Tagasitulek
Kolm koroonapaksu seisid kevade teisel päeval Mineraali tänava nurgal ning püüdsid külge riputatud atribuutikat ja meeli o-lainele häälestada.
Cederhelmi/Löwenruh' ümbruses, Lilleküla asumis.
Kaardil punktid trassil: kodu - pood 1, kodu - pood 2, kodu - pood 3, kodu - töö, kodu - lõunasöögipaik 'Weis'. Kunagi kui käidi lõunasöögipaigas või käidi isegi tööl. Ülejäänud punktid tööpäevajärgsel ringkäigu joonel kodukontorist elutuppa, mis katab peamiselt risti-põiki just tollele kaardile jäävaid tänavaid.
Ühesõnaga - kass oli jällegi magavatele hiirtele otse hammaste vahele jooksnud. Tuli lihtsalt aiast välja minna.
Sportlik-hasartlikud tegevused ei ole sellel aastal pesakonna sõbrad just eriti olnud. Raideni tennisetrenn on taandnud harjutusteks hüppenööriga Zoomi valgel. Jaan on maapaos olles peamiselt lumelabida kavale keskendnud ja minul on olnud tugevad mõtted suuskadega seoses - näiteks avastasin ühel ilusal talvepäeval, et Merimetsas on päris hea klassika ring keskealistele. Igatahes, jätsin meelde, kui unetus peaks vaevama hakkama.
Elu maise hääbumise ja kaduvuse seadused on oma aega nõutanud. Kui pead leppima siiajäämisega, aina vanimaks põlvkonnaks liikumise teel. "Strawberry Fields forever" on lugu, mis peas mängima hakkab kui isa peale mõtlen.
Ilmsesti ei olnud Mustamäe tee ja Endla nurgal selle veidi igavikulise ja liikumatu baasi pealt minnes seis lootusetu, kui eelnev keskendunud ajutöö rajaplaneerimise osas oli tubastest oludes tehtud ning sai eesseisva pingutuse võtmeks. Tund aega tuli sisustada arvestades punaste ringide väärtuseid ja meie uitamistempot. Kas meil ikka piisavalt sobiv lukuauk aga leida õnnestub?
Mingites unistustes pressisime ka Löwenruh' pargi punktid sisse, aga siis oleksime pidanud jooksma hakkama. Sihukest vääritut leemendamist koduauulis püüdsime vältida. Kagu suuna punktid Vuti, Mõtuse, Varese, Kure, Haki, Algi peal jäid kohe välja. Ma ei saa aru, miks seda kanti nimetada ainult Lillekülaks, rohkem ikka Lillekülalinnu.
Kohati lõikavad nimistusse sisse väga toorelt Metalli, Keemia, Mehaanika, Mineraali, mis rajati 1904. aastal Wittenhofi suvemõisa maade tükeldamisel ning kuhu hakkasid eelmise sajandi alguses kerkima piirkonna esimesed elumajad ja pisitööstused.
Jaa, ja õigupoolest kui alustada algusest, olime Kristiine heinamaal, kus enne seda, kui ala 1652 kraavidega kuivendati ja võsast puhastati, käisid hundid Koplis lammaste järel. Partsellideks tükeldatud maad kingiti loosiga linna rae ja muudele mõjukatele isikutele ning peagi tekkisid piirkonda iluaedadega suvemõisad. Paljudel partsellidel oli ainsaks hooneks siiski vaid suur heinaküün.
Muistend Ülemiste vanakesest, kes Tallinna linna ähvardab ära uputada, võib pärineda ka nimelt Kristiine heinamaa asukatelt, sest 37 meetrit merepinnast kõrgemal asuv Ülemiste murdis oma kallastest välja näiteks 1867 vihmasel suvel ning siinsed heinamaad olid veega kaetud mitme jala sügavuselt.
20. sajandi alguses oli kõrreliste aasadest vähe tulu ning Kadrioru ontlikumad suvemõisad said popimaks ja siinsed omanikud tükeldasid oma partsellid omakorda väiksemateks, et neid hakkajatele aed- ja puuvilja kasvatajatele hangeldada. See heinamaade tükeldamine ja müümine kestis hoogsalt 1920ndate lõpuni. 1930ndate lõpuks oli heinamaade asemel tänapäeva mõistes suured, kuni 4552m2 (1000 ruutsülla) suurused tükid elumajadega. Tihti elustatud vaid ainult pikkade juurikapeenardega.
 |
| Lumikellukeste väli taasheinamaastunud krundil Mõtuse ja Sõpruse vahel, mis peagi uusehitise alla jääb |
1930. aastate Nõmmele erilist iseloomu andvad funktsionalistlikud villad puuduvad siinkandis peaaegu täielikult.
