgmiste nõgusvormide tuvastamist. Lopsti. Tõsiasjalikud ninad ja sooservad saavad käegakatsutavateks. Naksti.
Pärast kaheksandat (63) punkti muutub maa väiksemaks. Hoog on nii uljas, et mastaabi taju kaob ja kütan üle. Ei õnneks veel mitte üle otsa ääre. Saan tossupaela männijuurika taha kinni ja pöördun tagasi, et 9(64) ära käia.
Kas selle pooliku sarvesaia ja selle kolm auku ka kuidagi üle leiab? 10(35). Hästi ei leia, kuidagi sarvedega punkt. Võtan ennast kokku kui kõdukuusikust läbi sumpan üle oosi, punktid koju toodi.
Järgmised kolm punkti 12(65), 13(54), 14(55) lappavad korda mööda ja üks haaval täiega. Esiteks olen endiselt mingis lohkude lummuses ja ei tunnista kurjade kaevikute olemasolu ei kaardil ega looduses. Edasi puudub sõnajalgadel igasugune süütus ja nende siivutu säärte silitus eksitab mind ninadelt.
Viimased kolm punkti on lihtsad, kui vaid suudaks end lihtsalt neist teele jäävatest küngastest üles vedada. Mitte just hõljudes, eks maa külgetõmbejõud ole oru põhjades ikka tugevam, aga pääsen lõppu.
Lõpus tuleb astuda jälle tagasi päris ilma. Kus juba vesi laual ja Jaan posti najal ootavad. Et siirduda koos pannkookide poole, mida järades saab langevas päikses romantiliselt ülejäänud lauakaaslastega sotsialismi üle aru pidada. Ja kui aega jääb, siis ikka ka rajameistri vimkasid siunata.
Soustise papptaldriku lennutab tuul kohe lauanaabri külge, kui sealt viimane koogitükk põske ära pista. Kahvel-nuga takkajärgi.
Võib-olla siinpoolsus ei olegi nii poolpidune.
Mõned olukorrad on kaardiga aset leidnud siiski ka kuskil heinakuu ja kevadiste küsimuste vahel. Näiteks Andineeme raiesmikel või siis ka Paldisiki auuli tänavatel ja isegi Kadrioru kandi küngastel.
Tõsi, üksikuid ähmaseid mälupilte võib üritada taasesilekutsuda, kuid vahel on aeg nii tühjust täis. See on justkui vana linnuse müür, milles varisenud aknaaugud. Ning nood avad on nagu kaduma läinud lood, kildudeks purunenud ning laiali tassitud. Võib-olla müüri all maad sonkides leiab mõne tükikese kadunud aknast, aga sellel ei ole võimu pajatada kogu lugu. See vaid helgib korraks kui päike välja tuleb.
Eks kleebin kaarditükid avade asemele. Nii jääb igal ise fantaasia võtta ja lugu jutustada.
 |
| Kiri portatiivse käimla seinalt |
* Uku Masing, "Mälestusi taimedest"
Comments