Elu sokis

Kas te olete harutanud mõnd vana villast sokki. Mõnd natuke viltinut. Tõmbad lõngast, mis jookseb järjepanu läbi aasade. Iga sirgeks tõmmatud aas tekitab väikse jõnksu ja õhku lendab veidi imeväikseid villakübemeid. Ja sokk jääb järjest lühemaks. Õigupoolest see polegi enam mingi sokk, vaid üks toru. Üks lühenev toru. Aas aasa haaval.

Siis jõuab järg talda kulunud auguni ning kogu ühtlaselt hargnev kulgemine seiskub. Vaatad augu äärt ning  oled segaduses, kuidas edasi minna. 

Elu ongi üks hargnev sokk - kudumi aasad on nagu üksteise järel haihtuvad päevad kui neid otsast veidi sikutada.

Vahel sirutame end üle augu ääre, otsime uut juhtlõnga mõnest o-kaardiga tähistatud metsast. Ja kuigi aprillikuine o-kalender on silmini täis kirjutatud, siis selline üüratu vabadus valida kohta ja aega annab alati vabaduse ka üldse mitte midagi valida. 

Eile me siiski piirasime ennast mingis aja- ja ruumipunktis ning suundusime Jaaniga näiteks Kaberla püsirajale. Tundus arvutist vaadeldes kuidagi selline meeldiv ja ohutu. Mõnusas eelpensionäride mõõtkavas - 1:5000. Oli lootust ka kohapeal näha ja lugeda.

Ega meelte rakendamisega suuri raskusi ei tekkinudki. Maitsmis- ja haistmismeel polnud primaarsed, kui nood peaks juhtumisi konkureerivate olendite poolt hävitatud olema.

Mõningast abi oleks olnud vast tundetust kompimismeelest või mis teab mille puudumisega saab korvata ükskõiksust läbi tundmatu sügavusega porilodudest läbisumpamisel.


See osa meie organismist oli meil Jaaniga parasjagu niipalju arenenud, et enamus lodu sirgjoonel läbimist nõudvaid etappe lahendasime 18. punkti juurde jääva improviseeritud purde abil. 


Kui sealt umbes seitsmendat korda üle saagisime, siis ma kujutasin ette neid megereid, kes kuskil kuusejuurika alt imestusega jälgisid ühe emas ja isasisendi edasi-tagasi sahmimist, kes juba jupp aega ise ka ei tea, kummal pool sood nad plaani mõtlevad hakata pidama.


Üldiselt aga hargnesid punktid üpris ilusti. Suurem tuulepäisus tabas meid kolmanda punkti vare leidmisel. Oskuslik kõrvalekalle suunast sundis piirkonda põhjalikumalt tudeerima sinise-valge piiril.

Mõningane lambapäisus esines ka kaheksanda punkti lageda serva tuvastamisel kui päris hästi ei hoomanud taimepiiride vaheldust ja raiesmike tekkevanust.


Esimesse punkti minek sundis esitama küsimust, ega me Lätti ei plaani rogainima minna või miks me siia padrikusse end nühkima tulime üldse. Noh eks selline tühine Kaberla võss või toas elutsema harjunud eluvorme pisut ehmatada.

Aga mõnus maastikuleid. Liikumisprogrammi punktid ja ringid ka jälle ühiskonna heaks täidetud. Või olid need rohkem isiklikus plaanis vajalikud ...


Paar nädalat varem oli meil üks teine o-harjutus, hoopis teises kohas. Keila-Joa püsirajal.


Eks tolles metsatukas ole ju juba ka oldud. Aga selle rannikuala eriline väärtus on tema üldises kunstipärasuses.

Peale o-punktide võib sealt leida tekste, mida puud püüavad edasi anda. 





Helisid, mida vesi kannab. 



Monumente, mida kivid on tahunud. 


Lõuendeid, mille taimepintslid on maalinud. 




Viimast, finišitähist otsisime hoolega. Pärast selgus, et toda polnud algusest peale olnudki. Vot sulle performance.


Ja lõngakera läheb aina suuremaks.

Linnaluulet ...

... ja raami püütud pilvi koduauulist




Comments

Popular Posts