Alal jätkus hoogne potipõllundus ka II maailmasõja ajal ja järgselt.
 |
| Mooni 77 nüüd |
 |
| ... mõni aasta tagasi |
Võib-olla täielikust mustamäestamisest, mida nägi ette 1974 koostatud generaalplaan, on siinset piirkonna päästnud kõrghoonete ehitamise jaoks ebasoodne pinnas - kõrge pinnavesi, väike mereliste liivade paksus, jääjärveliste setete heterogeensus ja suur kokkusurutavus. Natuke sai plaan siiski realiseeritud ja seda on hästi näha kaardi läänepoolses keskosas.
Suured juurikakasvatamise aiad tükeldusid 50ndate lõpus veelgi väiksemaks ja 60ndate alguses vormus valdavalt aedlinlik miljöö, kuhu on nüüdseks pikitud eriilmelisi eramuehitisuse näiteid kõikidest kümnenditest.
 |
| Lilleküla 60ndate klassika |
 |
| Mõni stiil on lihtsalt rabav ... |
Edasi on vaja saada teisele poole aeda mõisaparki. Mööda Keemiat ümber kunagise M. Sidorovi kompvekitööstusest - Iirise 7 tagant aianurgast punkt 40 ja kohe edasi Cederhelmi mõisakeldri otsast 80.
No ja nüüd. Ümber Forssi autoremondi parkla, kui suund kodu poole keeras, andis see võimaluse Raidenile rõõmustamiseks, et kas juba saigi läbi. Aga tutkit, põikega Meleka ettevõtluspiirkonda, järgi punktile 71 ja siis üle Koskla JahiSmoke'i (on selline koht Grossi poe taga, millest möödudes püüad teha näo, et mind ei ole olemas), kõrvalt punkti 81 - kortermajade hoovi paigutunud kuuristik, mille juurde me oma viimase jõulukuuse tarisime - kaamlitele või millekski muuks taaskasulikuks ja kus sõjajärgselt piirkonna esimeseks uusehituseks Endla 47/Koskla 4 oli sõjavangilaagri nr 286 III osakonna linnak, mis 1949 küll likvideeriti.
Ühesõnaga siiamaani, üdini kodused kohad.
Sõpruse puiestee algusesse jäävad ridamajad aastast 1962 peitsid enda taga järjekordse garaazi rivi küljes punkti 72.
Täiendavalt tilkusime Tihase tänavale, sealt Haigrusse, sealhulgas möödudes majast nr 22, mis kinnitati veel 1990. aastal kui Soome Vabariigi Leningradi Peakonsuli filiaal, mida sinna ei tulnud, küll aga olla see veidi aega Hiina saatkond olnud, et siirduda punkti 61, mis asub krundil, kus kaks aastat tagasi põles maani maha maja või see mis sellest veel järgi oli. Seda, et Haigru tänavalt selle krundi kaudu otselõike Moonisse saab, ei olnud me endale siinelutsemise ajal teadvustanudki. Päris kindlad me aga polnud, et seda otseteed tulevikus kasutama hakkame. Tegelikult on sellel mahajäetud ristkülikul isegi kaks krunti. Põnevusega ootan, millal see tihkelt järgmist ridamaja täis ehitatakse.
Kui 70ndate keskel on osatud Lilleküla aedlinna väga pealtükkivad üheksakordsed kortermajad püsti ajada, siis uuemal ajal on normiks vabanenud krunt otsast otsani kahe-kolmekordset ridamaja täis ehitada, nii et parim haljastus, mida parkivate autode ja maja kõrvale annab rajada, on krundi piiril laiuv elupuumüür.
No ja siis võib muidugi lajatada ka sellise täiesti tuima halli, ilma ühegi aknata mitekorruselise seinaga - nagu näiteks punkt 84 juures on Rimi poe sein Varese tänaval.
 |
| Mis oli küll selle aedniku mõtteis ... |
Tõttöelda, on põllupealsest tänase rohelise ja sümpaatse elukeskkonnaga Lilleküla teinud just sinna elanike poolt istutatud suureks kasvanud puud. Kuid kui nende jaoks ruumi ei jäeta või neid istutada ei mõisteta, siis kaob selle piirkonna olemuslik mõte. Kolmes kõrrelise puhmas viies reas vaheldumisi kortslehtedega ei asusta elama just mitte palju laulvaid tegelasi. Oravatest, siilidest ja kassidest rääkimata.
 |
| Cederhelmi 120 aastane lehis kuuga |
Jätkasime aedlinnasemas pooles - Krookusest punkt 60, Mooni 50 juurest punkt 64. Pideva kruntide tükeldamise tõttu on siinkandis palju maju numbritega laadis n 42a, 42b ... 42e, mis vahel omakorda tükelduvad, n 42a/1, 42a/2 jne. Või siis on osa maju jälle vahelt kadunud. Näiteks kui on majad 35a, 35b ja 35/2. Millise maja juures on kuller kui tellida kaup majja 35.
 |
| Avalik kaev Keemia ja Krookuse nurgal |
Tedre ja Kuldnoka vahelises vabaplaneeringuga elurajooni hoovist saime punkti 65 ning Kuldnoka 18 taga aianurgas, milleni jõudmist hägustas kaardil ortofoto, punkti 75.
Selleks hetkeks tuli samm kiiremaks võtta ja Löwenruh' mõisa kalatiikide, kus kalad juba 1957. aastal hukkusid halva veeriizimi tõttu, kuna vesi voolas sinna kraavidest, kuhu äsjavalminud majade kanalisatsioon voolas, ja pargi külastus lükkus edasi ning siirdusime kohe 1985. aastast pärit kahekorruselise garaazikoperatiivi "Autom" estakaadile Kuldnoka 4a. Seal otsisme punkti 82 tähist hakatuseks estakaadi tagant, enne kui seda üleval märkasime. Legend, legend!
Nüüd, Kirsi 8 (30ndate lõpus laius sealse kortermaja asemel suur puuvilja aed) mänguväljaku taha jäävas võpsikus punkt 58 ja siis 91 - loomulikult Otto Krameri 1936. aastal rajatud puukoolis. Otto elas Keemia 41 aastatel 1938 - 72.
 |
| Ribake Krameri aiast |
Või kes siis Ottot ja tema kuulsat aiandit ei tea, millest nüüdseks on järel mingi ebamäärane tükk haljakut, kuhu võsastunud puude vahele julgevad minna ainult kaardiga orienteerujad ja hulkuvad kassid.
Nujah, Keskkonnaagentuuri maja taha punkti 74 järele minnes oli minuteid kontrollajani umbes kümme korda vähem kui kättesaadavaid punkte ja see oleks võinud panna helisema need kellukesed, mis peaks ütlema, et joosta on vaja. Mitte sörkida.
Meie aga liiberdasime punkti 63 suunas, mis paiknes, raske öeldagi, kas Sõstra või Mustsõstra tänava mänguväljakul.
Nüüd oli muidugi kõik selge - Keemia kaudu Mehaanikasse, et sealse number 10 maja ebamäärase betoonaia küljest saada veel punkt 41. Minuteid oli jäänud umbes 2. Meile tundus, et meie liikumistempo võimaldab võtta veel kaarega Mustamäe tee äärde jääva punkti 39, umbes M. Haavisto endise konservitööstuse kohalt, selmet otsejoones mööda Metalli tänavat lõpppunkti poole kablutada - 1912. aastal rajatud Juhan Kulli malmivalutöökoja juurde.
No saime oma 9 trahvi (1 iga alustatud 10 sekundi pealt) kätte.
Raidenil saapad kive täis, mul kandadelt nahk maas, Jaanil nägu tuulest õhetamas. Säärased peaksid enne sügisesest Rogaini EMi etteastet Otepääl oma treeningplaani pisut läbi mõtestama.
Aga ju me olime veidi siiski õnnelikud. Et kodumõisad jälle üle vaadatud said, alati ei pea ju kuskile Paldiski mülgastesse õnne otsima minema. Tõsi, Raidenil on õnnest siiski veidi erinev arusaam.
Kui ma seda kaarti vaatan, siis üks teadamata läbikäik avaldus veel - Kure tänava lõpust pääseb Vuti tänavale. See on siis kui oleks punkti 73 läinud.
Tagasitulek o-ilma on alanud, väheste sammudega, kodu lähedal.
Comments